Õhtu Melbournes

Pean lihtsalt kiiruga kirja panema, milline on Melbourne elu.

Läheme Timoga välja, et hommikut/lõunat/õhtut süüa...jah, kõik ühe toidukorraga. Tagasiteel otsustame, et on vaja poest läbi põigata. Vahepeal helistab meile Timo "sugulane" Gerda, et muljetada, kus me oma tegemistega oleme ja millega vahepeal hakkama oleme saanud.

Niisiis olukord: Kuna telefonikõne venis meeldivalt pikaks (lõpptulemusena 1h 30 min), siis istume poe ees pargipingil ja mina jutustan Gerdaga.

Läheb mööda meesterahvas...pillab (no tegelikult küll viskab) maha Marsi paberi. Loomulikult oleme veidikene pilkudega tõmmatud sinnapoole... astub siis mees paar sammu edasi ja pöörab kohe tagasi andes nii mulle kui ka Timole kaks Marsi jäätist öeldes, et ta nagunii pidi neid mitu ostma (mis on tõsi- poest 6-10 jäätist korraga ostes on vahest isegi odavam pakk osta, kui et üks jäätis eraldi soetada). Timo sööb isukalt 3 ja on ilmselgelt rahul tulemusega.

Tuleb meie juurde naisterahvas koeraga. Koera rihma seob naine ilusti pargipingi külge ja ütleb, et koer on väga sõbralik, seega võime tema eest hoolt kanda, kuni naisterahvas poes käib. Timol jälle tegevust... 15 min koera paitades. Üritas ka eesti keeles käsklusi anda aga kutsa väga vedu ei võtnud.

Istume edasi... möödub meesterahvas...näeb, et Timo teeb e-sigaretti. Ütleb, et oh, mis sa jamad ning paneb Timole kõrva taha õige sigareti (kuigi Timo kordades keelduda püüdis).

Tulemus: 4 jäätise ja 1 sigareti võrra rikkamana otsustasime, et Melbourne on ikka vähekene imelik linn küll.

Timo nurgake: Kas teadsite, et Melbourne on oma pindalalt maailmas suuruselt teine linn?

Canberra- 100 aastat sirklit ja joonlauda

Viimane aeg kirjutada, mis me siis ikkagi Canberras ära nägime.

Kui Timo on midagi kinnisideeks võtnud siis nii ka peab tegema. Käis siis härra nagu uni peale päevad ja ööd, et me peame ikkagi Canberrasse ka minema… kuna tegemist siiski PEAlinnaga ja nende uhkeim aare (kuna linn oli eelnevalt planeeritud ja alles siis rajatud). Arvestades, et Timo vaimustus ületas juba 5 aastase lapse Kinderi muna avamise oma, siis mõeldud- tehtud. Plaanid paika ja maanteemürgel võis alata.

Kuna meie siht oli uuesti ida poole liikuda võtsime ka ühendust oma Austraalia perekonnaga, et ehk soovivad nad uuesti peale 3 kuud kohtuda. Vastureaktsioon oli nii kiire ja positiivne, et ega ei jäänudki midagi muud üle kui, et 1 öö uuesti Orange linnas veeta, et üheskoos meeldivat õhtusööki nautida.

Ühtlasi käisime läbi ka uurimas kuidas edeneb meie kaebus (mille tegime FairWork’i (valitsuse töökaitse asutus) kuna kirsifarmist ollakse meile siiani raha võlgu) ja selgus, et samale ettevõttele on teinud kaebuse ligikaudu 100 päkkerit (nö seljakotirändurit) ning farmer on alustanud oma valduste müümist, et võlg vahendajale maksta, kes omakorda meile selle edastada saaks. Kuulsime, et sama intsident sattus ka kohaliku ajalehe kuluaaridele, mistõttu oli jutuainet linnas tavapärasest rohkem kui küll. Austraalias pole ka absoluutselt tavaline, et päkkerid saamata palga kätte saavad, kuna üldjuhtudel pole valitsusel piisavalt tõendeid ja päkkerid jäävad oma rahast lihtsalt ilma. Loodetavasti kunagi oleme siis tuhande dollari võrra rikkamad, kui meie kaebus üldsusest erineva lahenduse saab.

Täpselt nii tühi linn ongi

700 km hiljem olimegi Ugly Bettyga kera teispoolsuse päälinnas kohal. Canberra esmamulje oli küllaltki veider. Terve päeva jooksul ei näinud tänavatel inimesi ei jala ega autodes. See oli justkui väljasurnud. Õhtune tipptund oli samuti külaltki lahja. Pudelikaelaks osutusid vaid teetööd, mis liiklust vaid õrnalt aeglustasid. Tuleb mainida, et selles linnas elab ikkagi 375000 elanikku ehk mitte just väga palju vähem Tallinnast. Otsustasime, et tühja linna viga tuleneb üleplaneerimisest, kus kõik tänavad on kaardile kas sirkli või joonlauaga tõmmatud.

Järgmisel päeval alustasime vaatamisväärsuste külastamist. Esmalt üllatab juba linn sellega, et pooltesse muuseumitesse, monumentidele jne on sissepääs tasuta (mis võib tuleneda tõsiasjast, et linn tähistab sel aastal oma sajandat aastapäeva).

Eesmärk nr 1 : Sõjamonument

Canberra sõjamonument ei ole tavaline sammas, rist või püssiga mees vaid eraldi rajatud hoone. Ülemine osa hoonest on monument kõigile ajaloo vältel Austraalia poolel võidelnutele ning ühtlasi rajab see linnas tervikliku allee vaatepildi parlamendihoonega. Hoone alumised korrused on aga muuseumivõrgustik, kus on nähtaval kõiksugune sõjatehnika alustades rõivastest ja laevamakettidest lõpetades lae alla riputatud täissuurustes sõjalennukitest. Mehepoegadele on seal uurimist omajagu ning kindlasti soovitan huvilistel seda uurima minna.

Taamal parlamendihoone

Eesmärk nr 2: Canberra linna „jalutuskäik“ ehk city walk

Teisena üritasime linnas üles leida kuulsat ala, kus turistid saavad imetleda modernseid monumente ja teha meeldiva jalutuskäigu linna südames. Tegelikkuses meenutas tähtis ala Viru parki. Mingeid müstiliselt ilusaid kujundeid ei tuvastanud ja otsustasime hoopis kõrvalolevasse linna kunstimuuseumisse sisse põigata. Pettumuse noot suurenes veelgi- nende jaoks on muuseum ruumide ahel, kus igas ruumis leidub kokku ühekäesõrmedel loetud arv taieseid/kunstiteoseid (kui sedagi), millest enamik on nii moodne kunst, et meie "maalt ja hobusega" raamidesse need oma iluga ei küündinud. 

Uus eesmärk nr 2: Parlamendihoone

Kuna linnas juba olime siis otsustasime kohe uue eesmärgi püstitada ja parlamendihoone poole sammud seada. Hoone on neil pidevalt külalistele avatud ja ilma giidita saad vabalt maja peale kondama minna. Hoone on ilus, uus ja puhas ja… no olgem ausad… tähtis hoone nagu iga teine. Vähemalt saame väita, et oleme Austraalia parlamendihoones käinud (nuputame veel, mida selle teadmisega peale hakata- hetkel on tulemus 0)!

Eesmärk nr 3: Loomaaed

Järgneval päeval otsustasime juba eos, et ega meist kahjuks ikka loomeinimesi ei saa ja võtsime vastu otsuse loomaaeda külastada. Canberra loomaaias on esindatud ka akvaariumimaja, mistõttu peale tavaliste loomade saab imetleda ka vähesel määral veealust elu. Pindalalt on loomaaaed väike ja ka liikide poolest on Tallinna oma üle prahi ees, kuid loomaaia sisemus on hoopiski midagi erinevat. Esindatud on vaid haruldasemad ja Austraaliale omapärasemad liigid ning loomade elu on tõesti suurepärane! Puurid on suured ja avatud ning osad mitmete tasanditega. Kusagil ei märganud robustseid trelle ega kõledaid puure vaid võimalikult palju on üritatud jäljendada loomade tegelikke elamistingimusi- silm lausa puhkas!. Kindlasti oli elamus raha väärt.

Pildil mitte tavaline krants vaid puhtatõuline Dingo

Selliste mahtudega puurid olid enamikel loomadel! Silm puhkab ja tunne on hea...

Mõndade loomadega oli võimalik ka vabas keskkonnas kohtuda

Eesmärk nr 4: Teaduskeskus Questacon

Päeva lõpetuseks otsustasime külastada Heureka või Ahhaa sarnast teaduskeskust Canberras Questacon. Keskus on tohutu suur ja mitmete saalidega, kus igas saalis saad uurida erinevaid loodusnähtusi, keemilisi ja füüsilisi reaktsioone jne. Saime näha, kuidas tekib ja lööb välk, mis tunne on olla ruumis maavärina ajal ning proovida ja näppida veel mitmesuguseid erinevaid katseid ja masinaid. Soovitame!

Lisaks veel peame mainima, et meie öine luksusvilla sai uuenduskuuri. Nimelt meie kolmeinimese telk ei olnud enam meie kahe ego jaoks piisavalt suur ja otsustasime kuueinimese telgi kasuks. Nüüdsest on meie villa kokkupanduna võrdeline meie Inetu Betty ehk maantemürsu suurusega. Sisse mahume nii meie, meie egod kui ka kogu kaasavara

Kolm kuud punast mulda

Asukohaks Great Ocean Road, kuid jätkan veel siiani blogis õiget sündmuste järjekorda.

Hillstoni hooaeg pidi lõppema juba tegelikult Aprilli esimeste päevadega. Pidulikult teavitati nädal varem kesvamärjukese kastiga, et arbuusid on omadega läbi ja kõik võivad nädala pärast edasi liikuda. 

Farmerilt tulnud info otsustasime usaldusväärseks kuulutada ja ütlesime karavanipargis koha 2 nädala pärast üles- et siis on aega puhata enne edasiliikumist küll. Töötasime nädala ja siis veel nädala… vahepeal kuulsime kümme korda erinevaid versioone sellest millal ikkagi hooaeg lõppema peaks ja poisid pidasid igat arvatavat olukorda ka tähistamist väärt. Viimased külajutud enam suurt peohoogu väga üles ei kütnud, kuna kõva harjutamise põhi oli juba mõnel mehel koormaks ees ;).

Kokkuvõttes lõpetasime me hooaja enda jaoks ise ja toetame vaimselt eesti poisse austraalia punasel põllul edasi (sest meist maha jäid vaid tugevamad…vaid eestlased!).

Mis siis ikkagi HILLSTONis korda suutsime saata?

Kodustasime ära kaks provintsikassi. Jah KAKS! Eelnevalt olen juba juttu teinud mustast kassist kuid temale järgnes ka miniversioon. Kassid, keda enne ei saanud isegi paitada ja kes rohkem metsikut tõugu olid, sai lõpus juba sülle võtta ja hellitada. Mitte muretseda… toitu on neil ka omast käest piisavalt, sest võime meie uksepakule toodud eksponaatide põhjal seda kinnitada! Samuti on hilisõhtuseks snäkiks neil suured koisarnased elukad, keda jahedamate ilmadega ühe enam välja ilmus.

Korjasime ja vedasime põllult ära üle 5000 tonni arbuuse! Omajagu sai poistel nopitud ka igasuguseid siiruviirulisi kõrvitsaid.

Hea huumorimeele terviseks!

Saime rikkaks! Sõprade ja tutvuste poolest siiski… :) Esmalt muidugi kõik need arbuusi“gängstad“, kellega visalt need 3 kuud vastu pidasime. Elu oli kirju nii rahvuste kui iseloomude poolest ja kõik olid omamoodi erilised ja fantastilised! Kindlasti jääme kõikidega edasi suhtlema… Lisaks ka muud karavanipargi elanikud, kes meie olemist huumoriga igapäevaselt täiendasid. Kuni lõpuni nõudis üks omanikest (Iiri proua), et me lihtsalt peame abielluma ja tema peab ka esimeste seas kutse saama. Samuti ka tutvused farmist nagu Terry (mentor, juht ja õpetaja) jääb mulle igaveseks meelde oma lahke iseloomu ja hea huumorimeelega. Kes muidu veel ütleks kõige nõmedama tööpäeval, et „Mis ikka, vaata otsa…tunnista et inimene on rumal ja naerata talle edasi!“. Lõputu lahkusega härra, kelleta poleks hooaeg pooltki nii lihtne olnud.

Arbuusigäng ( ilusad inimesed äärtel on jõudnud pesus käia...teised otse põllult)

Küürisime lõputult puhtaks meie kasutuses olnud cabini! Kuidas muidu saaksime niivõrd ajaloolise väärtusega ehitist hinnata. Nimelt olid täpselt need cabinid kasutuses spordikülades Sydney olümpiamängude ajal! Kes teab, milline kuldmedalite omanikest võis sealsamas naril pikutada ;). Lisaks oli meie cabinil omamoodi värskem ajalugu. Jõulude ajal oli sealsamas elanud üks härra, kes arvas, et ääretult meelelahutuslik oleks jõuluööl mootorsaega mööda karavaniparki ringi tuuritada. Eks oligi määratud, et omapärased inimesed ikka järgemööda sama kohta saaksid oma kohalolekuga õnnistada… üritasime väärikalt end esindada aga kahjuks jäi meie kuulsus vaid meie ääretu sõbralikkuse ja lobisemiskire piiridesse, mida inimesed siiski omakasu huvides ja meile sobivalt ära kasutamas käisid.

Kohtusime igasugu loomadega… nii isiklikult, lähiKOKKUpuutes kui ka kaugemalt imetledes. Mainimata on veel jäänud üks kilpkonn, kes otsustas end peale tööd minu ees koduteel üle tee vinnata. Austraalia elu on nagu loomaaia troopikamajas!

Ja viimasena- saame 100% rahus lubada, et ämmad/emad võivad meile kunagi külla tulla. Miks me nii kindlad oleme? Mairele teadmiseks- Austraalias on müügil hapukoor! Mitte isegi ainult Eesti vedelam variant vaid ka paksem Vene õiget smetana’t meenutav koor, mida nõust ikka lusikaga krabada tuleb. Ja Leilale teadmiseks- siinses Coles’i supermarketis on müügil heeringas ja mitte igasugune heeringas vaid väärt kraam, mille purgil ilutseb kiri PRODUCED IN ESTONIA!

Selleks korraks jätsime Hillstoniga hüvasti, kuid kindlasti mitte kurvalt vaid kogemuste ja sõpruste võrra rikkamana!

Thank You Terry for taking such a good care of me and for teaching me! I hope that the next season for you will be just as crazy, ridiculous and awesome as we made this one for you!

Hilinenud munadepühad

Laiskuse, lohakuse ja kiirnenud hiliste pidustuste taktis läks aeg nii kiiresti, et ei ole jõudnud jällegi sajandeid kirjutada niisiis ei hilinenud meie munadepühad vaid vastavakohane postitus. Asukoht juba tegelikult Canberra aga alustan sealt kus pooleli jäin.

Igatahes normaalse eestlasena ja oma ema geenidega (kelle jaoks on iga püha absoluutselt täielikku tähistamist väärt koos korralike dekoratsioonidega) pidasin ma vajalikuks ka munadepühi siinmail oma kodu moodi pidada.

Kõik hakkasid juba enne pühi küsima, et kuidas ja kas me siis egghunti ikkagi teeme (nende jaoks siis lihavõtete peamine pidustus see, kui emad peidavad laste jaoks sokolaadimune laiali ära ja lapsed neid hiljem korvikestega korjama lähevad) ? Meie peame pühi ikka Eesti moodi.

Täielik katsumus on siin leida "valgeid" mune värvimiseks. Selleks, et vähekenegi heledamaid mune leidma pidin ma ostma vabalt peetavate kanade mune, mida ma veel karbis sees omakorda 10 min poes külmavahes napilt riietatuna ümber vahetama pidin (Timo naeris vaid kaugelt minu üle, selle asemel et minuga külmaleti äärde värisema tulla ja aidata), et mingigi komplekt kätte saada.

Teine probleem olid sibulakoored. Te oleksite pidanud nägema müüa nägu, kui ma olin kokku krabanud kilekotitäie sibulakoori (sibulate korvi põhjast) ja sinna sisse poetanud moe pärast ühe sibula, et millegi eest maksta saaksin. Üritasin selgitada, et need on munade värvimiseks, aga sain kohe aru, et selle selgitamine nõuaks veelgi suuremat ajavaru. Õnneks ta lisas mu sibulakoored ostukorvi ja katsumus võis jätkuda.

Kuna pühade ajal peab kogu pere koos olema, siis minu siinne „pere“ oli selleks hetkeks šotlasest ja inglasest naabritüdrukud, kellega koos me mune ka värvima asusime või siis pigem- kes olid sunnitud meiega mune värvima. Selgitustööd oli rohkem kui küll aga tulemus oli vaeva väärt ja tüdrukud lubasid ka oma peredele näidata õiget ja ökot (nagu popp tänapäeval) värvimist!

Ja kui munad värvitud asusime mune ka koksima… entusiasm oli lõputu, naabritüdruku rõõmukilkeid kuulsid ka kõik teised naabrid ja ettevõtmine oli seda igati väärt!

Mis siis ikkagi on peamine põhjus, miks ma enam ammu midagi kirjutanud polnud? Põliste eestlastena oli süüdi puhas pidutsemine. Saage ka meist aru- ega pole kerge ühte sünnipäeva 10 korda pidada…

Nimelt siis oli Aisling’il (Inglise neiul) tulemas sünnipäev ja kuna aeg juhtus olema ka hooaja lõpupoolne, otsustasime pidutsused omavahel siduda. 

Korraldasime neiule üllatuspeo ja kogusime kokku melonirahva. Kuna karavanipargis on lärm vaid lubatud kuni kella 10ni, siis otsustasime peoga alustada 2 päeval, sest muidu ehk ei jõua peoga ühelepoole ja jääb ajast väheseks. Ilmselgelt vale otsus, kuna pidutsemine kestis edasi 3 päeva, mõni õhtu veel nädala sees kui ka järgneval nädalavahetusel. Ka karmimatel mehepoegadel läks joogiisu mõneks ajaks üle…

Naiste väed

Meeste vasturünnak

Peoseltskond

Beerpong

Pidurüüs külaline

Kohalik baar

Pikaleveninud pidustuste järgmise päeva grill supervisori juures

Melonigängstad...