Nimelt on farmi territooriumil kaks tammi- meie mõistes on tegemist veehoidlatega.
Esimese (ja ülemise) tammi põhimõtteks on vee kogumine pumbajaamadest ja selle hoiustamine (tammi sügavuseks on 8 meetrit). Sealt juhitakse vesi edasi mööda plastikaatkatet alumisse tammi.
Alumise tammi põhimõtteks on vee varustamine pumpadele, kust see siis koos väetiste ja muu heaga süsteemide abil taimedeni juhitakse. Kogu süsteemi ideeks on veest teatud ühendite eemaldamine päikese ja vee hoiustamise abil (niipalju kui meie teame eraldub kuidagi selle tegevuse käigus ka raud mingil määral).
Kuna oleme teist mitme tunni jagu ees, siis saame kiiresti enda jõuluõhtu muljeid juba jagada.
Nagu teate, siis kera kuklapoolel käivad kõik asjad tagurpidi ja ka aastaajad on siin segaduses. Nimelt on siin hetkel käimas täie hooga suvi ning just suvel tähistatakse siin jõule. Juba nädala oleme üritanud tegusad olla üle 40 kraadises kuumuses ja pole see üldse nii lihtne, kui tuleohu pärast on pm keelatud igasugu töö tegemine (mitte, et me seda teha ei suudaks ja ei sooviks, vaid kahjuks meid keelatakse- Austraallased ise seevastu üle 35 kraadi suhteliselt keelduvad õues töö tegemisest). Hetkel siiski on päeva maksimaalsed temperatuurid kukkunud 35 kraadi peae ja täiesti tööinimese tunne on jälle.
Lumised jõulud on sujuvalt asendunud meie jaoks suvisteks pühadeks.
Ja nüüd pidulauast: Nii naljakas kui see meile ka uskuda poleks, siis tavaline pere jõulusööming võib siin riigis täiesti vabalt aset leida kas rannas või siis pargis grillides. Peamisteks jõuluroogadeks pole kohe üldse mitte rammus sealiha ja verivorstid vaid hoopis krevetid, austrid ja suur singikärakas. Samas, ei mõista kedagi hukka, kuna peale meie tänast jõulusöömingut on ikka ääretult keeruline enda rulliva kõhuga 30 kraadises kuumuses seedimisega tegeleda. Ja mida meie siis küpsetamiseks valisime? Meie jaoks on veel ikkagi veider krevette grillides värsket salatit jõuludeks krõmpsutada, seega tuulasime läbi Perthi asjalikumad poed ja vastutasuks saime täiesti asise jõululaua. Ka meie jõululaualt võis täna leida nii hapukasad, sealiha, hapukurki kui ka präänikud. Lisaks üllatas kohalik lihunik ka verivorsti ja verikäki vahepealse toote olemasoluga. Härra hoidis ka enda sünnipäevast alles Maarjamaa kesvamärjukest, mistõttu nägi meie jõulupraad ja jõululaud välja igati kena (nagu Saarlastele on kohane iseloomustada ;) )!
Tõepoolest igatseme Teid juba ning eriti hetkel pühadeajal! Loodetavasti on ka postituvid kõvasti oma tiibu lehvitanud, kuna tööd jagasime neile kuhjaga! Küll me puurisime, juurisime ja uurisime salaja välja Teie postiaadresse (sest tänapäeva maailmas arvad, et piisab ju FB ja mobiilinumbri olemasolust niikaua, kuni reaalselt soovid inimeseni oma käsikirjaga soove edastada). Kahjuks ei olnud meie detektiivitöö just kõige tõhusam, kuna kõikideni me kindlasti ei jõudnud. Kui Teie koju kaarti ei potsatanud, siis saatke oma aadress julgesti meie poole teele ning kostitame teid isikliku sõnumipanusega. Lubame!
Meie osaline (jah, tuli lisagi) panus postituvi tööpõldu
Oleme elus! Lause on siis pigem
öeldud eelmise postituse järelkajaks ning vanemate ning sõprade närvide
rahustuseks. Samas unustasin ma eelmine kord lisada mind juba pikemalt kummitanud
loo, siin ta on:
Kes kuupäevi on osanud vaadata,
on kindlasti aru saanud, et oleme juba üle aasta Austraalia pinnal viibinud-
nimelt sai 3ndal detsembril täis täpset aasta meie siinsest kohalviibimisest.
AASTA! Müstiline, kui kiiresti möödub aeg siis, kui kodumaa pind enam jalge
alust ei kanna. Ei, ütlen kohe ette ära, et me siiski ei ole illegaalidena punase mulla pinda hõivamas. Just üleeelmisel nädalal saime mõlemad edukalt kinnitatud enda
teise aasta viisad. Kuna farmipäevad tegime auga (ning muidugi erinevalt
plaanidele suhteliselt viimasel minutil) ära ning ka meie kopsudest saime
vastvalminud jäädvustused, siis väljastati meie viisa juba samal päeval, kui
oma rindkeresid käisime moodsatele masinatele esitlemas. Samas ei jätnud me onudele (või tädidele) migratsiooniametis ka väga palju vastuväiteid, esitades paberimajandust juurde rohkem, kui eeldatavasti vaja oleks läinud.
Jah, kallid sõbrad ja pere- peate veel aasta ilma
meie egode ja lobapidamatusega hakkama saama. Me küll igatseme Teid meeletult(!),
aga pool sellest suurest saarest kera kuklapoolel on veel avastamata.
Ja veidi vähem kui aasta peale
saarele maandumist saime ka jäädvustatud
kohustuslikud turistipildid. Kuigi farmis on meil kängurusid rohkem kui küll,
siis selliseid, kes paisid saada sooviksid pole kahjuks ühtki (või noh keegi
veel järjekorras meie ukse taha ilmunud kahjuks pole).
Nii klišeena kui see ka ei
tunduks, käisime me neid siis katsumas ja paitamas Perth’i kesklinnas. Läbi
linna jooksva Swan River’i (tõlkes Luige jõgi) keskel on saar nimega Heirisson
Island, mis on avatud külalistele tasuta aastaringselt. Lisaks pargile
ja vaadetele võib saarelt leida ka tara tagant (mis eraldab poole saarest)
pisikese Western Grey Kangaroos (Lääne Hall kängurute) koloonia.
Kängurud sel saarel on ilmselgelt inimeste pideva uudishimuga harjunud ning
suuresti nad end meie kohalolekust segada ei lasknud. Kuna peategelased ise
õndsat und puude varjus tudusid siis tegime kiired klõpsud, mõnekümned paid ja
sügamised ning võisime pisireisi edukaks lugeda.
Farmielust veel niipalju, et kui
meid ka peaks nälg kimbutama, siis pole põhjust muretsemiseks. Pisikene
raksuskäik naabrite juurde (mis meie mõistes siis tähendab ka bossi aeda) ja
toit on laual. Lisaks piltidelt nähtavatele sidrunitele ja ploomidele on juba
valmimas ka aprikoosid ja suured sinised ploomid ning juba ka eputavad väätide
küljes rohelised viinamarjakobarad. Lisaks tõi Shannon (meie mehaanik) suure
ämbritäie kartuleid (,mis pärit naaberfarmist).
Küll on see elu päikese all tore,
kus värsket saaki on võimalik korjata terve aasta!
