Ilusat jätkuvat aastat!
Meie uus aasta möödus kahekesi kahekordset
saluuti vaadates Mandurah's. Western Australia’s tähistatakse uue aasta saabumist kahel
korral. Esmalt Sydney aja järgi 3 tundi varem ja siis WA aja järgi südaööl.
Õnneks oli mõlemal korral paukuvat silmailu üle sillerdava sadama
merepinna pikemaks ajaks, kui oskasime oodata. Selleks,
et me mingitki saluuti näha saaksime, sõitsime me kokku ei vähem ega rohkem kui
400 km- oh, neid Austraalia võlusid (ja eestlaste järjekindlust).
Usinad töömesilased nagu me oleme, siis
meie esmaseks ja ka peamiseks tegevuseks on saanud töö, töö ja veelkord
töö. Mõni sõna ka siis sellest igavast igapäevaelust.
 |
| Ei saa blogi ilma loomapildita- Bobtail kogu aus ja uhkuses |
Kuna meie mehaanik puhkas vahepeal pere
keskis Uus- Meremaal kolm nädalat, siis pidime meie täiskohaga üle võtma ka
tema kohustused. Arvestades, et meie ülemus nagunii poole ajast siin ei
viibi, ning mehaanik oli veel ainus alles jäänud püsitööline (peale ülemuse
muidugi) siis oli farm meie hoole all pea 3 nädalat (küll kontrollitud vabadus,
ent siiski).
Farmis on hetkel käimas puude vahetus (see
tähendab, et paari aastaga vahetatakse kõik olemasolevad vanad puudesalud uute
vastu) ja ühtlasi rajatakse sellega samaaegselt ka uut niisutussüsteemi. Ja
mitte tavalist pumpade ja voolikute vahetust, vaid masinavärki, mille
kogumaksumus koos muude muudatustega on 4 miljonit Austraalia dollarit!
Igatahes, ürita siis päevapealt endale
selgeks teha arvutisüsteemid, mis kõike seda pumpade, väetiste ja
kastmisvoolikute süsteemi juhivad. Seda veel tehnoloogiaga, mille graafika ja
programmikäigud on arvatavasti kopeeritud 95 aasta väljaande pealt (sest
taolist vaatepilti on võimalik kogeda veel ainult Austraalias, kus tiigrihüppe
asemel oleks vaja vähemalt kahekordset känguruhüpet, et Euroopaga sarnasesse
interneti- ja tehnoloogiaajastusse jõuda). Ahjaa, unustasin mainida, et süsteem
paigaldati paar päeva enne mehaaniku lahkumist, seega murede korral poleks abi
olnud ka tema poolde pöördumisel.
 |
| Pööran tähelepanu nimedele, mis õlitangi aruandes esinevad- Luisa, Mats, Kadi jne. Jah, Austraalia oli ja on jätkuvalt eestlasi täis. |
Aga mis ikka- farm on alles, puud kasvavad
ja meie oleme elus ning siiani palgal! Ühtlasi mõistame, et meie vastutus siin
farmis liigub pidevalt tõusvas joones. Alustades väliste auditite
(eel)inventuuridest, ladude haldamisest kuni õli töötlemise, farmi
niisutussüsteemide ja väetamissüsteemideni välja. Iga päev on
(ise)õppimiseks loodud!
Pisut ka ümbruskonnast. Nimelt asub meist
50 km läänes India Ookean. Rannad on muidugi maagilised- valged
liivaväljad enne sinist vett, kus mäslevad valged laineharjad omavahel võidu
liivale tormavad. On hoopis teine tera vaadata ookeanit, kui et meie kodust
Läänemere kergelt loksuvat veepinda. Unistustemaailmast reaalsusesse tulles
käisime siis ka esimest korda terve Austraalias oleku aja
jooksul ookeanis ujumas. Jah! Esimest korda!
Hakkas juba vaikselt hääbuma mälestus
soolases merevees ujumas käimisest (mida kogesime esmalt Itaalia reisil). Seda
siis muidugi esimese lainehoobini, kus kõik kui välk selgest taevast näkku
tagasi visati. Kogemus ise on selline- silmad löövad soolveest tuld, kurk tahab
samaaegselt ära kuivada ja klimpe tekitada ning mikrohaavad kätel on äkki kõik
massiivsete haavandite mõõtmetega. Kaks hoopi hoiad suud irvakil, kuni õiged
ujumise töövõtted jälle mälusoppidest tagasi tulevad- silmad hoiad laine all
ainult kinni, samuti teed ka suuga ning ülejäänud kehaosadega üritad bikiine
igal võimalikul ajahetkel omale kohale tagasi juhtida. Lainetest tagasi naased
väsinud, soolase, ent õnnelikuna.
 |
| Põlvekõrguses vees (seda siis juhul, kui lainet pole) |
Ja nüüd ka meie häbinurk. Oleme ju ometi
Austraalias viibinud juba aasta, aga õpetust sellegipoolest ei oska võtta.
Nimelt meie "veepargis" käik (ja järgneval päeval ookeani külastus)
tuli meid ka veel nädal hiljem edasi kummitama. Seda korda meie nahal, mis
otseloomulikult ära kõrbes. Kuna Austraalia päike on tõepoolest väga
ohtlik siinsete väga kõrgete UV indeksite tõttu, siis päikesekreemi
kandmine on väljas töötades/viibides kohustuslik. Poodides ei näe
päevituskreemide pudelitel ühekohalisi numbreid (nagu Eesti poodides) vaid
numbrid ulatuvad kuni 50 SPF’ini välja.
 |
| vasakul villid-paremal kooruv nahk |
Kodumaal on minu päikese võtmine järgmine:
teadlik päev rannas ilma päevituskreemita lesimist ja otsest naha küpsetamist,
mille tulemuseks on kergelt tõmmum nahk ja suurem annus D vitamiini organismis.
Päikese võtmine Austraalia moodi: maksimaalselt pooleteise tunnine vees hullamine ilma
päevituskreemita (mis ausõna ununes), mille tulemuseks on nahk täiesti kõrbenud
ja randid tugevamad kui Eesti kolme suve koostöö kokku. Ja erinevaid
päevitusrante on mul seljal rohkem kui kokku lugeda sooviks (nt on randid
sportrinnahoidjatest, mida vaid tööriiete all kannan, mistõttu olen päikest
saanud ka läbi ohutusrõivaste). Ja kõige veidram oli, et nahk ei olnud punane
kohe, vaid tõmbas punaseks alles 2-3 päeva pärast ning villid tekkisid nahale
kuni 5 päeva hiljem. Nüüdseks on haavad ravitud ning loodetavasti püsib ka
kusagil mälusopis teadmine, et ühe kreemi kiire pealekandmine õigel ajal suudab
tagada mitmeid rahulikke öid (ja seejuures ükskõik millisel küljel magades).
Ja mõned sõnad ka siinsest gurmaanide
pidulauast. Pigem küll mittegurmaansete (kui nii saab öelda) inimeste, ehk meie
isudest. Mida teha, kui asud kera kuklapoolel aga isud on siiani
põhjamaa inimese omad?
Esiteks on jõuludel näiteks võimalik oma
piparkoogitaigen leida naabrite supermarketist ehk IKEA'st. Rootsi tädidele ja
onudele siinkohal tänu, kes ka Austraalia pinnale oma piparkoogitaigent ja
heeringat maldasid saata- meie kõhud tänavad teid!
Teine võimalus on rünnata Perthis oma
boršisupi isuga Euroopa poodi (nimega Veeos Foods) ja tagasi tulla sealt mitme
kohukese ja kalakonservi võrra rikkamana. Mida aga polnud oli borsisupp- kui
keegi head ja lihtsat retsepti teab, siis laske näppudel käia ja edastage see
ka palun minule!
Kolmas võimalus on tänada oma pere, kes ei
unusta kera taga peidus olevaid isikuid ja kostitab neid jõuluks pakiga, kus
head ja paremat on rohkem kui küll.
Sel korral oli staariks Eesti suitsuvorst!
Pakk oli avatud, uuesti suletud ja neoon-ohuteipidega igati kaunistatud. Sisse
oli lisatud vastavasisuline kiri, kus väideti, et minu paki osalise
sisuga on põhjustatud Austraalia riigile suur, vältimatu bio-oht(!) ning
ametnikud on pidanud hävitama vastava eseme ehk mulle saadetud suitsuvorsti
(või siis on saanud seda salaja tolli tagaruumis nautida). Õnneks edastati kommid ja
kõige olulisem, ehk pere piltidega kalender, siiski minuni ja seda ilma
lisatasudeta.
PS! Seda blogipostitust panin ma üles ei vähem ega rohkem kui 36 tundi! Kahekordne känguru(loe tiigri)hüpe- kus sa ometi oled?
