Punane liiv ja tühi väli

Koduseks saanud Hillston on siiani asukoht ja jääb seda ka järgnevaks 3-4 kuuks. Vahepeal oleme ka häid uudiseid saanud- me ei pea kolima! Tuli välja, et cabin’id kus hetkel elame jäävad meie käsutusse ja see tähendab, et saame kõik kahekesi omaette toad (3 cabinit ja 6 inimest: 2 itaallast, 2 UK’st ja 2 eestlast). Päris samasse kohta me ka ei jää, kuna kolime teise cabin’isse kus on suurem külmik ja naride asemel kaheinimesevoodi, kuid peamine aadress (Hillston Caravan Park) jääb samaks. Saame nautida omaette olemist ja veranda omamist edasi! (Vastasel juhul oleksime kolinud pisut suurematesse 2 toalistesse cabinitesse neljakesi, mis asuvad veidi linnas seespool ja millel õues viibimise tingimused puuduvad). Pisut siis ka meie majakese ümbrusest: 100 m kaugusel järv, 70 m kaugusel tasuta grillplatsid ja tasuline bassein (3 AUD päev), järve ümber jooksurada, kesklinn (kui seda niimoodi üldse nimetada söendab) 400 m. Oleme väga rahul.

Seltskond, mis siia farmi kokku sattunud on ülimeeldiv. Õhtutunde sisustame terve seltskonnaga baaris (muidugi arvesse võttes, et järgmine päev vaba oleks). Hoiatuseks muidugi, et esimesena ära ei tasu kukkuda- tagajärjed on karmid! Koos käime naabritega ka linna moodi linnas Griffithis varusid täiendamas ja peale seltskondlikku õhtut osutuvad mõne jaoks sõidud sinnagi liiga pikaks.

Tavaari olemasolu ka igapäevaselt täieneb- linnast kunagi lahkudes peame hinge kinni hoides lootma, et meie ökopill ka kõik ilusti mujale toimetada suudab :P. Timole olen teinud esimesed kingitused: auto võtmehoidja ja märjukese joomiseks purgi ümbris (ilma kaitseta on jook juba poolepeal täielikult soe). Asukohale kohane temaatika muidugi ;). Mina soetasin endale märkmiku (mille leidmine tundus täiesti lootusetu tegevus, mida võis ka arvata, kuna siinsetel inimestel ajaarvamist pole vaja) ja koju jõudes avastasin pealt kirja created for mums by mums. Sisu aga peal olevast kirjast oodates hoopis teistsugune- muidugi loogiline iganädalane märkmik aga ka väikeettevõtluse põhialused, igakuine eelarve leht ja üksikud retseptid.

Kuna tegemist on alles arbuusi hooaja algusega, siis oleme saanud palju vabu päevi (hiljem, kui arbuusihooaeg täies hoos olen kuulnud, et tuleb hinge kinni hoides paluda, et vaba päev läheneks), mis omakorda tähendab, et üritame võimalikult asjalikult oma päevi sisustada. Eesmärk: Willandra Rahvuspark. Lõuna pakitud, riided vastavad, info omistatud ja minek…10 km ja tagasipöörd. Tuli välja, et kogu oma planeerimise juures ei osanud me arvestada teeolusid…70 km ulatuses kruusateid mõlemas suunas, mis pole siinmail normaalsed, vaid koosnevad äärmiselt tolmavast  punasest pinnast, mis omakorda koosnevad kõrvutiseisvatest vallidest, mis meie ökopillile eelmisel korral juba saatuslikuks said (sumpa pläriseb hetkel rohkem kui mõne kolmese bemmivenna endaloodud sportsumps ehk siis võimsam kui Pässa-Rexi tuunitud bemul).

Otsisime uut kohta linna infost, mida külastada ja soovitati minna NSW kõige suurema järve äärde, mis asub meist 100 km kaugusel (kui aus olla, siis midagi muud nii 300 km raadiuses näha polegi ja tiir peal). No mis ikka- roadtrip oli ju juba nagunii plaanis ja miks siis mitte paljulubatud järve äärde minna. Kohale jõudes avastasime eest samasuguse veeaugu nagu meie kõrvalgi. Me ei vaidle vastu… järv oli suurem, kuid maksimaalne sügavus 3,7 meetrit!!! Meie mõistes sama sügav kui meie tavaline pesukauss ja rohevetikate silt ei lubanud ka suplema asuda. No pettumuse noot oli vali!

Silt oli siiski tavalise eestlase jaoks enam kui humoorikas: Külm vesi võib tappa!

Eestlased ei saakski sel juhul suve jooksul kordagi vette ;)

Tagasi jõudes otsustasime kuuma päeva lõpetuseks hoopis naabriksolevat basseini külastada (et lõpuks ikka jala märjaks saaks). Kogu arbuusikamp sai peaaegu kokku (ka teisest karavanipargist) - loopisime palli ja väikeseid lapsi ning päev oli ikkagi kordaläinud.