Kus me siis ometi oleme?

Austraalias on asi väga lihtne. Töö otsimise ja selle kiire leidmisega võib olla teatavaid raskusi (lähtudes sellest, millised on sinu nõudmised ja soovid), kuid mitte faktiga, et tööd lihtsalt ei oleks. Nagu ikka kehtib vanasõna, et „kes otsib, see leiab!“

Uut „farmitööd“ (ehk siis tööd põllumajanduses või sektorites, mis kuuluksid teise aasta viisa alla) hakkasime otsima septembris.

Tulime eelmine kord arbuusipõllult ära teadmisega, et meil on vajalikud teise aasta viisapäevad tehtud ja saame siin kerapoolel rahulikult kaks aastat pesitseda. Üllatus-üllatus- nii see ei jäänud. Kuna on teada, et Austraalia viisa nõudmisi, hindasid ja kriteeriume muudetakse iga 6 kuu järel (kui mitte tihedamini), siis peale järjekordset kohendamist vaatasin nii igaks juhuks olukorra uuesti üle. Hea oli! Nimelt ei kuulunud meie „farmipäevad“ (,mida tegime järjestikused kolm kuud) enam piisavaks, et saada teise aasta viisat. Kuna olime tööl pm töövõtulepinguga (casual - tööandja ei ole kohustatud töötajale andma täistöötunde ning kummalgi poolel ei kaasne nö püsivaid kohustusi) ja mitte püsitöölistena (permanent- Eesti mõistes tavatööline- töötunnid ning kohustused/keelud teada mõlemale poolele), siis pidime uue seaduse alusel sooritama 88 tegelikku tööpäeva (mille alla puhkepäevad jne ei kuulu). Meil siis ligikaudu 20 tegelikku tööpäeva puudu.

No mis ikka- sai end ära vihastatud, maha rahustatud ja uuesti tegudele aetud. Esialgu olime arvamusel, et läheme tööle ühte õunafarmi. Sain farmi kontaktid kohvikus ühelt kaastöötajalt ning ühtlasi end ka hooajaks farmi kirja pandud. Ülemustele sai ette hoiatatud, et oleme lahkumas oktoobri algusest ning plaan näis paika loksumas.

Ning PÕMM! Voodis lebades leidsin ühel õhtul FB’ist ühtede toredate eestlaste kuulutuse, kus nad otsisid oliivifarmi töölisi. Oli vaid öeldud, et otsitakse paari, eeldatavasti ühte kahveltõstuki loaga, farmikogemusega ja ohh, ma enam ei mäletagi. Kriteeriume lugedes olime nagu rusikaga silmaauku saanud- no kõik läks täppi ja ka palk oli veidi lubavam! Ka asukoht oli Perthist vaid 100 km kaugusel. Kiired trükkimised, telefonikõned ning olimegi juba väljanäitusel! Eestlastest paar ise oli viisa lõppemisega Maarjamaale naasmas ning meie võtsime pm nende ametikohad üle. Uusi töölisi oli vaja alates oktoobri algusest ning alates 1 oktoobrist me uues kohas pesitsemegi- Sobisime!

Kellena me siis töötame? No valige endale meeldiv ametikoht: oleme õli pakendajad/pudeldajad, traktoristid, õli väljastajad, niisutussüsteemide rajajad, puude istutajad jne. Võite siia ise ameteid juurde mõelda ja arvatavasti teeme ka seda tööd. Saime veel enne eelnevate eestlaste lahkumist neilt nädalase kiirkursuse ja omapäi me olimegi. Suur kummardus neile tubli töö eest ja loodetavasti laabub nende reis läbi Venemaa avaruste koju niisama hästi!

Meie abiga rajatud uued põllud

Nagu öeldud paikneme me Perthist veidi enam kui 100 km põhjapool ning nagu mõistnud olete siis töötame oliivifarmis. Farmi nime siia välja ei kirjuta (et kõik ülemused guugeldada ei saaks ja kogemata siia lehele ei satuks), aga piltidelt saate seda ise välja lugeda. Farm on eriline selle poolest, et farmis ei kasvatata vaid puid/oliive, vaid territooriumil asub ka õli tehas (kus hooajal külmpressitakse oliive 24 tunni jooksul korjamisest), mistõttu on selle farmi õli väga kvaliteetne. Farmi territoorium ise on vaid 1015 ha suurune.

Farmis kokku töötab hetkel 5 töötajat ning üks allhankega tööline (niisutussüsteemide rajaja). Üks üldine mehaanik/meistrimees (uus-meremaalasest muhe noormees), üks on juba staažikas naistraktorist, farmi manager ja ühtlasi meie boss Jim ning siis meie Timoga. Pange ise numbrid kokku- jah, oleme näiteks hetkel tehase kaks (ja suhteliselt ainsat) töötajat (kuna teised tegelevad põllul ja ei tea tehases toimuvast suurt midagi –v.a boss muidugi)! Lisaks tegutsevad farmi territooriumil posutäis känguruid, emusid ning kaks naabri lammast, keda me oma õuele ei suutnud teiste villaste semudega koos tagasi ajada! Igasugu muudest elukatest pean lausa eraldi postituse tegema- no neid on lihtsalt nii palju!

Farmi rajas Itaallasest juurtega kinnisvaramogul (kes oma varanduse küll Austraalias kokku ajas), kes seda hobifarmina pidas. Jah, mehele oli selline „pisikene“ farm hobiks. Nt maja, kus meie elame maksis mehele 700 000 AUD’i, et see ehitada oma töölistele. No on ka suht loogiline, et kui sa keset-ei-midagi maju rajama hakkad on kõikide asjade ehitamine kallis. Lisaks on siis farmi territooriumil suur tehas-laohoone, mehaanikatöökoda, 4 eramaja, igasugu pumbamajad ning katusealused. Vanamehele (nimetan nii, kuna härra oli juba ikka väga soliidses eas) oli eesmärgiks siia lausa külastuskeskus rajada. Kuna tema perekond ei soovinud farmi üle võtta, siis itaallasele kombeks müüdi see kohe maha suhteliselt võileiva hinna eest ning nüüd omavad farmi hoopis malailastest investorid (keda mina ega ka enamikud teised töölised pole oma silmaga juhtunud veel nägema). Enam siia külastuskeskusi rajada ei soovita ning farmi eesmärgiks on ikkagi jäänud oliivide kasvatamine ja õli valmistamine. 

Meie pesa.. tuba nr 6

Farmi territooriumilt leiab veel ka nö maastikukaitseala tükikese ehk bush reserv'i ja samuti vanahärra unistuse veini teha ehk ka viinamarjade vana istanduselapikese.