Isiklik veepark

Mida teeb keskmine eestlane 25ndal detsembril?

Loomulikult naudib isikliku veepargi mõnusid. 

Nimelt on farmi territooriumil kaks tammi- meie mõistes on tegemist veehoidlatega. 

Esimese (ja ülemise) tammi põhimõtteks on vee kogumine pumbajaamadest ja selle hoiustamine (tammi sügavuseks on 8 meetrit). Sealt juhitakse vesi edasi mööda plastikaatkatet alumisse tammi. 

Alumise tammi põhimõtteks on vee varustamine pumpadele, kust see siis koos väetiste ja muu heaga süsteemide abil taimedeni juhitakse. Kogu süsteemi ideeks on veest teatud ühendite eemaldamine päikese ja vee hoiustamise abil (niipalju kui meie teame eraldub kuidagi selle tegevuse käigus ka raud mingil määral).

Ja voilaa- meie isiklik veepark!

Ülemine tamm

Liumägi

Alumine tamm

Truu suksu

Rahulikke pühi!

Kallid sõbrad, pere, tuttavad...

Imeilusaid jõulupühi!

Merry Christmas Dear Friends!

Meie plastist (,kuid ikkagi) kuusk!

Kuna oleme teist mitme tunni jagu ees, siis saame kiiresti enda jõuluõhtu muljeid juba jagada. 

Nagu teate, siis kera kuklapoolel käivad kõik asjad tagurpidi ja ka aastaajad on siin segaduses. Nimelt on siin hetkel käimas täie hooga suvi ning just suvel tähistatakse siin jõule. Juba nädala oleme üritanud tegusad olla üle 40 kraadises kuumuses ja pole see üldse nii lihtne, kui tuleohu pärast on pm keelatud igasugu töö tegemine (mitte, et me seda teha ei suudaks ja ei sooviks, vaid kahjuks meid keelatakse- Austraallased ise seevastu üle 35 kraadi suhteliselt keelduvad õues töö tegemisest). Hetkel siiski on päeva maksimaalsed temperatuurid kukkunud 35 kraadi peae ja täiesti tööinimese tunne on jälle. 

Lumised jõulud on sujuvalt asendunud meie jaoks suvisteks pühadeks.

Ja nüüd pidulauast: Nii naljakas kui see meile ka uskuda poleks, siis tavaline pere jõulusööming võib siin riigis täiesti vabalt aset leida kas rannas või siis pargis grillides. Peamisteks jõuluroogadeks pole kohe üldse mitte rammus sealiha ja verivorstid vaid hoopis krevetid, austrid ja suur singikärakas. Samas, ei mõista kedagi hukka, kuna peale meie tänast jõulusöömingut on ikka ääretult keeruline enda rulliva kõhuga 30 kraadises kuumuses seedimisega tegeleda. Ja mida meie siis küpsetamiseks valisime? Meie jaoks on veel ikkagi veider krevette grillides värsket salatit jõuludeks krõmpsutada, seega tuulasime läbi Perthi asjalikumad poed ja vastutasuks saime täiesti asise jõululaua. Ka meie jõululaualt võis täna leida nii hapukasad, sealiha, hapukurki kui ka präänikud. Lisaks üllatas kohalik lihunik ka verivorsti ja verikäki vahepealse toote olemasoluga. Härra hoidis ka enda sünnipäevast alles Maarjamaa kesvamärjukest, mistõttu nägi meie jõulupraad ja jõululaud välja igati kena (nagu Saarlastele on kohane iseloomustada ;) )!

Tõepoolest igatseme Teid juba ning eriti hetkel pühadeajal! Loodetavasti on ka postituvid kõvasti oma tiibu lehvitanud, kuna tööd jagasime neile kuhjaga! Küll me puurisime, juurisime ja uurisime salaja välja Teie postiaadresse (sest tänapäeva maailmas arvad, et piisab ju FB ja mobiilinumbri olemasolust niikaua, kuni reaalselt soovid inimeseni oma käsikirjaga soove edastada). Kahjuks ei olnud meie detektiivitöö just kõige tõhusam, kuna kõikideni me kindlasti ei jõudnud. Kui Teie koju kaarti ei potsatanud, siis saatke oma aadress julgesti meie poole teele ning kostitame teid isikliku sõnumipanusega. Lubame!

Meie osaline (jah, tuli lisagi) panus postituvi tööpõldu

Aasta punast mulda

Oleme elus! Lause on siis pigem öeldud eelmise postituse järelkajaks ning vanemate ning sõprade närvide rahustuseks. Samas unustasin ma eelmine kord lisada mind juba pikemalt kummitanud loo, siin ta on:

Kes kuupäevi on osanud vaadata, on kindlasti aru saanud, et oleme juba üle aasta Austraalia pinnal viibinud- nimelt sai 3ndal detsembril täis täpset aasta meie siinsest kohalviibimisest. AASTA! Müstiline, kui kiiresti möödub aeg siis, kui kodumaa pind enam jalge alust ei kanna. Ei, ütlen kohe ette ära, et me siiski ei ole illegaalidena punase mulla pinda hõivamas. Just üleeelmisel nädalal saime mõlemad edukalt kinnitatud enda teise aasta viisad. Kuna farmipäevad tegime auga (ning muidugi erinevalt plaanidele suhteliselt viimasel minutil) ära ning ka meie kopsudest saime vastvalminud jäädvustused, siis väljastati meie viisa juba samal päeval, kui oma rindkeresid käisime moodsatele masinatele esitlemas. Samas ei jätnud me onudele (või tädidele) migratsiooniametis ka väga palju vastuväiteid, esitades paberimajandust juurde rohkem, kui eeldatavasti vaja oleks läinud.

Jah, kallid sõbrad ja pere- peate veel aasta ilma meie egode ja lobapidamatusega hakkama saama. Me küll igatseme Teid meeletult(!), aga pool sellest suurest saarest kera kuklapoolel on veel avastamata.

Ja veidi vähem kui aasta peale saarele maandumist  saime ka jäädvustatud kohustuslikud turistipildid. Kuigi farmis on meil kängurusid rohkem kui küll, siis selliseid, kes paisid saada sooviksid pole kahjuks ühtki (või noh keegi veel järjekorras meie ukse taha ilmunud kahjuks pole).

Nii klišeena kui see ka ei tunduks, käisime me neid siis katsumas ja paitamas Perth’i kesklinnas. Läbi linna jooksva Swan River’i (tõlkes Luige jõgi) keskel on saar nimega Heirisson Island, mis on avatud külalistele tasuta aastaringselt. Lisaks pargile ja vaadetele võib saarelt leida ka tara tagant (mis eraldab poole saarest) pisikese Western Grey Kangaroos (Lääne Hall kängurute) koloonia. Kängurud sel saarel on ilmselgelt inimeste pideva uudishimuga harjunud ning suuresti nad end meie kohalolekust segada ei lasknud. Kuna peategelased ise õndsat und puude varjus tudusid siis tegime kiired klõpsud, mõnekümned paid ja sügamised ning võisime pisireisi edukaks lugeda.

Farmielust veel niipalju, et kui meid ka peaks nälg kimbutama, siis pole põhjust muretsemiseks. Pisikene raksuskäik naabrite juurde (mis meie mõistes siis tähendab ka bossi aeda) ja toit on laual. Lisaks piltidelt nähtavatele sidrunitele ja ploomidele on juba valmimas ka aprikoosid ja suured sinised ploomid ning juba ka eputavad väätide küljes rohelised viinamarjakobarad. Lisaks tõi Shannon (meie mehaanik) suure ämbritäie kartuleid (,mis pärit naaberfarmist).

Küll on see elu päikese all tore, kus värsket saaki on võimalik korjata terve aasta!

Karvased ja vähem sulelised

Farmielu on ikka täiesti omaette kogemus arvestades kõiki neid elukaid, kes siin ringi hiilivad.

No võtke nüüd silme ette Eesti heal juhul kahe tikutoosi pikkune kõhetu kiitsakas vennike sisalik. Korrutage see nii kahekümnega ja lisage ka laiusesse omajagu volüümi juurde. 
Tutvustame teile kera kuklapoole SISISALIKku. Kaugelt vaadates tundus niisama tume sellike, aga lähenedes oli kehal selline kena täpiline Timo sõnutsi lausa „leopardi“ lähedane muster. Ei suutnud me oma vaimustust ju tagasi hoida ja oma mobiilikaameraga ronisin ikka temast vaid heal juhul meetri kaugusele, et seda kena olevust paremini jäädvustada. Pildid tehtud, külalisega tutvutud-korras! 
Sama meeleolu püsis vaid niikaua, kuni oma uuest sõbrast ka mehaanik-naabrimehele jutustasime. Nimelt saime esiteks teada, et mees oli seda sama OHUTUT sisalikku näiteks kord näinud jänes suust rippumas. No ärgem nüüd liialdage ja tegemist oli ikka olnud pisut miniatuursema variandiga jänesest, aga siiski täiesti jänes! Teiseks ei pidanud elukas mürgine olema, aga ohu korral hammustab ka inimest ning üllatus-üllatus- kuigi mürki elukal pole, siis suuhügieenist ei tea ta samuti midagi ning hammustustele pidi järgnema küllaltki tõsiseltvõetav infektsioon. Kolmandaks oli meie eelmine niisutussüsteemide juht teda ka vahetevahel toitnud. Ma ei taha teada, mis parimaid lihapalasid talle kõik ette kanti, aga fakt annab kinnitust, et juhukülaline härra (või proua) siiski pole ja järgmine kord me talle meetriraadiusesse ei kipu! Liiki järjekordselt ei tuvastanud kahjuks, aga kes teab, kas tahangi teada järjekordsest elukast, kes vabal ajal mind tappa üritada võiks harrastada. 

Järgmiseks külaliseks on järjekordne sisalik. Sel korral võin ka liiginime öelda…tegelane on lihtnimega kutsutav BOBTAIL!

Nimelt olin ühe majaesise muru trimmerdamas, kui äkki maapind mu silme ees liikus. Nagu aru on saada, siis reaalsuses liikus ikkagi bobtail aga minu jaoks oli see täielik maapind liikumise hetkeni. Tegelane näeb välja üsna jänt. Peast algab suhteliselt kurja kujuga, kuni jõuad kiigata sabani, mis peale mõnd sentimeetrit lihtsalt köntsuna lõppeb. Pisikene südamerabandus, telefoniga korduvad klõpsud ja lasime tal edasi tegutseda.

Midagi ka minu õele meelepärast. Hilisõhtul minnes oma toast köök-elutuppa nägin, et elutoa võreukse taga äkki midagi suurt liikus. Süda jättis vaid paar lööki vahele ning mobiili taskulamp oli kiiremini töötamas, kui näpud ja aju koos reageerida jõudsid. Õnneks ei midagi hirmsat- vaid nii 7 cm läbimõõduga ÄMBLIK! 
Eeldame, et tegelane oli Huntsman spider (otseses tõlkes: jahib inimesi). Austraalias ei kehti õnneks reegel, et mida suurem, seda mürgisem (või siis me ei osanud järjekordselt lihtsalt ohtu karta). 
Tehke nüüd samamoodi oma käega nagu Timo käsi on alumisel pildil- Jah, tehke seda… vaadake mis ruum teie näppude vahele jääb ja no ega ämblik sellest ju väga palju väiksem pole. Ämblik võre taga oli veidi kohutatud seisundis meie liigutustest ja iga tema kiirema liigutuse peale sai minu süda jälle ühe löögi võrra rohkem puhata. Teisele poole klaasi minnes saime ka asjale jälile- nimelt oli tal suus maiuspala rohutirts (mis on samuti siinmail 1,5kordsed) ja no kes ikka tahaks oma õhtusööki teistega jagada. Nüüd oleme neid "pisikesi" tegelasi juba kordades näinud ja isegi ei käi enam südame all jõnksatust läbi, kui nad mööda betooni hüppavad (jep, justnimelt hüppavad).

Hoopis teine tera on paksu- ja punasetagumilikulised ÄMBLIKud, kellest ka varem juttu olem teinud ehk Redback ämblik. Kui eelnevalt farmitööd tehes leidsime vaid ühe kõhetu vennikese naabritüdrukute ostetud vispli seest siis siin farmis me ei jõua neid tegelasi ka parima tahtmise juures kokku lugeda… neid on massiivselt! Kes veel ei mäleta, siis tegemist on väga mürgise ämblikuga ja kuigi peale vaktsiini leiutamist surmajuhtumeid enam esinenud pole, siis toon teieni ühe tavalise juhtumi.

Nimelt Hans (meie niisutussüsteemide rajajast naabrimees) rääkis, et kui ta sai Redback’i käes hammustada (kes ronis talle pükste ja särgi alt üles, et leida pehmemat kude kust järada) siis tal oli alla poole tunni ajaga terve üks pool kehast halvatud. Kuna tal oli õnneks automaatkäigukastiga auto siis suutis ta ise siiski  kiiresti esmaabisse sõita ja tööl sai ta edasi käia JUBA  4ja nädala pärast!

Meie juhtumised redback’idega:

Kui me ise siia elama asusime siis kohe teisel päeval lendas tuppa üks herilane. Veidi aega üritasime teda välja ajada aga siis ta kadus ukse kohal oleva konditsioneeri peale ja äkki oli tume põrin ja vaikus. Vaatasin siis lähemalt ning ütlesin Timole, et kuule väga hea- üks ämblik tappis selle just ära. Jätsime asja nii…olime ju herilasest vabad. 
Mõni päev hiljem kui tuba põhjalikult koristasime vaatas Timo ka lähemalt ämblikuga tõtt ja tuli välja, et olime redback’iga sõbralikult nii 3 päeva magamistuba jaganud. Õnneks saime tegelase välja ja uni oli kohe palju rahulikum peale põhjalikku nurkade ja nurgataguste inspektsiooni.

Igapäevaselt tööl kompressorit sisse ja välja lülitades ei pane enam tähelegi, et kondensatsioonivett välja lastes asub minu tagumik nii 30 cm kaugusel ühest paksust redback’ist ja samuti varitseb neid nii lülitamisnuppude juures kui ka mujal. Kui seal peaks ämblikke väheks jääma, siis paberi- ja pudelilao suurel ülestõstetaval laouksel paikneb neid kokku nii 100 kindlasti. 
Esialgu kontrollisime hoolega, kuhu kätt pistame ja kes meie kaaslasteks on, aga nüüd on see juba täiesti tavaline nähtus ja oleme nendega juba harjunud kui nii saab üldse öelda- igavesti ju lihtsalt ei saaks hirmus siin tööl käia!

Aga edasi. Uuteks elukateks on majutuste juurde ronima hakanud MAOD. Nimelt on meie mehaanik-naabrimees näinud nii meie maja teisel küljel üht roomajat kui ka äsja enda maja taga üht isendit peesitamas (no kokku on ta sel suvehooajal näinud juba 6-7t). Ning otseloomulikult on kõik maod siin äärmiselt mürgised- tavaliselt kas tigersnake’d või brownsnake’d. 

Kas teadsite, et Austraalias paiknevad kümnest kõige mürgisemast maailma maoliigist 6 liiki! 

Ühel pisikesel istumisel lohutati mind faktiga, et siin farmis on nähtud vaid äärmiselt mürgiseid madusid, aga hullu pole… mul on tervelt 2-4 tundi aega haiglasse jõudmiseks, enne kui suren! Kusjuures viimane surmajuhtum WA osariigis oli just meie ringkonnas ehk Gingin’is, kus üks noor mees maohammustusse suri! Lohutav, kas pole. Enam plätudes naabrile kooki ei vii ning hea meelega jätaks asja nii nagu hetkel on minu poolt nähtud madude arv siin farmis- 0! 
Timol nii õnneks pole läinud. Nimelt nägi ta viimane kord keset töökoda ühte isendit. Jah, keset mehaanikatöökoda! Hiljem siis kaastöötajad uurisid, et kas ta oli kõhu alt kollane…hallooo… kes teda sinna kõhu alla veel uurima läheks??? Talle kambakesi hiljem meestega järgnedes oli talle tee peale juba üks jänku ette jäänud... Kurb :(. Jänku jättis maha, aga ise oli kadunud.

Keda siin veel võib leida? Farmis hüppab lugematul arvul ringi KÄNGURUid nagu ka eelnevas postituses kirjutasin. Lisaks on tagumises osas nn maastikukaitsealal ka EMUsid tegutsemas. Farmiga tutvumisel tahtis üks ka kohe autoga kontakttutvust teha, aga õnneks saime õigel hetkel pidama. JÄNESeid on nii, et jagub. Lisaks peaks territooriumil veel toimetama kaks LAMMASt, keda me koju ei suutnud suunata ja kuuldavasti ka kohati mõned METSSEAD ja REBASED.

Ja põhitegelane: meil on järjekordselt KASS (ja nagu kombeks siis musta värvi ;) )! 
No tegelikult pole kass meie oma vaid ikkagi meie bossi poolt kodustatud (no üles korjatud). Ülemuse puhkuse ajal hakkas ta meie juures käima ja täiskohaga tagasi pole ta veel läinud. Alguses ei julgenud me teda väga sööta, no et kas üldse tohib jne. Siis aga jäi Hans meile vahele ta nuumamisega (palus isegi, et me ka nädalavahetusel teda toidaks) ja sealt see pihta hakkas- nüüd on härra kiisul juba oma karbid külmkapi peal. Ühtlasi kosub ta imekiirusega, mistõttu eeldame, et juba söödavad teda kokku kolm majapidamist. 
Kass oli arvatavasti eelnevalt kellelegi siiski kuulunud ja lihtsalt siiakanti tee äärde visatud, sest inimestega on ta tuttav. Kombeid tal on- tualetti küsib õue ja nurruda oskab samuti paituste peale, aga vajadusel ja ohu korral näitab hambaid ja sisiseb. Nime me talle andnud ei ole…sest kes teab, ehk on tal neid juba 10. 

Kus me siis ometi oleme?

Austraalias on asi väga lihtne. Töö otsimise ja selle kiire leidmisega võib olla teatavaid raskusi (lähtudes sellest, millised on sinu nõudmised ja soovid), kuid mitte faktiga, et tööd lihtsalt ei oleks. Nagu ikka kehtib vanasõna, et „kes otsib, see leiab!“

Uut „farmitööd“ (ehk siis tööd põllumajanduses või sektorites, mis kuuluksid teise aasta viisa alla) hakkasime otsima septembris.

Tulime eelmine kord arbuusipõllult ära teadmisega, et meil on vajalikud teise aasta viisapäevad tehtud ja saame siin kerapoolel rahulikult kaks aastat pesitseda. Üllatus-üllatus- nii see ei jäänud. Kuna on teada, et Austraalia viisa nõudmisi, hindasid ja kriteeriume muudetakse iga 6 kuu järel (kui mitte tihedamini), siis peale järjekordset kohendamist vaatasin nii igaks juhuks olukorra uuesti üle. Hea oli! Nimelt ei kuulunud meie „farmipäevad“ (,mida tegime järjestikused kolm kuud) enam piisavaks, et saada teise aasta viisat. Kuna olime tööl pm töövõtulepinguga (casual - tööandja ei ole kohustatud töötajale andma täistöötunde ning kummalgi poolel ei kaasne nö püsivaid kohustusi) ja mitte püsitöölistena (permanent- Eesti mõistes tavatööline- töötunnid ning kohustused/keelud teada mõlemale poolele), siis pidime uue seaduse alusel sooritama 88 tegelikku tööpäeva (mille alla puhkepäevad jne ei kuulu). Meil siis ligikaudu 20 tegelikku tööpäeva puudu.

No mis ikka- sai end ära vihastatud, maha rahustatud ja uuesti tegudele aetud. Esialgu olime arvamusel, et läheme tööle ühte õunafarmi. Sain farmi kontaktid kohvikus ühelt kaastöötajalt ning ühtlasi end ka hooajaks farmi kirja pandud. Ülemustele sai ette hoiatatud, et oleme lahkumas oktoobri algusest ning plaan näis paika loksumas.

Ning PÕMM! Voodis lebades leidsin ühel õhtul FB’ist ühtede toredate eestlaste kuulutuse, kus nad otsisid oliivifarmi töölisi. Oli vaid öeldud, et otsitakse paari, eeldatavasti ühte kahveltõstuki loaga, farmikogemusega ja ohh, ma enam ei mäletagi. Kriteeriume lugedes olime nagu rusikaga silmaauku saanud- no kõik läks täppi ja ka palk oli veidi lubavam! Ka asukoht oli Perthist vaid 100 km kaugusel. Kiired trükkimised, telefonikõned ning olimegi juba väljanäitusel! Eestlastest paar ise oli viisa lõppemisega Maarjamaale naasmas ning meie võtsime pm nende ametikohad üle. Uusi töölisi oli vaja alates oktoobri algusest ning alates 1 oktoobrist me uues kohas pesitsemegi- Sobisime!

Kellena me siis töötame? No valige endale meeldiv ametikoht: oleme õli pakendajad/pudeldajad, traktoristid, õli väljastajad, niisutussüsteemide rajajad, puude istutajad jne. Võite siia ise ameteid juurde mõelda ja arvatavasti teeme ka seda tööd. Saime veel enne eelnevate eestlaste lahkumist neilt nädalase kiirkursuse ja omapäi me olimegi. Suur kummardus neile tubli töö eest ja loodetavasti laabub nende reis läbi Venemaa avaruste koju niisama hästi!

Meie abiga rajatud uued põllud

Nagu öeldud paikneme me Perthist veidi enam kui 100 km põhjapool ning nagu mõistnud olete siis töötame oliivifarmis. Farmi nime siia välja ei kirjuta (et kõik ülemused guugeldada ei saaks ja kogemata siia lehele ei satuks), aga piltidelt saate seda ise välja lugeda. Farm on eriline selle poolest, et farmis ei kasvatata vaid puid/oliive, vaid territooriumil asub ka õli tehas (kus hooajal külmpressitakse oliive 24 tunni jooksul korjamisest), mistõttu on selle farmi õli väga kvaliteetne. Farmi territoorium ise on vaid 1015 ha suurune.

Farmis kokku töötab hetkel 5 töötajat ning üks allhankega tööline (niisutussüsteemide rajaja). Üks üldine mehaanik/meistrimees (uus-meremaalasest muhe noormees), üks on juba staažikas naistraktorist, farmi manager ja ühtlasi meie boss Jim ning siis meie Timoga. Pange ise numbrid kokku- jah, oleme näiteks hetkel tehase kaks (ja suhteliselt ainsat) töötajat (kuna teised tegelevad põllul ja ei tea tehases toimuvast suurt midagi –v.a boss muidugi)! Lisaks tegutsevad farmi territooriumil posutäis känguruid, emusid ning kaks naabri lammast, keda me oma õuele ei suutnud teiste villaste semudega koos tagasi ajada! Igasugu muudest elukatest pean lausa eraldi postituse tegema- no neid on lihtsalt nii palju!

Farmi rajas Itaallasest juurtega kinnisvaramogul (kes oma varanduse küll Austraalias kokku ajas), kes seda hobifarmina pidas. Jah, mehele oli selline „pisikene“ farm hobiks. Nt maja, kus meie elame maksis mehele 700 000 AUD’i, et see ehitada oma töölistele. No on ka suht loogiline, et kui sa keset-ei-midagi maju rajama hakkad on kõikide asjade ehitamine kallis. Lisaks on siis farmi territooriumil suur tehas-laohoone, mehaanikatöökoda, 4 eramaja, igasugu pumbamajad ning katusealused. Vanamehele (nimetan nii, kuna härra oli juba ikka väga soliidses eas) oli eesmärgiks siia lausa külastuskeskus rajada. Kuna tema perekond ei soovinud farmi üle võtta, siis itaallasele kombeks müüdi see kohe maha suhteliselt võileiva hinna eest ning nüüd omavad farmi hoopis malailastest investorid (keda mina ega ka enamikud teised töölised pole oma silmaga juhtunud veel nägema). Enam siia külastuskeskusi rajada ei soovita ning farmi eesmärgiks on ikkagi jäänud oliivide kasvatamine ja õli valmistamine. 

Meie pesa.. tuba nr 6

Farmi territooriumilt leiab veel ka nö maastikukaitseala tükikese ehk bush reserv'i ja samuti vanahärra unistuse veini teha ehk ka viinamarjade vana istanduselapikese.

Kõigest kaks kuud!

Jah, tõepoolest, tunneme häbi-häbi ja lubame näpuga enda suunas vehkida.

Esmalt ja veidi pikemalt siis räägime hoopiski oma seiklustest Perthis. Perthis käis kõik töö rütmis- töö tegemine oli esmaeesmärgiks ja kõik muu oli sinna juurde kuuluv aja kulutamine. Kiire lühikirjeldus: Perth- rutiin- kohvik- rutiin- kahveltõstuk- FB teavitus- kohvrite pakkimine- ärasõit- lühikursus- oliivid- rutiin

Voilaa! Olete kursis ja võime järjekordsed kaks kuud blogiga lulli lasta? Ok, teadsime, et nii kiirelt me ei pääse ja valmistuge ette mutantpostituseks.

Meie muljed Perthist? Peaks ju ometi olema linn uus, vastloodud ja seega ka hästi toimiv. Rõhk sõnal PEAKS! Perthis elab kokku pea kaks miljonit inimest ja tänaval kõndides ei kohta sa rohkem inimesi kui suve kestel Kuressaare kesklinnas. Põhjuseks arvatavasti selline tilluke pisiasi, et linna pikkuseks põhjast lõunasse on vaid ligikaudu 90 km. Selleks, et ühistranspordiga oleks võimalik igal ajal igasse kohta liikuda (ka kesklinna piires) on sul vajalik auto. Nimelt on ühistranspordi arengud niivõrd suurepärased, et tihti on lihtsalt liinid ehituseks kinni ja soovitatakse teha sel ajaperioodil tööd „kodust“. Ütlen ausalt- suhteliselt keeruline oleks klientidele selgitada, et saage aru… ma ju teen kohvi- kuid kodus ja iseendale.

Ja mida me nägime? Meie reisinimekirjades on juba tunda teatavat kordust ning järjekordselt võtsid meiesugused loomafanatid ette külastuskäigud loomaaeda ja akvatooriumisse.

Kõigepealt siis Perth’i Akvatoorium. No olid kalad, Nemo'd ja mõned kurjemad tegelased. Oli ka pikim akvaariumi tunnel, kus sai eskalaatoril lasta end kalade all ringi vedada aga …. . Probleem siis selles, et koht oli meie arvates iganenud ja sellise piletihinna ja reklaami eest saime Melbourne’s tunduvalt enam wow-faktorit ja elamust, mille tõttu ka ehk kahvatus meie seekordne kogemus. Samas sain näppida meritähte ja muid molluskeid niisiis päris niisama käik ka polnud. Siit ka piltide laviin:

Tere tulemast Austraaliasse- just selliseid tapvaid madusid võib päriselt vetes kohata!

 

Leia pildilt kala(d)

Perthi loomaaed aga oli järjekordselt meie TO DO listis üks esimestest. No kuidas saad sa vastu panna nunnudele sulelistele ja karvastele! 

Sel korral saime ka katsuda päris madu- fakt: Kas teadsite, et madude nahk ei ole ei limane, niiske ega kare, vaid meenutab lihtsat siledat, jahedat, küüntesarnast pinda . Meie proovisime järele ning jah, ka mina! (NB! Kes veel ei tea, siis olen madude foob nr 1.)

Teiseks saime vaadata ka elevantide show’d. Teadmiseks loomaarmastajatele, et neid vantsusid treenitakse vaid selleks, et neid tegevuses hoida ning neile paremaid ning stressivabamaid  tervisekontrolle teha . Ühtlasi käivad need vantsud loomaaias igapäevasel jalutuskäigul- jah, vabalt ja inimeste vahel. Tallinn- tee järele!

Ja olidki meie Perth’i seiklused selleks korraks peaaegu otsa saanud. Nagu blogi algusest võisite aru saada oleme liikunud edasi parematele jahimaadele.

Enne lahkumist korraldasid mulle töökaaslased veel ootamatu lahkumispeo. Ülemus ostis veini ja töökaaslased kostitasid suupistetega- super! Jood end töö juures purju, samal ajal kui teised tööd rabavad- mida enam tahta!

Ja mõned üllatavad faktid: viimasel päeval täpselt enne lahkumist kutsus ülemus mind kõrvale ja pidas tähtsa jutuajamise. Nimelt avab ta detsembris Perthi kesklinnas uue kohviku ja kui olen huvitatud siis on mulle välja pakutud juhataja koht. Fakt 2: Minu asemele ei võetud tööle mitte ühte vaid lausa kaks inimest (Ülemus väitis, et minu töökohustused on liiga suured ühele- aga mina?) Fakt 3: Minu asemele ei võetud tööle niisama inimesi, vaid meelega palgati tööle uus eestlane! Aga palun, kaasmaallased- tee on valla!

Ja Timost- Ka Timo ei lahkunud töölt tühjade kätega vaid kohe anti talle kaasa mitu soovitust ja linna naasedes on tal töökoht 100%liselt garanteeritud. Võime öelda, et olime tublid!

Samas ei ole me veel Perth’i täielikult hüljanud ja elame Austraalia mõistes küllaltki kiviviske kaugusel- sellest kõigest aga juba järgmises postituses.

Ja viimaseid korda oma endise kodu juurde naastes ootas meid ees vastav vaatepilt- aidaa!