Monday, May 19, 2014

155

Tere tulemast oliivide harvesti hooajale! Kus rahakott kasvab nagu täisnuumatud siga kuid eraelu kaob nagu vits vette.
155- on number, mida näitab minu palgalipik kahe eelmise nädala töötundideks. Mis juhtub, kui inimene töötab nädalas üle 75 tunni? Kaob ära nii vaba aeg, uneaeg kui ka eraelu. Oeh- vaid 3 nädalat veel!

Nagu arugi saite, siis magamisega on hetkel olukord eriti kitsaks läinud. Öösel 5 unetundi saada on juba luksus ja päevas kord sooja toitu süüa, mis poleks kiirnuudlid, on kordaläinud päev.








Siit ka meie päevased jutuajamised. Hakkasime töökaaslasega muljetama meie viimati täis magatud unest (mis hetkeolukorras tundub nagu unistustehõlmas olev suhkruvatt.)
Probleem nimelt selles, et kuigi meil ka tunde magamiseks on küllaltki napilt, siis ühtlasi töötame öövahetuses (alates 18:00- 6:00+/- 2 h) ning päevased toimetused farmis kõlavad küllaltki elavalt ka meie magamistuppa ära. 
Ühel päeval otsustati meie majutuses paigaldada otse meie magamistoa seina taha ja ka katusel uut soojavee süsteemi (mindi üle päikesepaneelidelt gaasile). Mina olin hirmul, et nüüd on uus maailmasõda lahti läinud ja alanud on see kõik meie magamistoast- tagumised, puurimised, lõhkumised, lammutamised ja palju muud, mis otsekui sinu enda koljus toimuvad ning iga pauguga üritavad ajumahtu vähendada. Lõpuks otsustasin loobuda ning enda padja ja tekiga autosse kolida, et kasvõi 30 minutit sõba silmale saada. Ja mitte ehitus, mis meil seina taga toimus, ei ajanud mind närvi, vaid hoopiski kõrval lamav Timo, kes justkui uuest sõjatandrist sekunditki vaevatud polnud ning ükssarvel läbi rohuaasade unematisid taga ajades oma aega veetis. Kuidas on see küll ometi võimalik?!?


Milline on teie ekstreemseim uni? Mina arvasin, et Timo sõjatandril magamine ületab kõik vallid, aga seda vaid niikaua kuni rääkisime siis oma läbielamisi ka naabrimees Shannonile. Tuleb välja, et Timo uni polnud pooltki nii magus.

Nimelt on Shannon ärganud üles oma majast, mis 60km/h mööda maanteed edasi vuhiseb. Nimelt pidi härra oma maja valvama (mis oli öiseks „liigutamiseks“ ehk relokeerimiseks rekkale valmis oli pandud) ja ühtlasi seal magama veel päeva, kuni lõpuks on luba seda suurt monstrumit mööda maanteed uuele krundile vedada. Nemad aga vennaga jäid majja magama, sel ajal kui maanteekaouboid (kes liigutamist organiseerisid), otsustasid õhtul veidi tipsutada ja peale seda monstrumit veidi varem liigutama hakata. Olles juba veidi jõujooki tarbinud ei kontrollinud nad maja olukorda (et kas keegi veel seal sees võib olla) ning asuti teele. Veidramaks teeb olukorra fakt, et vennad ärkasid üles alles siis, kui maja oma esialgsest asukohast juba 15 km kaugusel oli. Lisaks otsustasid kauboid asjale ka veidi hoogu lisada ning esialgsetest kiirusepiirangutest sai ühtäkki 60 km/h. Mis siis ikka… enam polnud midagi teha ja härrad ootasid mööda maanteed tuhisedes oma majas aega, millal nad lõpuks oma uuele krundile saabuvad. Vot pidi see alles uni olema!

2 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Minul on praegu unetundidega umbes sama seis nagu teil: viis tundi on luksus. Organism on üle läinud mingile veidrale režiimile ja süda töötab topeltvõimsusega, vähemalt on selline tunne. Õnneks paar päeva veel magistritöö kallal rügamist ja siis on aega magada ööd ja päevad. :)

    Pidage teiegi vastu!

    ReplyDelete