Arbuusist puhkus vol 2

Nüüd siis jõuame oma vaba nädala (ning sellele eelneva nädala) tähtsaimate sündmuste juurde.

Samal õhtul kui saime teadaande, et nädal on vaba hakkasime otsekohe kotte pakkima. Sihtkohaks seekord koduhoovist kaugem paik- koguni 600 km kaugemal asuv paik nimega Blue Mountains (Sinimäed). Tegemist siis Sydney’st vaid 150 km kaugusel asuva rahvuspargiga, mis oma nime on saanud mägede järgi, mis üle oru tunduvad sinised (mis tuleneb vastavast kliima ning oru sügavuse optilisest kokkumängust). Vastav rahvuspark on Austraalia tuntumaid, kuna tegemist on üüratu oruga, mida ümbritsevad kivised mäed ning mille sisemuseks on vihmamets.

Igatahes sai sel korral reisiseltskonnaks meie, naabritüdrukud ning veel üks eesti poiss Erki. Kokku viiekesi oli reis üpris suur katsumus meie ökopillile, mis reisi jooksul sai ristitud Ugly Betty’ks (kuna välimus annab soovida, kuid sisuga oleme siiani vaid positiivselt üllatunud olnud, kuna nii väike mootor suutis meie mõistes imetrikke korraldada (jättes arvestamata mõned üksikud korrad, kus auto põhi raskuse all lausa maad puudutas)). Teel nägime järjekordselt sisalikulisi- suuri ja pisikesi! Suur siis kohalik Goana ehk siinne suurim sisalik (meie mõistes iguana sarnane loom). PS! Kui läheduses pole ühtki suuremat puud, kuhu ta ohu korral ronida saaks (kui talle tema arvates ohtu kujutad) võib ta ronida inimestele küüniste abil pähe ehk vastavalt kõrgeima paiga peale- ei soovi järele proovida ja torkima ei lähe!

Minekul külastasime ka "Utes in the paddock" näitust. Tegemist siis põlluga, kus kunstnikud on lasknud oma ideedel lennata ja autosid muutnud nii kirjudeks kui ka karvasteks just niipalju kui mõttelendu jagus.

Igatahes kotid koos (uskuge, väga minimaalsed), varajane väljasõit ning reis võis alata. Esimese päevaga saavutasime kilometraaži 600 ja olimegi kohal linnas nimega Katoomba. Ööbimise leidsime kohaliku bäkkeri  (backpackers hostel) ühistoas (12 voodit- 20 AUD öö/in), kuhu jäime pidama kaheks ööks (esimesel ööl oli meie päralt terve tuba ja terve bäkker oli kõikide arvates puhtaim ja ilusaim, mis nad Austraalias on näinud- success!). Bäkker ehk noortehostel oli jalutuskäigu kaugusel asukoha suurimast vaatamisväärsusest, milleks on kolm õde. Tegemist kolme kõrvuti asetseva kaljuga, millega kaasnevat müüti võite netist googeldada. Esimesel päeval piirdusime vaid põgusa ülevaatega orule ja jäime järgmise päeva matkaks end ette valmistama (tehes pisikese õhtuse olemise ;) ).

Järgneval päeval pakkisime võikud ja veed kaasa ning oligi minek. Et kõik parimad palad orust ära näha, siis võtsime ette 5 h jalutuskäigu vastaval matkarajal - esmalt kaljude peal jalutades ning hiljem all vihmametsas.

Kaljudelt oli imeline vaade- närvekõditavate treppidega jõudsid vaadata nii orule, jugadele kui ka lopsakatele metsadele. Pealegi olles juba oma tühermaa ja kõrvetava päikesega ära harjunud oli ka hapnikuhulk ja meie sobilikum kliima igati kehadele tervitatav- osoonilaks!

Teel nägime tohutut koske, mis mitte nagu eestlasele kombeks ei lange mõned meetrid, vaid lausa mõnekümned kui mitte mõnesajad meetrid! Metsavahelisi jugasid/jõgesid oli samuti mitmeid.

Jõudes all orus asetsevasse vihmametsa oli kogemus hoopis uus- lagunevad trepid ja kokkuvõttes retke tõusud/langused- tõusud/langused andsid ka kaks päeva hiljem piimhappega väääga kibedalt sääremarjadel tunda.

Suurimaks elamuseks osutusid neidudel ja ka Erkil (kuna tal oli kokkupuude esimesena) hoopis kaanid, kes teekonnal üpris ahnelt meie jalgu kimbutama tulid. Inglise neiu Aisling oli päris sokiseisus kaani avastades ja seda mitu korda. Poistel oli kahepeale tükk tegemist, et kaani neiult ära saada ja mitte, et kaani küljest ära ei saaks, aga üks pidi hüppavat neiut kinni hoidma samal ajal, kui teine kaani sai eemaldada. Mina avastasin arvatava kaani einelaua alles tagasi bäkkeris olles, kus sokk oli verega kaetud (tennise sees) ja ümmargune hammustusjälg jalal järgi- loodetavasti oi isukas eine tegelasel!

Päeva lõpetasime köisraudteedel, kus kõigepealt nautisime sõitu uuesti üles kaljudele (selle asemel, et treppe järjekordselt kulutada) ning seejärel veel edasi-tagasi sõit kahe kalju vahel, kus saime jalgade all imetleda üle 200 m kõrgust olekut ning ühtlasi heita pilku Katoomba joale (mis on rahvuspargi kõrgeim).

Järgneval päeval midagi suurt enam ette võtta ei saanud, kuna kanged ja valutavad lihased andsid omad piirangud kätte (kusjuures poistel oli arbuusidest nii hea baas all, et neid väike rännak ei kõigutanud- neiud aga olid tuhara ja säärelihastega päris kimpus, kui mitte öelda piinades). Sihtkohaks Jenolan Caves (Jenolan koopad). Kokku koosneb kompleks 11 koopast, mille vahel valisime vaatamiseks Chifley koopa. Tegemist siis maailma vanima koopaga, kuhu viidi sisse elekter ehk valgustus. Koopad on lubjakivist vana jõesäng (kusjuures jõgi voolab veel siiani korruseid allpool edasi), milles moodustunud kristallid ja mineraalid on omaette vaatamisväärsus. Tunniajane jalutuskäik koobastes oli unustamatu! Kuna härra nutikas mobiil on tema jaoks liiga nutikas (ja digika aku sai tühjaks kohe alguses) siis kunagi hiljem lisame vägevamaid pilte koobastest, kui need telefonist lõpuks välja saame.

Esimene valgustatud koobas (et näidata kohalikele, mis on elekter)-  ka lambipirn oli vastavast ajastust veel siiani soklis. Pole need säästupirnid nii vägevad midagi ;)

Päeva lõpetasime hilise tagasisõiduga koju (järjekordsed pea 600 km) ning südaööks oligi meie 3 päevane seiklus otsakorrale saanud. Suurima kõrguse saavutasime 1345 m üle merepinna (ehk meie neljakordne Suur Munamägi) ja järsemaid tõuse võtsime uskuge või mitte- 1 käiguga! 

Ning kahe nädala kõige olulisem maailmaraputanud sündmus?

Olen lõpuks ometi kahekordne tädi! PS! Ametlikud faktid pole mind kunagi kõigutanud, seega julgen end auga veelkord tädiks nimetada.

Soovime omalt poolt jõudu ja jaksu Triinule ja Rainile pisikese kasvatamisel ning rohkesti õnnelikke ning rõõmsaid hetki!

Pihus killuke sinavat taevast

ja puhkenud roosiõis, 

nii sündis üks tüdruk maailma

ja selle veel kaunimaks lõi.

Sest taevasinast said naerud

ja õitest ta rõõmude kaja.

Kuid naerud ja rõõmud just ongi need,

mida maailm alati vajab.

Arbuusist puhkus vol 1

Vabandame pikale veninud tühjuse eest. Olles siin tühermaal oma melonitega ei osanud kohe ette oodatagi, kui kiireks võivad asjalood ühe hetkega muutuda. Alustame siis jutuga minnes kaks nädalat tagasi, et saaksite kogu ülevaate. Oodata on pikki postitusi…

Eelmise nädala alguses otsustas meie supervisor (ülevaataja/ülemus/brigadir) lõpuks oma itaalia kuumaverelisust näidata. Igatahes pole mees (NB! Kelle sõrme ümber ilutseb tätoveering kirjaga „HCMH (Hard Cord Melon Head)“) hoolimata oma kogemusest absoluutselt austust väärinud veel kellegi silmis. Kui härral on paha tuju, siis võid juba päeva alguses eeldada, et ka sina saad sõimu osaliseks ning kui härra päev on hästi alanud, siis on elu ka sinul oldav. Otsustasime sõimust hoolimata meest teiste korjajatega ignoreerida (mis on kohati küllaltki võimatu, kui ta oma kätega inimeste näo eest närviliselt karjub ja vehib) ja tema probleemid tema teismelisuse arvele panna teda seljataga mõnitades (mees küll 23 kuid meie jaoks tujutsemistega täielik tiinekas alles). Niisiis elu arbuusipõllul ei ole roosa manna, kuid üritame seda eestlaste seltskonnaga (õhtuti võimalikult palju väljas käies ning kokku saades) nii palju positiivsemaks muuta kui saame- hetkel toimib ning suudame veel närve hoida (Timo sõimusõnavara täieneb iga korraga). Pruunistame nahka päikese all edasi ning peame vastu.

Mina aga sõidan igapäevaselt lisaks traktorile ringi ka forklifti ehk kahveltõstukiga. Ei mingit tasa ja targu õppimist - ükspäev tuli supervisor ja ütles, et täna (ehk sel päeval) pead sa kahveltõstukiga laadimise ja mahalaadimise selgeks saama, kuna neil on üks inimene puudu. Paar treilerit ja juba olin sõiduvees. Järgnevad päevad mulle enam valikut ei antud ja nüüd sõidan ma traktoriga põllult shed'i (ehk kuuri/lattu) laen seal bin'id (ehk täis euroalustel kastid) maha ja uued ehk tühjad peale kahveltõstukiga ning tagasi. Töö pole vähemalt igav ja on oodata, et tulevikus saan seetõttu rohkem tööpäevi, kuna olen multifunktsionaalsem ning ainus neiu, kes forklifti sõidab.

Lubasin osadele ka esmase kohtumise ohtliku loomaga arhiveerida siia veergudele. Tehtud! Neiud kõrvaltcabinist ostsid omale vispli taaskasutuspoest koos väikese kingitusega selle harude vahel. Leid oli Redback Spider (musta lese sugulane ning ühtlasi kõige mürgisem ämblik Austraalias). Nii nagu nimigi ütleb on tal mustal seljal punane jutt ning suuruselt jäi meie uuritud isend 1-2 cm vahele. Hoolimata selle ohtlikkusest on alates 1956 aastast olemas vastumürk ning peale seda pole ühtegi surmajuhtumit esinenud. Hammustada saades on oodata kuni mitut järjestikust päeva tugevat valu, kuid sellega peaks asi piirnema. Kui enne juba unustasid hommikuti jalanõude sisu kontrollida (kuna midagi elavat pole juhtunud) siis nüüd on järjekordselt iga jalanõu hoolikalt enne jalgapanemist üle inspekteeritud.

Ühtlasi nägi supervisor põllul ükspäev Brown snake’i ehk siis Pruunmadu (loodetavasti on tõlge nii). Tegemist siis väga mürgise kui mitte kõige mürgisema maoga Austraalias. Nähtu oli suur jurakas- ligi 1,5 m pikk (tegi ka pilti, aga mul kahjuks neid avaldamiseks pole). Selle maoga kokku puutuda ei soovi, kuna  peale salvamist on kopterilend garanteeritud ning kopter siinkandis ei tähenda kunagi head- surmajuhtumeid esineb maoga kokkupuutes siiamaani. Minu kokkupuude maoga on jäänud sinnamaani, kus sõitsin põllul kordi traktoriga ringe ning ühe ringi ajal oli traktorijälgedest madu vahepeal üle roomanud…ilusad lained olid järgi, kuid olendit õnneks eikusagil.

Järgnev leid oli samuti elukas, kuid mitte mürgine. Kõrvitsaid korjates tuli lehtede vahelt välja mingi sisalikuline võib ka öelda, et eputama. Pilte klõpsides saime olendi ka pildile, misjärel ta teisele põllule väärikalt lahkus.

Miks meil siis blogi kirjutamine pooleli jäi? Nimelt saime ootamatult teada, et saame terve nädala vabaks!! Nimelt ei ole osad põllud veel valminud kui teised on juba lõpetatud ning kahe vahel on vaid mõned üksikud lapid ühe tiimiga üle vaadata ning meid polnud vaja. Kuna olime juba eelnevalt vabade päevade varianti uurinud ja küsinud, et veidikenegi siit eikusagilt minema saada ja Austraaliat avastada (milleks me ka siia tulime) siis meile oli lause kui sulavõi ja asusime kohe ringi tiirutama.

Esimene väljasõit oli Willandra rahvuspark. Seesama õnnetu rahvuspark meie kõrval (ligikaudu 100 km), mis eelmine kord meie ökopillile liiga võimekaks jäi- mitte oma enese võimekusega vaid sinna suubuvate teedega, mille kruusavallid vaikselt põhja kraapides meie otsuse ümber muutsid ning meid tagasi pöörduma sundisid. Sel korral krabasime kaasa rohkem inimesi ning maastikule sobiva autoga võime kodukoha „vaatamisväärsuse“ nähtuks lugeda.

Rahvuspargis kohtasime lõpuks kauaoodatud känguruid ja neid kohe külluses! Silkasid teised seal ringi kui mitte öelda tammusid, kuna suurimad isendid olid kindlasti püsti oma 2 meetri kanti ära! Lõpuks saime ühe vanamehega ka pildile jääda, kuna tollel oli üsna ükskõik meie kohalolust.

Kohalikud jaanalinnud ehk emud jooksid ka pargi territooriumil vabalt ringi- esmase kohtumise ka nendega saab nüüd ära märkida. Mulje: Suured linnud, kes joostes oma tagumikku ei suuda paigal hoida ning joostes seda muhedalt õõtsutavad ja hüpitavad.

Muud hingelised keda kohtasime olid kitsed (naabriplika otsustas ka kitsedega vestlusesse astuda ning üllatuslikult see ka edukalt õnnestus- mida nad omavahel ära rääkisid ei oska kahjuks dešifreerida) ja pelikan (keda silmasime kaugusest ning kes meie ette eputama ei tulnud).

Tunne oma ümbruskonda tuur tehtud (kuna rohkem siin lihtsalt vaadata pole)!

Sellega aga meie väljasõidud ei lõppenud ning homme juba uued jutud koduhoovist veelgi kaugemalt :)