Paberihunnikust mootorimüraks

Nonii, mis meist siis vahepeal jälle saanud on? Viimane aeg infoga teid järjekordselt üle küllata ja oma tegemistest teada anda.

Töö juures püsib kõik kenasti muutumatult. Mina raban kohvikus tööd teha, kus nädala keskmised töötunnid kipuvad ikka ja jälle üle 50 olema ning Timo laveerib endiselt kahe koha vahel. Kui minul on tunde täispalgalise ametikohaga rohkem kui küll, siis Timol casual’ina (ehk pm töötundideta leping) töötades on veidikene keerulisemad lood ning tunde saades juhtub alati nii, et kahest agentuurist, kelle vahendusel Timo töötab, läheb mehi tihtipeale vaja just samadel päevadel. Timo töökohtadest ei tea ma ise suurt midagi, millest teile jutustada, kuid Härra teeb sel korral ka ise sellest veidikene pikemalt juttu. Küll usaldati mulle pildimaterjali, mida saan aga sel korral lisada ning näidata, milline näeb välja Timo tööpäeva algus…. Kujutage siis ette kui „rasked“ on mehe tööpäevad, kui ühel töökohal tuleb masinas peputada ja teises avanevad kohe hommikul sellised vaatepildid, et ka füüsilisem töö läheb kohe ludinaga.

Timo nurgake: Ega see päris niisama istumine roolitaga mul ei ole, küll aga ideaalis oleks, kui kõik masinad töötaksid korralikult ilma häireid andmata. Siiani on mul õnnestunud teha 1 selline päev, kui lausa ootasin võimalust kahveltõstukist väljumiseks. Tavaliselt Coca Cola tehases olen ma rohkem jalgel ja jooksen/ tõstan/ kleebin üsna inimvõimete piiril. Halvematel päevadel ei pääse masina rooligi, sest kõik muud süsteemid vajavad tähelepanu ja pakivad kaste valesti alustele, mis tuleb seetõttu oma jõu ja nõuga taas ümber tõsta, ikka 60-100 kasti kaupa. Teise firma kaudu olen siiani saanud konteinereid erinevatele maaletoojatele tühjendada- huvitavamad teiste seas on olnud paadid/kanuud ja kolm konteinerit Corona õlut, mida ka pildilt võis imetleda. Viimati näiteks käisin hoopis päikesepaneele müüvas firmas inventuuri tegemas ja tellimusi täitmas.

Mina, Marianna, olen siiani vilunud oma kohvikunstioskusi ja ülemus juba nimetas mind baristaks ehk siis meister kohvitegijaks. Tulevikus on seega minu vaateväljad helged, kui uuesti tööotsingutele suundume ;). Näide ka minu oskusest….

Ja mille taga peitub tänane pealkiri? Nimelt siis oleks viimane aeg rääkida enda uutest mürsupillidest. Juba paar postitust tagasi reetsin, et oleme uuesti saanud autoomanikeks, aga sel korral jäi kuidagi asi soiku ja ei jõudnudki pikema muljetamiseni. Sel korral tuleb siis mitmest autost korraga muljetada …jah mitmuses! Aga alustame siis algusest. Perthi tulles ootas meid reaalsus, et Timol tuleb töökoha leidmiseks endale ka liikuv transport muretseda, mis vastavalt tema aegadele ja marsruutidele liiguks. Mõnes töövahendus agentuuris ei võetud meid muidu jutulegi.

Paljulubav ostukeskkond Kummipuu (Gumtree.com.au) jälle lahti ja otsingutele. Austraalia teiseks autoks sai meil Toyota Camry 2000 a, mille eest tasusime 3000 audi. Toyota oma vastupidavusega on siinmail sama nagu meie teede saksa maanteepillid. Vaid aku pidime uue muretsema- seda, mis meil siinmail auto akudega lahti on me kahjuks öelda ei oska. Juba teist korda oli meil vajalik autol aku uus osta ja omamoodi on see meil juba Murphy seaduseks saanud. Kuna auto oli küll hea, siis meie edasiste plaanidega see kahjuks kokku ei istunud ja asusime kummipuud tasapisi töökohtade olemasolul ja ressursside suurenedes uuesti sirvima.

Ja üllatus-üllatus: peale 2-3 nädalast otsimist ja vaatamist saabus müüki just meie hinna/suuruseklassile vastav maanteekulgur.

Timo jutunurk vol 2: Kui meil raha taaskord piisavalt tekkinud oli, siis hakkasin usinamalt ka autosid otsima ja vaatamas käima. Esimesel kahel nädalal ei leidnud mitte ühtegi sobivat isendit, mis ka meie tingimustele ja rahakotile vastaksid. Siis hakkasin Marianna selja taga salaja kallimaid autosid otsima ja käisin ka mõnda vaatamas, kuid küll olid need liiga kallid või korrast ära, mõni lausa soovis remonti, mille väärtuses oleksime võinud omale odava auto osta. Tekkis väike käegalöömise tunne ja plaan, et ju jääb sellega ja sõidame edasi autoga, mis meil on juba olemas.

Ja siis tuli kuulutus just sellisele autole, mis meid rahuldas nii sobivuselt kui hinnalt. Helistasin umbes tund pärast kuulutuse ülesriputamist ja juba oli keegi seda vaatamas käinud ja käsirahagi maksnud. Samas hinnaks pakkus üsnagi nadid 3500$, seega oli mul võimalus autot vaatama minna ja oma pakkumine teha. Läksin siis peale öövahetust hommikul kohale, et mitte autost ilma jääda. Ühtlasi oli seal kohal ka käsiraha maksnud filipiinlane oma suguseltsiga. Auto oli ilus ja sile, kuid ilma Mariannata ei tahtnud (ei olnud lubatud) ostusoovi 100%-lt kinnitada. Õnneks oli müüjal soov ikkagi rohkem raha müügis teenida, kui käsiraha maksnud perekond ja andis meile otsustamiseks õhtuni aega. Õhtul läksime Mannuga taas autot vaatama ja lõime käed. Müüja veel ütles, et käsiraha suruti vastu tahtmist pihku ja tema polevat seda üldse tahtnud (või oli lihtsalt osav müügimehe jutt). Igatahes kahe päeva pärast kolistasin üksi rongiga teise linna otsa, et uus suksu  raha vastu vahetada.

Meie uueks autoks on Honda CR-V 2000a  4x4 linnamaastur, mille napsasime müügist sedakorda 4200 audi eest.

Mida saab sellise paberihunniku eest?

Palun väga...meie uus maanteemürsk!

Nüüd oli uueks mureks fakt, et olime ühtäkki kahe auto omanikud. Kuna elame kesklinnaga piirnevas rajoonis, siis parkimiskohtadega on siin kitsas ja parkimine toimub kaartide alusel, mida meil oli antud hetkel vaid üks. Kiiruga sai naabrilt veel üks mõneks päevaks välja lunitud ja panime Toyota kiiruga müüki. 2 päeva pärast oli ostja olemas ning taaskord oli tegu moslemitega! 2650 audi eest saime auto müüdud ja murest vabaks!

Ja mis veel: Tervitame Austraalia pinnale saabunud Timo järjekordset „sugulast“ (sedakorda küll veidi rohkem sugulast) Aigit, kelle me lennujaamast peale korjasime ja enda juures ka mõned päevad kostitasime. Tema linnapreilielu Perthis jäi sedakorda lühikeseks ja juba asus ta Aussi maavõlusid nautima meil juba nähtud „laine“ kivi (Wave rock) juures. Valutame siin siis südant ja soovime edu mõne töökoha napsamisel ja kängututega võitlemisel. Tere tulemast kera kuklapoolele ;)

Teispoolkera pidusööki!

Ilusat Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva- oleme mõtetes Teiega!

Ja tõestamiseks, et olen ikka täiesti oma emme/issi laps lisan ka asja- ja ka ajakohase pildi. Tähistan väärikalt vürtsikiluga!

Kui Tallinna kilud karbis suurejoonelist lennuteekonda vastu ei pidanud ja tervitasid kergelt öeldes jõledaima lõhnaga mida kunagi minu ninasõõrmed on pidanud taluma, siis Saarema kanged vürtsikilud teenivad oma nime väärikalt ja lasen heal maitsta ka siinpool kera (leiba pole aga emme moodi keedukartulitega on ikka samuti umbe hää)! Heeringa napsasin Euroopa turuputkast siinsamal kerapoolel ja seda mekin mõni teine päev- aga kuidas sa saad lasta heal heeringal poodi jääda... juba vanast harjumisest on ikka heeringas ostukorvis esimene ;)

Timo hellitab end juba mitu päeva kamatahvlitega. Nimelt on meie seltskonda saabunud Timo sugulane Aigi ja külakostiks toodi Eestist härra palvele kohaselt kohe kilo kamašokolaadi... jah ÜKS KILO! Täitsa Eesti asi!