Aasta punast mulda

Oleme elus! Lause on siis pigem öeldud eelmise postituse järelkajaks ning vanemate ning sõprade närvide rahustuseks. Samas unustasin ma eelmine kord lisada mind juba pikemalt kummitanud loo, siin ta on:

Kes kuupäevi on osanud vaadata, on kindlasti aru saanud, et oleme juba üle aasta Austraalia pinnal viibinud- nimelt sai 3ndal detsembril täis täpset aasta meie siinsest kohalviibimisest. AASTA! Müstiline, kui kiiresti möödub aeg siis, kui kodumaa pind enam jalge alust ei kanna. Ei, ütlen kohe ette ära, et me siiski ei ole illegaalidena punase mulla pinda hõivamas. Just üleeelmisel nädalal saime mõlemad edukalt kinnitatud enda teise aasta viisad. Kuna farmipäevad tegime auga (ning muidugi erinevalt plaanidele suhteliselt viimasel minutil) ära ning ka meie kopsudest saime vastvalminud jäädvustused, siis väljastati meie viisa juba samal päeval, kui oma rindkeresid käisime moodsatele masinatele esitlemas. Samas ei jätnud me onudele (või tädidele) migratsiooniametis ka väga palju vastuväiteid, esitades paberimajandust juurde rohkem, kui eeldatavasti vaja oleks läinud.

Jah, kallid sõbrad ja pere- peate veel aasta ilma meie egode ja lobapidamatusega hakkama saama. Me küll igatseme Teid meeletult(!), aga pool sellest suurest saarest kera kuklapoolel on veel avastamata.

Ja veidi vähem kui aasta peale saarele maandumist  saime ka jäädvustatud kohustuslikud turistipildid. Kuigi farmis on meil kängurusid rohkem kui küll, siis selliseid, kes paisid saada sooviksid pole kahjuks ühtki (või noh keegi veel järjekorras meie ukse taha ilmunud kahjuks pole).

Nii klišeena kui see ka ei tunduks, käisime me neid siis katsumas ja paitamas Perth’i kesklinnas. Läbi linna jooksva Swan River’i (tõlkes Luige jõgi) keskel on saar nimega Heirisson Island, mis on avatud külalistele tasuta aastaringselt. Lisaks pargile ja vaadetele võib saarelt leida ka tara tagant (mis eraldab poole saarest) pisikese Western Grey Kangaroos (Lääne Hall kängurute) koloonia. Kängurud sel saarel on ilmselgelt inimeste pideva uudishimuga harjunud ning suuresti nad end meie kohalolekust segada ei lasknud. Kuna peategelased ise õndsat und puude varjus tudusid siis tegime kiired klõpsud, mõnekümned paid ja sügamised ning võisime pisireisi edukaks lugeda.

Farmielust veel niipalju, et kui meid ka peaks nälg kimbutama, siis pole põhjust muretsemiseks. Pisikene raksuskäik naabrite juurde (mis meie mõistes siis tähendab ka bossi aeda) ja toit on laual. Lisaks piltidelt nähtavatele sidrunitele ja ploomidele on juba valmimas ka aprikoosid ja suured sinised ploomid ning juba ka eputavad väätide küljes rohelised viinamarjakobarad. Lisaks tõi Shannon (meie mehaanik) suure ämbritäie kartuleid (,mis pärit naaberfarmist).

Küll on see elu päikese all tore, kus värsket saaki on võimalik korjata terve aasta!