Oleme usinad töömesilased!
Kui kusagil üle kuu ei olnud ei
kippu ega kõppu töödest ei kummagile siis üleöö toimusid kiired muudatused.
Maksuaasta Austraalias on juuli algusest kuni juuni lõpuni. Enne majandusaasta lõppu
ei soovi sellest lähtuvalt tööandjaid endale väga uusi töötajaid võtta
arvestades, et sellega kaasneb ka igasugune lisa paberimajandus ettevõttele
majandusaastat lõpetades. Meie ajastus töö otsimiseks ja seega ka töö leidmisel
ei olnud küllaltki paljulubav.
Juuli algusega muutus kõik üleöö.
Minu, Marianna, töö leidmine oli täiesti puhtjuhuslik. Panin internetti
kuulutuse, et otsin tööd teeninduses ja juba samal õhtul sain mitme kõne
osaliseks. Helistajate seas oli ka kohvik nimega Espresso 1982. Kõige veidram
asja juures on see, et helistajaks oli minu ülemuse ja kohviku omaniku naine
:), kel hetkeseisuga pole midagi kohvikuga väga pistmist. Olin ühtlasi ka ainus
inimene, kellele helistati- kõik teised kandideerisid ise vastavatele kohtadele. Veider või mis? Mis
kohaga siis tegu on?
Kohvik Espresso 1982 on vastavatud uus kohvik Perthis, Subiacos.
Nime on kohvik saanud omaniku sünniaasta järgi- jah, lugesite õigesti- nii
noore mehega ongi tegemist. Asume Perthi ühes kallimas linnaosas ja otse teatri
kõrval. Kohviku ostis ülemus Raymond (ehk Ray- ja ärge laske nimest end
eksitada- ülemus on pärit Hiinast... nimedeloo asiaatidega räägin ka kunagi
pikemalt lahti) juba tegelikult kaks kuud tagasi. Kuu aega hoidis ta selle
avatuna samas vormis ja siis otsustas ikkagi renoveerimise kasuks. Kuu ajaga
renoveeriti kohvik 100% ja osteti kogu uus sisemus (sisearhitekt on meil ka
eraldi, kellest kindlasti kunagi muljetan) jne... ühtlasi vahetus enamik
personalist. Niisiis minu lisandumisega avati kohvik uuesti ja nüüdsest suuremate
muudatustena pakutakse seal ka hommiku- ja lõunasööki. Kuna algselt ootasime ka
köögi kõlblikuks kinnitamist nii kaks nädalat siis esimesed nädalad olid
peamisteks müügiartikliteks igasugu koogid/küpsetised ja kohvid
otseloomulikult. Õnneks siis ei pidanud ma kuskile mujale seltskonda sisse sulanduma vaid ise alles kujundame kohvikut ja selle ilmet.
Austraallaste kohvikultuur on
Eestist kardinaalselt erinev- väidetakse, et Austraallased teavad oma kohvi.
Võin sellega nõustuda ja kardinaalselt vastuväiteid leida. Jah, nad on väga
teaduslikud oma kohvi tellimist lausa jutustuseks venitama erinevate nõuetena
aga reaalsuses nad ei tea mis kohvi mida täpselt tähendab (muutes ühte kohvi
retsepti niipalju, et selle asemel võiks lihtsalt menüüst juba vastava teise
nime valida). Täpsustuseks võin ka öelda, et meie menüüst võib leida 16
erinevat kohvi (kohvijooki), millele omakorda on võimalik valida erinevaid
lisasid/piimasid jne jne.
Esialgselt palgati mind tööle
ettekandjana. Kohapeal tööd tehes selgus tõsiasi, et ülemus leidis minu
potentsiaalile rakendust juba esimestel päevadel hoopis kohvimeistri ehk nendekeeli
baristana (ehk ma ju veidi olin ka oma CV’s liialdanud oma teada-tuntud
kohvioskustega ja eneselegi üllatuseks olin kirja pannud tegelikult vaid tõtt).
Nimelt on Austraalias siis nii kohvi „hinnatud“ kui ka kohvimeistrid, kelle
kogemust hakatakse alles arvestama mõnest aastast. Eraldi toimuvad igasugu
koolitused baristadele, kohvikuntsnikele jne. Samas ma ka ei imesta, kuna
kohvimasin, millega töötan maksab kohalikku krõbisevat 22 000 (kasutatuna
küll 17 000 aga no kujutage ainuüksi ette kohvimasinat, mis maksab rohkem
kui võib-olla teie pere mõlemad autod kokku ehk kuni 15 000 euri).
Müstika! Ja kuidas mina siis kohvimeistriks sain? Ülemusel polnud piisavalt
kohvitegijaid (kuna üks kohvimeister on vee Nepalist puhkuselt tagasi tulemata
(eelnevad töötajad arvavad, et valis sealt endale naise ja hetkel viivitab
tulekuga, kuna abiellus…jah, valis!)). Igatahes näitasin siis mõne kohviga kätt
(pigem siis siinkohal mõtlen piima vahustamist/soojendamist) ja ülemus ütles,
et kohe näha, et olen enne sellisel ametil töötanud… olen nagu hunt kriimsilm
ise teadmata, mitu ametit kohe varasalvest eneselegi teadmata välja on võtta. ;)
Hetkeseisuga siis olen
multifuntsionaal ning teenindan nii laudu, teen erinevat kohvi kui ka kõike muud
alates nõudepesust kuni koristamiseni välja. Peamise aja aga veedan alati
kohvimasina taga ja ülemus ei suvatse
isegi enam hommikuti kohale tulla- avan ise kohviku, sätin valmis nii
kohvimasina, lauad kui ka muu krempli ja võib väita, et olen võinud tema
usalduse. Kunagi siis hiljemalt jutustan ka igapäevasest trallist, mis
vastavalt footy’le ja teatrile meil seal kohati käib. Telefoniga tehtud kehvakesed pildid ehk ikkagi annavad teatud mulje edasi!
Ja Timo? Timo rabab mitmel
rindel. Nimelt kutsuti meid ka kohe peale kohvikoha kindlustamist ühte
külmalattu tööle, kus käisime nö sissejuhatust tegemas. Kuna palk oleks seal
suurem aga saadavad päevad ja tunnid ebakindlad siis otsustasin, et mina lähen
ikkagi kohvikusse tööle (ahjaa…veel faktiks, et olen seal siis täiskohaga
töötaja) ja võtan kindla töö palga arvelt vastu (et midagi hakkaks
iganädalaselt pangakontole tiksuma). Timo läks veel samal päeval ka ootamatult
Coca-Colasse nö sissejuhatust tegema, et seal kahveltõstukijuhina töötada
(nende all siis mõtlen nö ringkäiku, mida sa tehases teed ilma, et sul veel
kindel töökoht on antud- et saaksid esmamuljed tööst ja oskaksid keelduda, kui
sulle ikkagi töö ei sobi- seda siis juhul, kui tööd sulle üldse hiljem pakutakse).
Seega olime eneselegi ootamatult mõlemad kahte kohta äkitselt nö vastu võetud
nimekirja- niisiis ei midagi vs palun väga ja vali. Veel enne, kui teda jõuti Cocasse reaalselt
tööle kutsuda tuli telefonikõne kolmandalt firmalt- jah, lugesite õigesti… kiire
nädal või mis! Selle töö näol oli tegemist konteinerite tühjendamisega, kus
mitme mehega nö kahveltõstukile igasugu tavaari tühjaks ette asetatakse. Muidugi
võttis Timo kutse vastu, kuna see oli esimene reaalne käegakatsutav töö. Timo
arbuusimusklid tekitasid nii mõnelegi nooremale mehepojale higimulli otsaette
ja ööseks sügava rammestusune (nagu talle hiljem üks poiss selgitas piinas Timo
oma kiirusega poissi oma sünnipäeval niipalju, et koju jõudes magas mees/poiss
maha mitte ainult õhtu ja öö vaid ka reaalselt oma sünnipäeva.) Nüüd aga on
Timo iga nädal oma täistöötunnid kirja saanud ka Coca tehases teisi asendamas
käies kahveltõstukil (millest järeldame, et agentuuris, mille kaudu Timo seal
tööl käib, on ta heas nimekirjas) kui ka lisaks mõned päevad käinud musklite
rammu konteineritega näitamas. Kuna külmaladu asub kaugeimal ja ka töö pole nii
meeldivate killast, siis selle jätsime mõlemad valikust välja. Pealegi minu
keskmise 48 töötunni kõrval ja Timo segasummasuvila päevaste/öiste vahetuste ja
kahe töökoha vahel pendeldades oleks üks lisatöökoht lihtsalt lisapudru
kapsaste vahel. Kunagi lasen ka Timol endal täpsemalt enda töö kohta kirjutada.
Oeh… nii palju on muljetatud ja
palju võiks veel kirja panna, aga esmamulje peaks olema edastatud… käime tööl
ja oleme usinad! Tekitame numbreid pangakontole juurde ja elame muhedalt. Oleme
täiesti olemas!
Ja mis veel? Mul on maailma parim pere, kes suutis isegi suitsuvorsti vürtsikiludega sisse smuugeldada! Aitäh kullakesed!
 |
| Minu varakambri sisu |
