Kohvikunst ja koolajoogid

Viimasest postitusest on möödunud VAID kuu! Uskumatu, kui aegaselt ja järgmisel hetkel kiiresti võib eluke siinpool kera mööduda- vabandame puuduvate sõnavõttude pärast aga muudatused olid nii kiired tulema, et enam ei olnud jaksu kuskilt peale hakata. Ja millega me siis vahepeal tegelenud oleme?

Oleme usinad töömesilased!

Kui kusagil üle kuu ei olnud ei kippu ega kõppu töödest ei kummagile siis üleöö toimusid kiired muudatused. Maksuaasta Austraalias on juuli algusest kuni juuni lõpuni. Enne majandusaasta lõppu ei soovi sellest lähtuvalt tööandjaid endale väga uusi töötajaid võtta arvestades, et sellega kaasneb ka igasugune lisa paberimajandus ettevõttele majandusaastat lõpetades. Meie ajastus töö otsimiseks ja seega ka töö leidmisel ei olnud küllaltki paljulubav.

Juuli algusega muutus kõik üleöö. Minu, Marianna, töö leidmine oli täiesti puhtjuhuslik. Panin internetti kuulutuse, et otsin tööd teeninduses ja juba samal õhtul sain mitme kõne osaliseks. Helistajate seas oli ka kohvik nimega Espresso 1982. Kõige veidram asja juures on see, et helistajaks oli minu ülemuse ja kohviku omaniku naine :), kel hetkeseisuga pole midagi kohvikuga väga pistmist. Olin ühtlasi ka ainus inimene, kellele helistati- kõik teised kandideerisid ise  vastavatele kohtadele. Veider või mis? Mis kohaga siis tegu on?

Kohvik Espresso 1982 on vastavatud uus kohvik Perthis, Subiacos. Nime on kohvik saanud omaniku sünniaasta järgi- jah, lugesite õigesti- nii noore mehega ongi tegemist. Asume Perthi ühes kallimas linnaosas ja otse teatri kõrval. Kohviku ostis ülemus Raymond (ehk Ray- ja ärge laske nimest end eksitada- ülemus on pärit Hiinast... nimedeloo asiaatidega räägin ka kunagi pikemalt lahti) juba tegelikult kaks kuud tagasi. Kuu aega hoidis ta selle avatuna samas vormis ja siis otsustas ikkagi renoveerimise kasuks. Kuu ajaga renoveeriti kohvik 100% ja osteti kogu uus sisemus (sisearhitekt on meil ka eraldi, kellest kindlasti kunagi muljetan) jne... ühtlasi vahetus enamik personalist. Niisiis minu lisandumisega avati kohvik uuesti ja nüüdsest suuremate muudatustena pakutakse seal ka hommiku- ja lõunasööki. Kuna algselt ootasime ka köögi kõlblikuks kinnitamist nii kaks nädalat siis esimesed nädalad olid peamisteks müügiartikliteks igasugu koogid/küpsetised ja kohvid otseloomulikult. Õnneks siis ei pidanud ma kuskile mujale seltskonda sisse sulanduma vaid ise alles kujundame kohvikut ja selle ilmet.

Austraallaste kohvikultuur on Eestist kardinaalselt erinev- väidetakse, et Austraallased teavad oma kohvi. Võin sellega nõustuda ja kardinaalselt vastuväiteid leida. Jah, nad on väga teaduslikud oma kohvi tellimist lausa jutustuseks venitama erinevate nõuetena aga reaalsuses nad ei tea mis kohvi mida täpselt tähendab (muutes ühte kohvi retsepti niipalju, et selle asemel võiks lihtsalt menüüst juba vastava teise nime valida). Täpsustuseks võin ka öelda, et meie menüüst võib leida 16 erinevat kohvi (kohvijooki), millele omakorda on võimalik valida erinevaid lisasid/piimasid jne jne.

Esialgselt palgati mind tööle ettekandjana. Kohapeal tööd tehes selgus tõsiasi, et ülemus leidis minu potentsiaalile rakendust juba esimestel päevadel hoopis kohvimeistri ehk nendekeeli baristana (ehk ma ju veidi olin ka oma CV’s liialdanud oma teada-tuntud kohvioskustega ja eneselegi üllatuseks olin kirja pannud tegelikult vaid tõtt). Nimelt on Austraalias siis nii kohvi „hinnatud“ kui ka kohvimeistrid, kelle kogemust hakatakse alles arvestama mõnest aastast. Eraldi toimuvad igasugu koolitused baristadele, kohvikuntsnikele jne. Samas ma ka ei imesta, kuna kohvimasin, millega töötan maksab kohalikku krõbisevat 22 000 (kasutatuna küll 17 000 aga no kujutage ainuüksi ette kohvimasinat, mis maksab rohkem kui võib-olla teie pere mõlemad autod kokku ehk kuni 15 000 euri). Müstika! Ja kuidas mina siis kohvimeistriks sain? Ülemusel polnud piisavalt kohvitegijaid (kuna üks kohvimeister on vee Nepalist puhkuselt tagasi tulemata (eelnevad töötajad arvavad, et valis sealt endale naise ja hetkel viivitab tulekuga, kuna abiellus…jah, valis!)). Igatahes näitasin siis mõne kohviga kätt (pigem siis siinkohal mõtlen piima vahustamist/soojendamist) ja ülemus ütles, et kohe näha, et olen enne sellisel ametil töötanud… olen nagu hunt kriimsilm ise teadmata, mitu ametit kohe varasalvest eneselegi teadmata välja on võtta.  ;)

Hetkeseisuga siis olen multifuntsionaal ning teenindan nii laudu, teen erinevat kohvi kui ka kõike muud alates nõudepesust kuni koristamiseni välja. Peamise aja aga veedan alati kohvimasina taga  ja ülemus ei suvatse isegi enam hommikuti kohale tulla- avan ise kohviku, sätin valmis nii kohvimasina, lauad kui ka muu krempli ja võib väita, et olen võinud tema usalduse. Kunagi siis hiljemalt jutustan ka igapäevasest trallist, mis vastavalt footy’le ja teatrile meil seal kohati käib. Telefoniga tehtud kehvakesed pildid ehk ikkagi annavad teatud mulje edasi!

Ja Timo? Timo rabab mitmel rindel. Nimelt kutsuti meid ka kohe peale kohvikoha kindlustamist ühte külmalattu tööle, kus käisime nö sissejuhatust tegemas. Kuna palk oleks seal suurem aga saadavad päevad ja tunnid ebakindlad siis otsustasin, et mina lähen ikkagi kohvikusse tööle (ahjaa…veel faktiks, et olen seal siis täiskohaga töötaja) ja võtan kindla töö palga arvelt vastu (et midagi hakkaks iganädalaselt pangakontole tiksuma). Timo läks veel samal päeval ka ootamatult Coca-Colasse nö sissejuhatust tegema, et seal kahveltõstukijuhina töötada (nende all siis mõtlen nö ringkäiku, mida sa tehases teed ilma, et sul veel kindel töökoht on antud- et saaksid esmamuljed tööst ja oskaksid keelduda, kui sulle ikkagi töö ei sobi- seda siis juhul, kui tööd sulle üldse hiljem pakutakse). Seega olime eneselegi ootamatult mõlemad kahte kohta äkitselt nö vastu võetud nimekirja- niisiis ei midagi vs palun väga ja vali.  Veel enne, kui teda jõuti Cocasse reaalselt tööle kutsuda tuli telefonikõne kolmandalt firmalt- jah, lugesite õigesti… kiire nädal või mis! Selle töö näol oli tegemist konteinerite tühjendamisega, kus mitme mehega nö kahveltõstukile igasugu tavaari tühjaks ette asetatakse. Muidugi võttis Timo kutse vastu, kuna see oli esimene reaalne käegakatsutav töö. Timo arbuusimusklid tekitasid nii mõnelegi nooremale mehepojale higimulli otsaette ja ööseks sügava rammestusune (nagu talle hiljem üks poiss selgitas piinas Timo oma kiirusega poissi oma sünnipäeval niipalju, et koju jõudes magas mees/poiss maha mitte ainult õhtu ja öö vaid ka reaalselt oma sünnipäeva.) Nüüd aga on Timo iga nädal oma täistöötunnid kirja saanud ka Coca tehases teisi asendamas käies kahveltõstukil (millest järeldame, et agentuuris, mille kaudu Timo seal tööl käib, on ta heas nimekirjas) kui ka lisaks mõned päevad käinud musklite rammu konteineritega näitamas. Kuna külmaladu asub kaugeimal ja ka töö pole nii meeldivate killast, siis selle jätsime mõlemad valikust välja. Pealegi minu keskmise 48 töötunni kõrval ja Timo segasummasuvila päevaste/öiste vahetuste ja kahe töökoha vahel pendeldades oleks üks lisatöökoht lihtsalt lisapudru kapsaste vahel. Kunagi lasen ka Timol endal täpsemalt enda töö kohta kirjutada.

Oeh… nii palju on muljetatud ja palju võiks veel kirja panna, aga esmamulje peaks olema edastatud… käime tööl ja oleme usinad! Tekitame numbreid pangakontole juurde ja elame muhedalt. Oleme täiesti olemas!

Ja mis veel? Mul on maailma parim pere, kes suutis isegi suitsuvorsti vürtsikiludega sisse smuugeldada! Aitäh kullakesed!

Minu varakambri sisu