Arbuusist puhkus vol 1

Vabandame pikale veninud tühjuse eest. Olles siin tühermaal oma melonitega ei osanud kohe ette oodatagi, kui kiireks võivad asjalood ühe hetkega muutuda. Alustame siis jutuga minnes kaks nädalat tagasi, et saaksite kogu ülevaate. Oodata on pikki postitusi…

Eelmise nädala alguses otsustas meie supervisor (ülevaataja/ülemus/brigadir) lõpuks oma itaalia kuumaverelisust näidata. Igatahes pole mees (NB! Kelle sõrme ümber ilutseb tätoveering kirjaga „HCMH (Hard Cord Melon Head)“) hoolimata oma kogemusest absoluutselt austust väärinud veel kellegi silmis. Kui härral on paha tuju, siis võid juba päeva alguses eeldada, et ka sina saad sõimu osaliseks ning kui härra päev on hästi alanud, siis on elu ka sinul oldav. Otsustasime sõimust hoolimata meest teiste korjajatega ignoreerida (mis on kohati küllaltki võimatu, kui ta oma kätega inimeste näo eest närviliselt karjub ja vehib) ja tema probleemid tema teismelisuse arvele panna teda seljataga mõnitades (mees küll 23 kuid meie jaoks tujutsemistega täielik tiinekas alles). Niisiis elu arbuusipõllul ei ole roosa manna, kuid üritame seda eestlaste seltskonnaga (õhtuti võimalikult palju väljas käies ning kokku saades) nii palju positiivsemaks muuta kui saame- hetkel toimib ning suudame veel närve hoida (Timo sõimusõnavara täieneb iga korraga). Pruunistame nahka päikese all edasi ning peame vastu.

Mina aga sõidan igapäevaselt lisaks traktorile ringi ka forklifti ehk kahveltõstukiga. Ei mingit tasa ja targu õppimist - ükspäev tuli supervisor ja ütles, et täna (ehk sel päeval) pead sa kahveltõstukiga laadimise ja mahalaadimise selgeks saama, kuna neil on üks inimene puudu. Paar treilerit ja juba olin sõiduvees. Järgnevad päevad mulle enam valikut ei antud ja nüüd sõidan ma traktoriga põllult shed'i (ehk kuuri/lattu) laen seal bin'id (ehk täis euroalustel kastid) maha ja uued ehk tühjad peale kahveltõstukiga ning tagasi. Töö pole vähemalt igav ja on oodata, et tulevikus saan seetõttu rohkem tööpäevi, kuna olen multifunktsionaalsem ning ainus neiu, kes forklifti sõidab.

Lubasin osadele ka esmase kohtumise ohtliku loomaga arhiveerida siia veergudele. Tehtud! Neiud kõrvaltcabinist ostsid omale vispli taaskasutuspoest koos väikese kingitusega selle harude vahel. Leid oli Redback Spider (musta lese sugulane ning ühtlasi kõige mürgisem ämblik Austraalias). Nii nagu nimigi ütleb on tal mustal seljal punane jutt ning suuruselt jäi meie uuritud isend 1-2 cm vahele. Hoolimata selle ohtlikkusest on alates 1956 aastast olemas vastumürk ning peale seda pole ühtegi surmajuhtumit esinenud. Hammustada saades on oodata kuni mitut järjestikust päeva tugevat valu, kuid sellega peaks asi piirnema. Kui enne juba unustasid hommikuti jalanõude sisu kontrollida (kuna midagi elavat pole juhtunud) siis nüüd on järjekordselt iga jalanõu hoolikalt enne jalgapanemist üle inspekteeritud.

Ühtlasi nägi supervisor põllul ükspäev Brown snake’i ehk siis Pruunmadu (loodetavasti on tõlge nii). Tegemist siis väga mürgise kui mitte kõige mürgisema maoga Austraalias. Nähtu oli suur jurakas- ligi 1,5 m pikk (tegi ka pilti, aga mul kahjuks neid avaldamiseks pole). Selle maoga kokku puutuda ei soovi, kuna  peale salvamist on kopterilend garanteeritud ning kopter siinkandis ei tähenda kunagi head- surmajuhtumeid esineb maoga kokkupuutes siiamaani. Minu kokkupuude maoga on jäänud sinnamaani, kus sõitsin põllul kordi traktoriga ringe ning ühe ringi ajal oli traktorijälgedest madu vahepeal üle roomanud…ilusad lained olid järgi, kuid olendit õnneks eikusagil.

Järgnev leid oli samuti elukas, kuid mitte mürgine. Kõrvitsaid korjates tuli lehtede vahelt välja mingi sisalikuline võib ka öelda, et eputama. Pilte klõpsides saime olendi ka pildile, misjärel ta teisele põllule väärikalt lahkus.

Miks meil siis blogi kirjutamine pooleli jäi? Nimelt saime ootamatult teada, et saame terve nädala vabaks!! Nimelt ei ole osad põllud veel valminud kui teised on juba lõpetatud ning kahe vahel on vaid mõned üksikud lapid ühe tiimiga üle vaadata ning meid polnud vaja. Kuna olime juba eelnevalt vabade päevade varianti uurinud ja küsinud, et veidikenegi siit eikusagilt minema saada ja Austraaliat avastada (milleks me ka siia tulime) siis meile oli lause kui sulavõi ja asusime kohe ringi tiirutama.

Esimene väljasõit oli Willandra rahvuspark. Seesama õnnetu rahvuspark meie kõrval (ligikaudu 100 km), mis eelmine kord meie ökopillile liiga võimekaks jäi- mitte oma enese võimekusega vaid sinna suubuvate teedega, mille kruusavallid vaikselt põhja kraapides meie otsuse ümber muutsid ning meid tagasi pöörduma sundisid. Sel korral krabasime kaasa rohkem inimesi ning maastikule sobiva autoga võime kodukoha „vaatamisväärsuse“ nähtuks lugeda.

Rahvuspargis kohtasime lõpuks kauaoodatud känguruid ja neid kohe külluses! Silkasid teised seal ringi kui mitte öelda tammusid, kuna suurimad isendid olid kindlasti püsti oma 2 meetri kanti ära! Lõpuks saime ühe vanamehega ka pildile jääda, kuna tollel oli üsna ükskõik meie kohalolust.

Kohalikud jaanalinnud ehk emud jooksid ka pargi territooriumil vabalt ringi- esmase kohtumise ka nendega saab nüüd ära märkida. Mulje: Suured linnud, kes joostes oma tagumikku ei suuda paigal hoida ning joostes seda muhedalt õõtsutavad ja hüpitavad.

Muud hingelised keda kohtasime olid kitsed (naabriplika otsustas ka kitsedega vestlusesse astuda ning üllatuslikult see ka edukalt õnnestus- mida nad omavahel ära rääkisid ei oska kahjuks dešifreerida) ja pelikan (keda silmasime kaugusest ning kes meie ette eputama ei tulnud).

Tunne oma ümbruskonda tuur tehtud (kuna rohkem siin lihtsalt vaadata pole)!

Sellega aga meie väljasõidud ei lõppenud ning homme juba uued jutud koduhoovist veelgi kaugemalt :)