Kulinaarsed katsetused

Oi-oi-oi kui ammu olen plaaninud seda blogipostitust kirjutada aga just täna tuli koogile kirss peale ja siin ta nüüd on...

Tulnud Austraaliasse lubas Timo kohe, et üritab ära proovida kõik erinevad lihad, mille kätte saab. Siiani oleme kulinaarsete saavutustega jäänud vaid ühe eluka piiresse.

Maitsestatud liha enne panni...

Nimelt on minu siinse farmi vaimne juht ja õpetaja vanem härra Terry (ja seda sõna otseses mõttes!- kunagi hiljem jutustan selle loo tagamaad) lisaks ka jahimees. Kuna olin talle mokaotsast jutu käigus (,mida mul ju teadupärast jagub) maininud, et tahaks känguruliha proovida, siis võttis ta seda kohe kui meest sõnast ja härga sarvist. Mõne päeva pärast tuleb Timo päeva lõpus minu juurde ja ütleb, et Terry (,kes sel hetkel teise meeskonnaga töötas) saatis sulle känguruliha!

Mis siis ikka...Google lahti ja nuputama, et mismoodi seda liha siis õieti ikkagi sööma peab- on ju ometi kõige värskem saadus olemas.

Peamine on, et liha poleks üleküpsetatud ning jääks medium-rare'ks vähemalt, et ta kuivaks ei muutuks. No minule oli see vastuvõtmatu (nagu õigele eestlasele kohane peab liha olema üli-läbiküpsenud ja ilma ühegi roosa "vere"laiguta (tean, et koemahlad, aga milleks needki??)) ja küpsetasin liha pannil lihtsalt väheke rohkema marinaadiga veidi kauem küpseks.

Liha maitse on veider... selline ulukiliha moodi, kuid veelgi omapärasema lõhnaga. Lõhn just ongi see kurja juur, miks paljudele känguruliha proovimata jääb.

Timole meeldis. Mina just uut tükki juurde ei soovinud aga kängurulihast burgeripihvi prooviks küll kunagi ära, sest midagi kohutavat selles polnud.

Mida meil siin veel külluses leidub on mõned tasuta toorained. Nimelt kasvatab meie farm peale arbuuside ka igasuguseid kõrvitsaid, peeti, rockmelonit (mis selle nimi eesti keeles ongi- lihtsalt melon?) jne. Meie oleme nõuks võtnud tasuta asja maksimaalselt ära kasutada. Sellega seoses oleme lihvinud kõrvitsa püreesupi retsepti täiuseni, mida ka teiega jagan...(ilma konkreetsete mõõtudeta kahjuks, kuna kaalu pole).

Supp on toitev ja maitsev pealekauba!

Koorin ja teen kuubikuteks nii Butternut kõrvitsat kui ka Jap'se (pole õrna aimu ka kuidas selle kõrvitsa nimi tegelikult on- chaps?), ühtlasi lisan paar porgandit kui ka paar kartulit maitse eesmärgil nii, et pott on kõigest ääreni täis. Muidugi ei tohi unustada paar küüslauguküünt ja sibul (või paar), mis samuti hakitult tee supi sisse leiavad. Kallan veega üle ja keedan paari puljongikuubikuga niikaua kuni kõrvitsad on mõnusasti püreestamiseks pehmed. Kallan üleliigse vee, mis alles jääb (mitte kõike, niisiis vaja jätta midagi poti põhja ka alles, et esialgne tampimine lihtsamalt läheks) enne purustamist ära ja alustan tampimisega. Püreesegu maitsestan soola, pipra ja maitseainetega (pm sellega, mis kapist leian) ning samuti tuleb lisada veidi suhkrut, et maitsed ilusti välja tuleksid. Saumikseri võlusid siinmail tunda pole saanud, seega kui veidi musklit pingutada on tulemuseks ülimaitsev ja toitev eine. Meestele on vaja toidu sisse liha- nagu öeldi, pole toidul muidu mõtet. Niisiis praadisin pannil singikuubikuid ja tulemuseks oli supp veelgi toekam ja suitsusema maitse tõttu ka ehtsam.

Ja mis on kirsiks koogil? Ei, mina kooki veel küpsetama ei hakka. Kui meie naabriteks veel kaks itaalia poissi olid (kes nüüd shedi juures majas elavad, kuid meiega siiani koos töötavad), siis Timo moosis ühelt lubaduse välja, et kunagi teeb üks neist meile ehtsat itaalia Tiramisu't. Ja täna pärast tööpäeva lõppu kutsuti mind saladuskatte all majast läbi, et Ivano (itaalia poisi nimi) mulle midagi anda saaks. Olin lubaduse juba ammu ära unustanud... Mis mulle kätte ulatati oli alusetäis tiramisu kooki...

Te ei kujuta ette minu rõõmu!

Igatahes tegime naabritüdrukutega koogi ja teeõhtu ja pean ütlema, et Eestis müüdavatest tiramisu'dest ei ole midagi pakutavatest ligilähedanegi olnud! Täiuslik Itaalia tiramisu , ideaalselt soe õhtu ja meeldiv seltskond....luksus!

Perfect tiramisu from Ivano! 

Beautiful evening with best company enjoying the perfect Italian cake!

Känguru äratus

Miks on Austraalias enamikel inimestel, kes maal elavad autodeks džiibid ja neil omakorda rauad ees?

Hommik. Tavaline rutiin- äratus, valmis panek, kohvi, auto. Kogun tüdrukud linnapealt kokku ja alustan igahommikust sõitu õigeaegselt farmi poole, et ilusti kell 7 kohal olla. Väljas pime/hämar ja tavaline hommik nagu iga teine. Kiirus 100 km/h lähedal ehk nii nagu nõutud.

Mis muudab niivõrd rutiinse päeva alguse ebatavaliseks? 3 sekundit, mida ma kunagi korrata ei tahaks!

Sõidetud on kuskil pool maad kui näen vasakpoolses küljeaknas 1 sekundi jooksul kiirestiläheneva  känguru lõusta. Järgneva 2 sekundi jooksul käib autost läbi ilge matakas ning auto rappub teel ja kõrvalistuja taga ütleb sokis tüdruk (kes looma lähenemist üldse ei märganud), et: „Marianna sa ajasid vist kellegi alla“ nagu me kõik ise sellest aru poleks saanud. Kõrvalistuv neiu on veel siiani ehmunud looma näo äkilisest nägemisest temapoolses aknas. Õnneks on mulle eluaeg taotud pähe, et loomaga kohtudes hoida oma sõidujoont ning mitte pidurdada ning veelgi õnnelikumalt kavatses ka minu alateadvus niimoodi käituda.

Igatahes ei näinud autos olevast neljast inimesest mitte keegi looma lähenemas enne, kui loom juba külje pealt sisse hüppas sõna otseses mõttes. Kuna autos olevad inimesed olid ehmunud kui mitte sokis, kuid mitte kuidagi moodi vigastatud siis jätkasime sõitu veidi sokis olekus. Neiu tagaistmelt veel sõnas, et: "Kui ma enne olin unine siis nüüd olen küll täiesti ärkvel".

Farmi poole sõites arutasime, kui mõlkis auto võiks olla. Kuna tegemist siiski väikese jaapani punniga arvasid osad neiud, et kindlasti on terve ukse plekk sees ja vigastused ka autol, kuna pauk oli väga võimas. Samuti ei soovinud keegi tee peal looma sisikonda kõrvaluksel inspekteerida. Kui aus olla, siis ma ei tahtnud vigastusi enne hinnata kui alles turvaliselt farmis kohal olles, kus ka väheke rohkem valgust selle aja peale oli.

Tegelikkus osutus õnneks vähekene leebemaks. Nagu öeldud on auto Jaapani plekihunnik ning seetõttu oligi kolakas suur. Autol on mõlgid küljes sees, uks lainetab ja on igati kaardus kuid siiski endiselt töötab ning kõik toimib. Iluliistu ehivad känguru karvkatte jäägid. Vaid auto väärtus kahanes ühe matsuga arvatavasti 1/3 võrra.

Minu käed hakkasid võbelema alles farmis kohal olles ja alles siis tuli reaalsus külla, mis tegelikult juhtunud oli.

Ja vastus küsimusele…Miks on Austraalias vaja džiibiga sõita kängururauad ees? Nii nagu nimigi ütleb on põhjuseks kängurud. Siinmail ei sõida sina loomale sisse või loomast üle, vaid siin ründab loom otse külje pealt sind ehk sõidab sulle sisse. Kui aus olla, siis oleme õnnega kaetud, et laupkokkupõrkes selle arvatavasti 1,5m isendiga ei kohtunud, kes ilmselgelt meid sihtmärgiks oli võtnud. Tööpäeva lõppedes kängurut kuskil tee kõrval ei lebanud, seega asjaolusid, et mis loomast sai ei oska avaldada.

PS! Olen hetkeseisuga ametlikult rohkem ringi sõitnud parempoolse rooliga! 

Töömesilased

Pikka aega pole midagi lisanud aga veelgi pikemat aega pole midagi juhtunud…

Asukoht ikka Hillston (juba hakkame ära harjuma sellega, et linnaks nimetatakse ühte tänavajuppi ühe asjaliku toidupoega, mis tööpäevitigi on avatud kuni 17.30 ehk siis põhimõtteliselt nii töö ja puhkeaja vaenulik koht kui olla saab ja ikkagi elame „linnas“ ing. keeles siiski town mitte city.) Töö peaks eeldatavasti kestma veel 4 nädalat…täpselt see, mis meil teise aasta viisa jaoks vajalik on ehk saame ühes kohas oma maatöö tehtud….jei! Millised oleme me siis, kui kolm kuud on läbi? Sell mehaanikatöökojast annab hea näite…

Põnevusest veel niipalju, et saime ka paar vaba päeva vihma pärast. Siin pole vihmane ilm nii nagu Eestis, et terve päev on sombune... Päike särab- tuul ja vihm- vaikne ilm ja rahulik- maru ja vihm- päike ja vaikne jne jne 1 h jooksul isegi. Seega jah...vahelduv...

Mida teevad eestlased kui on vabad päevad? Koguvad terve karavanipargi elanikud kordamööda enda juurde ja selleks, et välja ei visataks võtame ka omaniku peoseltskonda!

Timo vaikselt ikka kahaneb ja kuna mina ei tohi ju sellele vastupidiselt kosuda siis hakkasin jooksmas käima või no järjekordselt proovima. Paar kilomeetrit ja kops on koos- mitte trennist niiväga kui faktist, et kõik kuivab ja voolab ning seda sõna otseses mõttes. Kui õhukuumus jääb 30 ja 35 vahele siis jooksmine on omaette katsumus juba esimesel paarisajal meetril. Kurk on nii kuiv, et tunned kuidas õhku ahmid ning neelad ja keha on nii märg, et tunned kuidas higi voolab. Ei anna alla ja üritan vastu pidada. Timo on seevastu tööga ära harjunud. Siiani on raske aga juba on kehal tugev põhi all ja iga päev on lihtsam. Ka kogemus arbuusidega annab tunda ning treileritäied valmivad üha kiirmini (minu kahjuks, kuna põllud on kaugemal ning sõit-maha- ja pealelaadimine-sõit on minutitega ära loetud ning traktoril ning kahveltõstukil on käigud ning kiirused alati maksimumis).

Siiski oleme nii mõnegi uue elukaga kokku puutunud. Lõpuks ometi on nii Timol kui ka minul õnnestunud ära näha siinne kõige (ja maailma teise koha) mürgisem madu brown snake ehk pruunmadu. Timo kohtus maoga arbuusipõllu väätide vahel. Pole just kõige toredam arbuuse korjates kõrval elu märgata. Poiss oli kiiremini poomi peal kui teised jõudsid silmigi pilgutada- kamraadid kõrvalt kohe järgi. Arbuuse loopides ehmatati madu ära…nii nad arvasid. Tegelikult aga kulges madu alles mõne aja pärast üle tee teise traktori eest läbi nii, et ka teised korjajad pilgu peale said heita. Minu kokkupuude polnud pooltki nii isiklik (ja olen väga tänulik selle eest)…nimelt sõitsin rahulikult shedi poole oma traktori ja arbusikoormaga kui ees midagi tee peal märkasin. Lähemale jõudes arvas madu, et ei taha traktoriga rinda pista ja pani sööstu tehes tee kõrvale vehkat. Just nimelt sööstes…. Nimelt on need maod kiiremad kui inimesed joostes (no Bolt’iga pole vast jõudu proovinud) ja kui saad salvata siis on kaugemas asukohas lennureis garanteeritud. Nagu öeldud siis Pruunmadu on Austraalia kõige mürgisem madu ja ilma vastumürgita on ellujäämisvõimalused nullilähedased. Siinsed pruunmaod aga pole pooltki ka sellised nagu kunagi pildi pealt vaatasin (et liivavärvi helepruunid ja kopsakad). Meie nähtud maod jäid mõlemad küllaltki peenikesteks, värvuselt tume-tumepruunid kui pikkus Timo isendil 1,5 m ja minu isendil kuskil 1 m. Kahjuks ei jõudnud kumbki meis ähmi kestel pilte teha (internet aitab ja otsisin ligilähedasema isendi).

Peale mao oleme saanud omale ka kodulooma. Küla...vabandust... LINNAkass otsustas, et just meie oleme talle sobivad seltsilised ja nüüd igal hommikul ja õhtul käib ta paid ja süüa nurumas. Üritame teda mitte väga ära harjutada, kuigi on temast ka kasu…ükspäev tuli ta meie putka alt välja hiir hambus (tubades näriliste märke pole). Kuna siin on hiirte püüdjateks kas maod või kassid siis eelistame kassi kindla peale ( ja nagu minule ja minu perele kohane on isepäi tulnud kass jällegi musta värvi!).

Omanikud söödavad aga ühte Kookaburra lindu (vb ka mitmeid kuna neid siin leidub). Lind on selline naljakas ja suure nokaga kuid õnneks ei lõuga nad nagu kõrvalväljaku (täpselt meie kõrval asuva spordiväljaku) kakaduud. Samuti on ta omane Austraaliale ja seega ka märkimist väärt!