Paugud, punanahad ja igapäev

Ilusat jätkuvat aastat!

Meie uus aasta möödus kahekesi kahekordset saluuti vaadates Mandurah's. Western Australia’s tähistatakse uue aasta saabumist kahel korral. Esmalt Sydney aja järgi 3 tundi varem ja siis WA aja järgi südaööl. Õnneks oli mõlemal korral paukuvat silmailu üle sillerdava sadama merepinna pikemaks ajaks, kui oskasime oodata. Selleks, et me mingitki saluuti näha saaksime, sõitsime me kokku ei vähem ega rohkem kui 400 km- oh, neid Austraalia võlusid (ja eestlaste järjekindlust).

Usinad töömesilased nagu me oleme, siis meie esmaseks ja ka peamiseks tegevuseks on saanud töö, töö ja veelkord töö. Mõni sõna ka siis sellest igavast igapäevaelust.

Ei saa blogi ilma loomapildita- Bobtail kogu aus ja uhkuses

Kuna meie mehaanik puhkas vahepeal pere keskis Uus- Meremaal kolm nädalat, siis pidime meie täiskohaga üle võtma ka tema kohustused.  Arvestades, et meie ülemus nagunii poole ajast siin ei viibi, ning mehaanik oli veel ainus alles jäänud püsitööline (peale ülemuse muidugi) siis oli farm meie hoole all pea 3 nädalat (küll kontrollitud vabadus, ent siiski).

Farmis on hetkel käimas puude vahetus (see tähendab, et paari aastaga vahetatakse kõik olemasolevad vanad puudesalud uute vastu) ja ühtlasi rajatakse sellega samaaegselt ka uut niisutussüsteemi. Ja mitte tavalist pumpade ja voolikute vahetust, vaid masinavärki, mille kogumaksumus koos muude muudatustega on 4 miljonit Austraalia dollarit! 

Igatahes, ürita siis päevapealt endale selgeks teha arvutisüsteemid, mis kõike seda pumpade, väetiste ja kastmisvoolikute süsteemi juhivad. Seda veel tehnoloogiaga, mille graafika ja programmikäigud on arvatavasti kopeeritud 95 aasta väljaande pealt (sest taolist vaatepilti on võimalik kogeda veel ainult Austraalias, kus tiigrihüppe asemel oleks vaja vähemalt kahekordset känguruhüpet, et Euroopaga sarnasesse interneti- ja tehnoloogiaajastusse jõuda). Ahjaa, unustasin mainida, et süsteem paigaldati paar päeva enne mehaaniku lahkumist, seega murede korral poleks abi olnud ka tema poolde pöördumisel.

Pööran tähelepanu nimedele, mis õlitangi aruandes esinevad- Luisa, Mats, Kadi jne. Jah, Austraalia oli ja on jätkuvalt eestlasi täis.

Aga mis ikka- farm on alles, puud kasvavad ja meie oleme elus ning siiani palgal! Ühtlasi mõistame, et meie vastutus siin farmis liigub pidevalt tõusvas joones. Alustades väliste auditite (eel)inventuuridest, ladude haldamisest kuni õli töötlemise, farmi niisutussüsteemide ja väetamissüsteemideni välja. Iga päev on (ise)õppimiseks loodud!

Pisut ka ümbruskonnast. Nimelt asub meist 50 km läänes India Ookean. Rannad on muidugi maagilised- valged liivaväljad enne sinist vett, kus mäslevad valged laineharjad omavahel võidu liivale tormavad. On hoopis teine tera vaadata ookeanit, kui et meie kodust Läänemere kergelt loksuvat veepinda. Unistustemaailmast reaalsusesse tulles käisime siis ka esimest korda terve Austraalias oleku aja jooksul ookeanis ujumas. Jah! Esimest korda!

Hakkas juba vaikselt hääbuma mälestus soolases merevees ujumas käimisest (mida kogesime esmalt Itaalia reisil). Seda siis muidugi esimese lainehoobini, kus kõik kui välk selgest taevast näkku tagasi visati. Kogemus ise on selline- silmad löövad soolveest tuld, kurk tahab samaaegselt ära kuivada ja klimpe tekitada ning mikrohaavad kätel on äkki kõik massiivsete haavandite mõõtmetega. Kaks hoopi hoiad suud irvakil, kuni õiged ujumise töövõtted jälle mälusoppidest tagasi tulevad- silmad hoiad laine all ainult kinni, samuti teed ka suuga ning ülejäänud kehaosadega üritad bikiine igal võimalikul ajahetkel omale kohale tagasi juhtida. Lainetest tagasi naased väsinud, soolase, ent õnnelikuna.

Põlvekõrguses vees (seda siis juhul, kui lainet pole)

Ja nüüd ka meie häbinurk. Oleme ju ometi Austraalias viibinud juba aasta, aga õpetust sellegipoolest ei oska võtta. Nimelt meie "veepargis" käik (ja järgneval päeval ookeani külastus) tuli meid ka veel nädal hiljem edasi kummitama. Seda korda meie nahal, mis otseloomulikult ära kõrbes. Kuna Austraalia päike on tõepoolest väga ohtlik siinsete väga kõrgete UV indeksite tõttu, siis päikesekreemi kandmine on väljas töötades/viibides kohustuslik. Poodides ei näe päevituskreemide pudelitel ühekohalisi numbreid (nagu Eesti poodides) vaid numbrid ulatuvad kuni 50 SPF’ini välja.

vasakul villid-paremal kooruv nahk

Kodumaal on minu päikese võtmine järgmine: teadlik päev rannas ilma päevituskreemita lesimist ja otsest naha küpsetamist, mille tulemuseks on kergelt tõmmum nahk ja suurem annus D vitamiini organismis.

Päikese võtmine Austraalia moodi: maksimaalselt pooleteise tunnine vees hullamine ilma päevituskreemita (mis ausõna ununes), mille tulemuseks on nahk täiesti kõrbenud ja randid tugevamad kui Eesti kolme suve koostöö kokku. Ja erinevaid päevitusrante on mul seljal rohkem kui kokku lugeda sooviks (nt on randid sportrinnahoidjatest, mida vaid tööriiete all kannan, mistõttu olen päikest saanud ka läbi ohutusrõivaste). Ja kõige veidram oli, et nahk ei olnud punane kohe, vaid tõmbas punaseks alles 2-3 päeva pärast ning villid tekkisid nahale kuni 5 päeva hiljem. Nüüdseks on haavad ravitud ning loodetavasti püsib ka kusagil mälusopis teadmine, et ühe kreemi kiire pealekandmine õigel ajal suudab tagada mitmeid rahulikke öid (ja seejuures ükskõik millisel küljel magades).

Ja mõned sõnad ka siinsest gurmaanide pidulauast. Pigem küll mittegurmaansete (kui nii saab öelda) inimeste, ehk meie isudest. Mida teha, kui asud kera kuklapoolel aga isud on siiani põhjamaa inimese omad? 

Esiteks on jõuludel näiteks võimalik oma piparkoogitaigen leida naabrite supermarketist ehk IKEA'st. Rootsi tädidele ja onudele siinkohal tänu, kes ka Austraalia pinnale oma piparkoogitaigent ja heeringat maldasid saata- meie kõhud tänavad teid! 

Teine võimalus on rünnata Perthis oma boršisupi isuga Euroopa poodi (nimega Veeos Foods) ja tagasi tulla sealt mitme kohukese ja kalakonservi võrra rikkamana. Mida aga polnud oli borsisupp- kui keegi head ja lihtsat retsepti teab, siis laske näppudel käia ja edastage see ka palun minule! 

Kolmas võimalus on tänada oma pere, kes ei unusta kera taga peidus olevaid isikuid ja kostitab neid jõuluks pakiga, kus head ja paremat on rohkem kui küll. 

Sel korral oli staariks Eesti suitsuvorst! Pakk oli avatud, uuesti suletud ja neoon-ohuteipidega igati kaunistatud. Sisse oli lisatud vastavasisuline kiri, kus väideti, et minu paki osalise sisuga on põhjustatud Austraalia riigile suur, vältimatu bio-oht(!) ning ametnikud on pidanud hävitama vastava eseme ehk mulle saadetud suitsuvorsti (või siis on saanud seda salaja tolli tagaruumis nautida). Õnneks edastati kommid ja kõige olulisem, ehk pere piltidega kalender, siiski minuni ja seda ilma lisatasudeta.

PS! Seda blogipostitust panin ma üles ei vähem ega rohkem kui 36 tundi! Kahekordne känguru(loe tiigri)hüpe- kus sa ometi oled?