Canberra- 100 aastat sirklit ja joonlauda

Viimane aeg kirjutada, mis me siis ikkagi Canberras ära nägime.

Kui Timo on midagi kinnisideeks võtnud siis nii ka peab tegema. Käis siis härra nagu uni peale päevad ja ööd, et me peame ikkagi Canberrasse ka minema… kuna tegemist siiski PEAlinnaga ja nende uhkeim aare (kuna linn oli eelnevalt planeeritud ja alles siis rajatud). Arvestades, et Timo vaimustus ületas juba 5 aastase lapse Kinderi muna avamise oma, siis mõeldud- tehtud. Plaanid paika ja maanteemürgel võis alata.

Kuna meie siht oli uuesti ida poole liikuda võtsime ka ühendust oma Austraalia perekonnaga, et ehk soovivad nad uuesti peale 3 kuud kohtuda. Vastureaktsioon oli nii kiire ja positiivne, et ega ei jäänudki midagi muud üle kui, et 1 öö uuesti Orange linnas veeta, et üheskoos meeldivat õhtusööki nautida.

Ühtlasi käisime läbi ka uurimas kuidas edeneb meie kaebus (mille tegime FairWork’i (valitsuse töökaitse asutus) kuna kirsifarmist ollakse meile siiani raha võlgu) ja selgus, et samale ettevõttele on teinud kaebuse ligikaudu 100 päkkerit (nö seljakotirändurit) ning farmer on alustanud oma valduste müümist, et võlg vahendajale maksta, kes omakorda meile selle edastada saaks. Kuulsime, et sama intsident sattus ka kohaliku ajalehe kuluaaridele, mistõttu oli jutuainet linnas tavapärasest rohkem kui küll. Austraalias pole ka absoluutselt tavaline, et päkkerid saamata palga kätte saavad, kuna üldjuhtudel pole valitsusel piisavalt tõendeid ja päkkerid jäävad oma rahast lihtsalt ilma. Loodetavasti kunagi oleme siis tuhande dollari võrra rikkamad, kui meie kaebus üldsusest erineva lahenduse saab.

Täpselt nii tühi linn ongi

700 km hiljem olimegi Ugly Bettyga kera teispoolsuse päälinnas kohal. Canberra esmamulje oli küllaltki veider. Terve päeva jooksul ei näinud tänavatel inimesi ei jala ega autodes. See oli justkui väljasurnud. Õhtune tipptund oli samuti külaltki lahja. Pudelikaelaks osutusid vaid teetööd, mis liiklust vaid õrnalt aeglustasid. Tuleb mainida, et selles linnas elab ikkagi 375000 elanikku ehk mitte just väga palju vähem Tallinnast. Otsustasime, et tühja linna viga tuleneb üleplaneerimisest, kus kõik tänavad on kaardile kas sirkli või joonlauaga tõmmatud.

Järgmisel päeval alustasime vaatamisväärsuste külastamist. Esmalt üllatab juba linn sellega, et pooltesse muuseumitesse, monumentidele jne on sissepääs tasuta (mis võib tuleneda tõsiasjast, et linn tähistab sel aastal oma sajandat aastapäeva).

Eesmärk nr 1 : Sõjamonument

Canberra sõjamonument ei ole tavaline sammas, rist või püssiga mees vaid eraldi rajatud hoone. Ülemine osa hoonest on monument kõigile ajaloo vältel Austraalia poolel võidelnutele ning ühtlasi rajab see linnas tervikliku allee vaatepildi parlamendihoonega. Hoone alumised korrused on aga muuseumivõrgustik, kus on nähtaval kõiksugune sõjatehnika alustades rõivastest ja laevamakettidest lõpetades lae alla riputatud täissuurustes sõjalennukitest. Mehepoegadele on seal uurimist omajagu ning kindlasti soovitan huvilistel seda uurima minna.

Taamal parlamendihoone

Eesmärk nr 2: Canberra linna „jalutuskäik“ ehk city walk

Teisena üritasime linnas üles leida kuulsat ala, kus turistid saavad imetleda modernseid monumente ja teha meeldiva jalutuskäigu linna südames. Tegelikkuses meenutas tähtis ala Viru parki. Mingeid müstiliselt ilusaid kujundeid ei tuvastanud ja otsustasime hoopis kõrvalolevasse linna kunstimuuseumisse sisse põigata. Pettumuse noot suurenes veelgi- nende jaoks on muuseum ruumide ahel, kus igas ruumis leidub kokku ühekäesõrmedel loetud arv taieseid/kunstiteoseid (kui sedagi), millest enamik on nii moodne kunst, et meie "maalt ja hobusega" raamidesse need oma iluga ei küündinud. 

Uus eesmärk nr 2: Parlamendihoone

Kuna linnas juba olime siis otsustasime kohe uue eesmärgi püstitada ja parlamendihoone poole sammud seada. Hoone on neil pidevalt külalistele avatud ja ilma giidita saad vabalt maja peale kondama minna. Hoone on ilus, uus ja puhas ja… no olgem ausad… tähtis hoone nagu iga teine. Vähemalt saame väita, et oleme Austraalia parlamendihoones käinud (nuputame veel, mida selle teadmisega peale hakata- hetkel on tulemus 0)!

Eesmärk nr 3: Loomaaed

Järgneval päeval otsustasime juba eos, et ega meist kahjuks ikka loomeinimesi ei saa ja võtsime vastu otsuse loomaaeda külastada. Canberra loomaaias on esindatud ka akvaariumimaja, mistõttu peale tavaliste loomade saab imetleda ka vähesel määral veealust elu. Pindalalt on loomaaaed väike ja ka liikide poolest on Tallinna oma üle prahi ees, kuid loomaaia sisemus on hoopiski midagi erinevat. Esindatud on vaid haruldasemad ja Austraaliale omapärasemad liigid ning loomade elu on tõesti suurepärane! Puurid on suured ja avatud ning osad mitmete tasanditega. Kusagil ei märganud robustseid trelle ega kõledaid puure vaid võimalikult palju on üritatud jäljendada loomade tegelikke elamistingimusi- silm lausa puhkas!. Kindlasti oli elamus raha väärt.

Pildil mitte tavaline krants vaid puhtatõuline Dingo

Selliste mahtudega puurid olid enamikel loomadel! Silm puhkab ja tunne on hea...

Mõndade loomadega oli võimalik ka vabas keskkonnas kohtuda

Eesmärk nr 4: Teaduskeskus Questacon

Päeva lõpetuseks otsustasime külastada Heureka või Ahhaa sarnast teaduskeskust Canberras Questacon. Keskus on tohutu suur ja mitmete saalidega, kus igas saalis saad uurida erinevaid loodusnähtusi, keemilisi ja füüsilisi reaktsioone jne. Saime näha, kuidas tekib ja lööb välk, mis tunne on olla ruumis maavärina ajal ning proovida ja näppida veel mitmesuguseid erinevaid katseid ja masinaid. Soovitame!

Lisaks veel peame mainima, et meie öine luksusvilla sai uuenduskuuri. Nimelt meie kolmeinimese telk ei olnud enam meie kahe ego jaoks piisavalt suur ja otsustasime kuueinimese telgi kasuks. Nüüdsest on meie villa kokkupanduna võrdeline meie Inetu Betty ehk maantemürsu suurusega. Sisse mahume nii meie, meie egod kui ka kogu kaasavara