- 9

On jälle hetk aega blogis teid uuendustega kurssi viia. Kahjuks on viimased päevad vägagi töötihedad olnud ning peale pikka tööpäeva enam näpud klaviatuuri poole kahjuks ei küündi. Niisiis jah oleme end lõpuks ometi tiheda töögraafikuga sidunud (näpud ristis, et nii ka püsiks) - 7 tööpäeva oli järjest ligikaudu 10 tunnised päevad ja nüüd lõpuks vaba päev. Värsked hoiame end värske toorainega (arbuusid meilt, mais karavanipargi pidajalt... vatutasuks viisime hiljem kõrvitsat tagasi ;) ).

Igatahes farmis on asjalood küllaltki positiivsed. Tööga olen mina (Marianna) nii harjunud, et silmi peab orkidega rooli taga lahti hoidma ja üritama iseend lõbustada, et mitte igavusest magama jääda. Tegelikult on ka muutusi – minule isikuliselt anti õigus üpris juraka traktoriga (võrreldes meie esimestega) põllu peal ringi tiirutada (klaasist seinte ja hukonditsioneeriga ja puha). Ei teagi, millega selle au olen ära teeninud, aga tüdrukutest antakse mulle kõige rohkem vabadust ja usaldatakse samuti teistest rohkem- põhimõtteliselt nagu kõrgendus omamoodi :D. Ühtlasi hakkasin ka forkliftiga (kahveltõstukiga vist eesti keeles) sõitmist õppima ainsana tüdrukutest. Kahjuks pole aga aega kellelgi mind õpetada ja ega mul pole ka aega põllupeal harjutada, kui töö ootab koheselt jällegi tegemist- niisiis TASA ja targu aga kunagi saavutan ka selle oskuse!

Esimene traktor, millega sai sõidetud- Deutz Fahr (Itaalia kräpp masin, mida traktoriks nimetada on küllaltki kohatu, kuna toimib nagu auto ja võimu napib)

Suuruselt teine masin John Deere- juba võimu on ja sõita on masinaga hoolimata mitmetest lisakangidest tunduvalt lihtsam.

Ja minu lemmik- suurim John Deere. Õhukonditsioneer, kinnine ruum ja parimad sõiduomadused ning ka võimsus...erinevalt teistest tüdrukutest meeldis mulle mida suurem masin seda rohkem. Samas oli ka mul sellele masinale teiste tüdrukute ees eriluba, et tööd sellega tohtisin teha ;)

Samas ei ole ma suutnud veel ühtki traktorit mutta matta, ehk siis mudasse kinni jätta - pildil ühe teise neiu saavutus (kuigi ega minu esimene kordiki kaugel ole...).

Ja mis on -9… , igatahes mitte kukkuv temperatuur (siinkandis veel siiani 38 kraadi ilm päeval) vaid kilod, mis härra on mõne nädalaga alla saanud. Lõpuks leidis Timo koha, kus end kaaluda, ning naeratus ta näos oli paljuütlev. Järeldus: Arbuusid on piisavalt kõvad hantlid siiski ;)

Poiste hommikune rutiin on päevaste vajaminevate arbuusi- ja kõrvitsakastide tegemine (milleks kulub homikuti lisa 2 tundi, mille võrra tuleb neil ka varem üles ärgata). Mõjub aga nagu korralik hommikuvõimlemine. Lõpetatakse nii, et kõigil nahad märjad.

Põllul on poisid saanud ka paar päeva kõrvitsaid korjata (varred on valusamad ja lühikeste pükstega tööd teha ei saa, kuid muidu töö sama). Kõrvitsaid on eri sorte ja suurusi. Meie tüdrukutega saame sel ajal kõrvitsaid puhastada lindil, mis on päris hea vaheldus igapäevasele masinavärgi haldamisele.

Karavanipargis on ka muudatusi toimunud. Itaalia naabripoisid kolisid välja ja üks inglise neiu Aishling (meie kutsume Ash) lisandus šoti neiule juurde (ühtlasi ka viimane kauaoodatud traktorist). Nüüd olemegi neljakesi naabritena koos ja kuna oleme sarnased jutukad ja avatud inimesed, siis siiani on läbisaamine super. Ühtlasi saame lõpuks õppida proper Oxford english keelt ja ausalt öeldes on šoti neiu on juba suutnud meie keelevaramu ära risustada. Näiteks Timo ei ütle vanemate kohta inglise keeles enam pärents vaid piiirens.

Palume mitte muretseda...see, et esialgu Austraalia põles ning nüüd upub, ei ole veel meid puudutanud. Kuigi samas nö maakonnas küll lood kehavd, siis oleme rohkem sisemaa pool ning suurimad asjad, mida näeme on pisemad liivatormid ning kaugelt mööduvad vihmasajud.

PS! Iga päev pakub üllatusi: Ärkame ühel päeval soti neiuga hommikul üles ja läheme auto poole. Küsin, et kas ta sõita ei tahaks, et saaksin hommikukohvi rahus edasi juua. Diil!- läksime… istusime autosse ja võtit keerates töt-töt-koss. Auto käima ei lähe. Mis edasi? Helistasime supervisorile, et ehk saavad kutid meile järgi tulla- keegi vastu ei võta. Nupukad tüdrukud mõtlesime, et mis see auto käimalükkamine ära pole- pealegi maja ees on väike kallak, millel auto seisab, seega pole ka kõige hullem töö. Kõigepealt mina lükkamas ja Livia roolis…ei toiminud ja käima ei läinud. Lükkasime uuesti auto kahekesi künka otsa ja proovisime vastupidi, ehk mina roolis ja Livia lükkas ja…VOILAAA. Kanged eesti ja šoti naised saavad kõigega hakkama ka Austraalia pinnal ;)

Punane liiv ja tühi väli

Koduseks saanud Hillston on siiani asukoht ja jääb seda ka järgnevaks 3-4 kuuks. Vahepeal oleme ka häid uudiseid saanud- me ei pea kolima! Tuli välja, et cabin’id kus hetkel elame jäävad meie käsutusse ja see tähendab, et saame kõik kahekesi omaette toad (3 cabinit ja 6 inimest: 2 itaallast, 2 UK’st ja 2 eestlast). Päris samasse kohta me ka ei jää, kuna kolime teise cabin’isse kus on suurem külmik ja naride asemel kaheinimesevoodi, kuid peamine aadress (Hillston Caravan Park) jääb samaks. Saame nautida omaette olemist ja veranda omamist edasi! (Vastasel juhul oleksime kolinud pisut suurematesse 2 toalistesse cabinitesse neljakesi, mis asuvad veidi linnas seespool ja millel õues viibimise tingimused puuduvad). Pisut siis ka meie majakese ümbrusest: 100 m kaugusel järv, 70 m kaugusel tasuta grillplatsid ja tasuline bassein (3 AUD päev), järve ümber jooksurada, kesklinn (kui seda niimoodi üldse nimetada söendab) 400 m. Oleme väga rahul.

Seltskond, mis siia farmi kokku sattunud on ülimeeldiv. Õhtutunde sisustame terve seltskonnaga baaris (muidugi arvesse võttes, et järgmine päev vaba oleks). Hoiatuseks muidugi, et esimesena ära ei tasu kukkuda- tagajärjed on karmid! Koos käime naabritega ka linna moodi linnas Griffithis varusid täiendamas ja peale seltskondlikku õhtut osutuvad mõne jaoks sõidud sinnagi liiga pikaks.

Tavaari olemasolu ka igapäevaselt täieneb- linnast kunagi lahkudes peame hinge kinni hoides lootma, et meie ökopill ka kõik ilusti mujale toimetada suudab :P. Timole olen teinud esimesed kingitused: auto võtmehoidja ja märjukese joomiseks purgi ümbris (ilma kaitseta on jook juba poolepeal täielikult soe). Asukohale kohane temaatika muidugi ;). Mina soetasin endale märkmiku (mille leidmine tundus täiesti lootusetu tegevus, mida võis ka arvata, kuna siinsetel inimestel ajaarvamist pole vaja) ja koju jõudes avastasin pealt kirja created for mums by mums. Sisu aga peal olevast kirjast oodates hoopis teistsugune- muidugi loogiline iganädalane märkmik aga ka väikeettevõtluse põhialused, igakuine eelarve leht ja üksikud retseptid.

Kuna tegemist on alles arbuusi hooaja algusega, siis oleme saanud palju vabu päevi (hiljem, kui arbuusihooaeg täies hoos olen kuulnud, et tuleb hinge kinni hoides paluda, et vaba päev läheneks), mis omakorda tähendab, et üritame võimalikult asjalikult oma päevi sisustada. Eesmärk: Willandra Rahvuspark. Lõuna pakitud, riided vastavad, info omistatud ja minek…10 km ja tagasipöörd. Tuli välja, et kogu oma planeerimise juures ei osanud me arvestada teeolusid…70 km ulatuses kruusateid mõlemas suunas, mis pole siinmail normaalsed, vaid koosnevad äärmiselt tolmavast  punasest pinnast, mis omakorda koosnevad kõrvutiseisvatest vallidest, mis meie ökopillile eelmisel korral juba saatuslikuks said (sumpa pläriseb hetkel rohkem kui mõne kolmese bemmivenna endaloodud sportsumps ehk siis võimsam kui Pässa-Rexi tuunitud bemul).

Otsisime uut kohta linna infost, mida külastada ja soovitati minna NSW kõige suurema järve äärde, mis asub meist 100 km kaugusel (kui aus olla, siis midagi muud nii 300 km raadiuses näha polegi ja tiir peal). No mis ikka- roadtrip oli ju juba nagunii plaanis ja miks siis mitte paljulubatud järve äärde minna. Kohale jõudes avastasime eest samasuguse veeaugu nagu meie kõrvalgi. Me ei vaidle vastu… järv oli suurem, kuid maksimaalne sügavus 3,7 meetrit!!! Meie mõistes sama sügav kui meie tavaline pesukauss ja rohevetikate silt ei lubanud ka suplema asuda. No pettumuse noot oli vali!

Silt oli siiski tavalise eestlase jaoks enam kui humoorikas: Külm vesi võib tappa!

Eestlased ei saakski sel juhul suve jooksul kordagi vette ;)

Tagasi jõudes otsustasime kuuma päeva lõpetuseks hoopis naabriksolevat basseini külastada (et lõpuks ikka jala märjaks saaks). Kogu arbuusikamp sai peaaegu kokku (ka teisest karavanipargist) - loopisime palli ja väikeseid lapsi ning päev oli ikkagi kordaläinud.

Au ja Uhkus

Nonii, Austraaliasse mineku  puhul langetati perekondlik otsus "kadunukestest" ka viimased ülesvõtted teha. Lõpuks ometi on varasalv ka avatud ning minul (Mariannal) omakorda on au esitada enda perekonda ka Teile!

Igatsen juba Teid kõiki ning saadan soojad (kui mitte kuumad arvestades siinseid ilmaolusid) tervitused!

Before we left home, my family came together and we took some photos of us all together (because there won't be another chance for it at least for a year)! 

So proud of my family...

Meie aga tasapisi harjume töö, kuumuse ja siinsete oludega. Polegi kõige raskem see kera peal "jalad ülespidi" olek ja tegutsemine :). Nagu näha, siis lahkusime naeratustega ning siiamaani lubame, et on näod naerul!

PS! Olen tädi :)! Mitte küll ametlikult, aga keda need tiitlid ikka kõigutavad...

Tervitame Timoga uut ilmakodanikku Sebastianit ning jõudu ja jaksu Ergole ja Riinale marakrati kasvatamisel! Ootame palju fotosüüdistusi, jutustusi, muljeid jne jne

Ootus sai otsa

ja valu läks üle,

nüüd ta siis ongi

juba Teil süles.

Poisipõnn nöpsnina,

varbad kui herned,

punapõskne, rõõmus ja igati terve.

Veidrad faktid vol 1

Siinmail hetkel väga popp lugu (meile meeldib ja paneme autos raadio kõlarid maksimumile- see omakorda tähendab, et kuuleme lõpuks ka laulu üle sissetuleva teemüra- success):

Imelikud kombed:

* Aussidel on köögipõrandad vaibaga kaetud (k.a koridorid jne jne.) 

Loogika? Siinsete moto: Tühiste asjadega pole mõtet pead vaevata!

* Liiklusvoolud on jala liigeldes mõlemas suunas 

Poes on väga keeruline hoida end mitte teistega kokku põrkamast, kuna inimesi kärudega ründab igalt poolt. Meie arvame,et inimesed lihtsalt tahavad eurooplastest imeloomadega vestlusesse lasuda, kuna vastasel juhul (kokku põrgates) on oodatud mitmekordne vabandamine ja veidi tühijuttu- kust olete? Kes loomad need eestlased veel on jne jne

* Uksenupud on kõik ümmargused ja uksed avanevad vales suunas

Tean, et peaksin juba ära unustama loogika aga no ei saa. Tahad poest kottidega väljuda ja ukse pead tõmbama koos kompsudega enda poole...pood nagu ei tahagi, et esemetega majast üldse väljuksid. Uksenuppudega on aga müstilisem lugu. Kui õues on 40+ kraadi sooja, siis peopesad on niisamagi koguaeg niisked - no ja ürita siis metalsest ümmargusest jubinast  jõuga kinni haara ja seda ka oskuslikult keerata ukse avamiseni. Käsi teeb vähemalt ringi rohkem kui vaja oleks.

* Ostlemine on ebasoositud 

Mitte sõna otseses mõttes, aga kui arvestada, et meie tööpäevad saavad olema varahommikust hilisemate õhtutundideni, siis poed (mis siin on avatud nädala sees tavaliselt 17.30ni ja nv 12.00ni) jäävad ilmselgelt meile kättesaamatuteks. Süsteemist, kuidas kohalikud ise poes käivad me veel aru pole saanud (kuna ka nv on kogu kaup juba otsakorral - sai on siis lausa defitsiit). Küll me sellegi veel välja nuputame ;) 

* Ujulas peab ujuma ringe vastupidi ja ujuma peab minema täisriietuses 

Ringide ujumine on ka mõistlik, kuna on siin ju ometi vasakpoolne liiklus, aga neil on siin ka eraldi välja toodud joonised selleks, kus ikka ujudes asetsema pead ;) - samasmilleks pead vaevata, kui saab ka suure vastavasisulise plakati välja panna, mis kõik puust ja punaseks ette joonistab. Eelistatumad ujumisriided on lühikesed teksapüksid ja t-särk! Mina oma bikiinidega ja Timo oma bokser-ujumispükstega olime tõelised rebel'id (mässulised) ujula territooriumil! PS! Ujula seinad on klaasist garaaziuksed, mis pidevalt avatuna püsivad. 

* Pesu pestes on eelistatud alati kuivatid 

Hoolimata sellest, et kõigil on pesunöörid õues ja ka vilus kuivab pesu 30 minutiga ära oleks see ilmselgelt liiga suur pingutus.

* Linnud siinmail ei oska laulda. 

Ka varese kraaksumisel tundub mingi meloodia olevat, aga siin linnud lihtsalt üritavad meeleheitlikult mingid kriiskavat häält kurgust äärmiselt valjult edastada. Kuigi pean tunnistama, et linnalinnud olid palju ebameeldivamad ja siin "maal" oskavad mõned ka teatud suunas viisi pidada. 

* Organiseeritus kui selline puudub 

(asjadest saad kui üldse, siis alati teada kas viimasel minutil või kogemata)

* Kuusepuu on eksinud

Kuusk arvab, et taevas on maa ja kasvatab okkaid vastavalt (Puu õige nimetuse autoriõigused jätame omale, kuna pole õrna aimu ka millega tegelikult tegemist)

Cum Laude traktorist

Hillstonis kohal. Tegelikult juba 3 (täna neljas) päeva oleme Hillstonis pesitsenud ja neist kaks ka usinalt tööl käinud.  Farm on parem, omanik on parem, töö on parem…oleme rahul! Siin on koht, kus võime rahulikult oma kohustuslikud 3 farmikuud loodetavasti täidetuks märkida.

Hillston- Linn on väga pisike. 1 toidupood, 1 nipet-näpet pood ja siis muidugi eraldi pagarikoda, lihapood jne. Sellest hoolimata on linnas esindatud kaks pubi, mida eile lahkelt ka uudistamas käisime. Ühe peatänavaga asi piirdub ja elanikke on loendatud 1054 :D (kuigi meie ei saa aru, kus nad kõik elavad/viibivad, kuna tänavatel võib neid kahe käe sõrmedel üles loendada tavaliselt). Õnneks on Griffith autosõidu kaugusel ja vabadel päevadel saame tulevikus seal hakata oma varusid täiendamas käima. Austraalia väiksemates kohtades nimelt on ka see omaette luksus- tavaliselt nii väikeste kohtade lähedal piirdubki sinu elu vaid nende mõne hoonega peatänava ääres niimitmeks kuuks, kui plaanid siin elada. Meil aga teine linn nende mõistes kiviviske kaugusel- oleme õnnelike hulgas.

Nüüd ka täpsemalt. Tegutseme hetkel 1 grupiga põllul (kohe-kohe on juurde oodata veel üht rühma-nende seas 4 eestlast). Kokku on mehi: 4 korjajat (lindi taga) ja 1 pakkija (kes kärus arbuusid kastidesse jaotab) (hiljem 3 korjajat + 2 pakkijat). Naisi on põllul kaks- mõlemad traktoristid. Jah, olen (teab, kas just esimene, aga) Cum Laude traktorist :D. Timo on edasi arbuuside korjaja, aga kuna arbuuse ei tule enam nii täpselt suuruse järgi eristada ja korjata tohib esialgu vaid pealmiseid ja päikesele avatud arbuuse on ka korjamine lihtsam ja seega ka sisseelamine veidikene kergem. Hetkel oleme kaks veidi lühemat (vaid 7-8 tunnist) tööpäeva teinud, edaspidi on oodata ka kuni 12-13 tunnised päevi. Kalorid kaovad ja Timo loodab eespoololevast lisaraskusest (mis mehi tihtipeale pruulikoja joogist kroonib) üsna pea vastava tempoga lahti saada.

Ja meie hetkeseltskond majutuspaigas ehk needsamad usinad arbuusikorjajad/pakkijad/vedajad: seltskonnas on hetkel 2 eestlast (meie), 1 šotlane (väga vaba suhtumisega neiu Livia, kes meie inglise keele konkreetselt aastatetagusesse aega viib oma aktsendiga- nimelt meie õpetame talle inglisekeelseid sõnu ja hääldust ja tema omalt poolt rikub meie oma - sõnadel T täht varsti kadunud igalt poolt), 4 itaallast (juhendaja/tiimijuht, tema tüdruksõber ja 2 sõpra- siiani olnud vaid meeldiv kogemus ja nalja saabomajagu) ja üks Kiwi (ehk uusmeremaallane, kes juba aastaid Austraalias arbuusidega mässanud- kahjuks tema oligi vaid alguses abiliseks ning nüüd oleme 1 inimese võrra vähem esindatud) . Oleme korraldanud juba grilliõhtu ja pubiõhtu (NB! kohal olnud vaid 3 ööd), seega seltskond on meeldiv ja ka eelnevalt räägitud kõige kardetum grupijuht/ülevaataja, kes just meile sattus on siiani meiega olnud äärmiselt meeldiv ja sõbralik (vb vedas sellega, et samasse farmi tulid tööle ka tema lapsepõlvesõbrad, kes samuti korjavad esimest korda).

Täpsemalt tänane ja eilne päev -Ebatavaline! Miks? 44,5 kraadi sooja mõõdeti eile ja tänanegi sellele alla ei jää! Arvestades, et olime eile tööl lagedal põllul keset tühjust ja päike paistis lagipähe, siis soojus/kuumus/leitsak oli kordi hullem. Meestel kaltsmärjad särgid õlul rõhumas rügasime oma tunnid ära ja õhtul tänasime, et elame õhukonditsioneeriga majakeses. Tänane päev anti vabaks.

Et siis kus õhtuti ja öösiti paikneme? Elame karavanipargis, kuid enam mitte telgis vaid oma cabin’is (nimelt siis kõik-koos elamine, kus ühes väikeses majakeses on olemas nii köök-elutuba-magamistuba, dussiruum kui ka tualettruum). Majakestes on olemas kõik eluks vajalik ja siin elame arvatavasti kuni 3 nädalat. Meil siis oma isiklik cabin- luksus, või mis :P. 

Karavanipargist (ja meie majakesest 100 m kaugusel) on isetehtud järv, milles iga õhtu meeleldi supleme ja jahutust leida üritame (Poisid hüppavad kohe peale tööd tööriietega sisse, sest riiete vahetamine oleks ajaliselt liiga piinarikas vahepala peale kuuma tööpäeva).

Õhtul veendusime, et siin on ühtlasi esindatud nii opossumid, Kookaburra lind (nagu meite vares aga noka suurus x2) kui ka mustad karvased ämblikud (mitte need paljuräägitud peopesasuurused veel, aga hirmutavad sellegipoolest, kuna nii paksude ja karvaste jalgadega ning üleni musta ämblikku meil ei kohta- suurus eeldan et 3x3cm).