Hillstonis kohal. Tegelikult juba
3 (täna neljas) päeva oleme Hillstonis pesitsenud ja neist kaks ka usinalt tööl
käinud. Farm on parem, omanik on parem,
töö on parem…oleme rahul! Siin on koht, kus võime rahulikult oma kohustuslikud
3 farmikuud loodetavasti täidetuks märkida.
Hillston- Linn on väga pisike. 1
toidupood, 1 nipet-näpet pood ja siis muidugi eraldi pagarikoda, lihapood jne.
Sellest hoolimata on linnas esindatud kaks pubi, mida eile lahkelt ka
uudistamas käisime. Ühe peatänavaga asi piirdub ja elanikke on loendatud 1054
:D (kuigi meie ei saa aru, kus nad kõik elavad/viibivad, kuna tänavatel võib
neid kahe käe sõrmedel üles loendada tavaliselt). Õnneks on Griffith autosõidu
kaugusel ja vabadel päevadel saame tulevikus seal hakata oma varusid täiendamas
käima. Austraalia väiksemates kohtades nimelt on ka see omaette luksus-
tavaliselt nii väikeste kohtade lähedal piirdubki sinu elu vaid nende mõne
hoonega peatänava ääres niimitmeks kuuks, kui plaanid siin elada. Meil aga
teine linn nende mõistes kiviviske kaugusel- oleme õnnelike hulgas.
Nüüd ka täpsemalt. Tegutseme
hetkel 1 grupiga põllul (kohe-kohe on juurde oodata veel üht rühma-nende seas 4
eestlast). Kokku on mehi: 4 korjajat (lindi taga) ja 1 pakkija (kes kärus
arbuusid kastidesse jaotab) (hiljem 3 korjajat + 2 pakkijat). Naisi on põllul kaks-
mõlemad traktoristid. Jah, olen (teab, kas just esimene, aga) Cum Laude traktorist :D. Timo on edasi
arbuuside korjaja, aga kuna arbuuse ei tule enam nii täpselt suuruse järgi
eristada ja korjata tohib esialgu vaid pealmiseid ja päikesele avatud arbuuse
on ka korjamine lihtsam ja seega ka sisseelamine veidikene kergem. Hetkel oleme
kaks veidi lühemat (vaid 7-8 tunnist) tööpäeva teinud, edaspidi on oodata ka
kuni 12-13 tunnised päevi. Kalorid kaovad ja Timo loodab eespoololevast
lisaraskusest (mis mehi tihtipeale pruulikoja joogist kroonib) üsna pea vastava
tempoga lahti saada.
Ja meie hetkeseltskond
majutuspaigas ehk needsamad usinad arbuusikorjajad/pakkijad/vedajad:
seltskonnas on hetkel 2 eestlast (meie), 1 šotlane (väga vaba suhtumisega neiu
Livia, kes meie inglise keele konkreetselt aastatetagusesse aega viib oma
aktsendiga- nimelt meie õpetame talle inglisekeelseid sõnu ja hääldust ja tema
omalt poolt rikub meie oma - sõnadel T täht varsti kadunud igalt poolt), 4
itaallast (juhendaja/tiimijuht, tema tüdruksõber ja 2 sõpra- siiani olnud vaid
meeldiv kogemus ja nalja saabomajagu) ja üks Kiwi (ehk uusmeremaallane, kes
juba aastaid Austraalias arbuusidega mässanud- kahjuks tema oligi vaid alguses
abiliseks ning nüüd oleme 1 inimese võrra vähem esindatud) . Oleme korraldanud
juba grilliõhtu ja pubiõhtu (NB! kohal olnud vaid 3 ööd), seega seltskond on meeldiv
ja ka eelnevalt räägitud kõige kardetum grupijuht/ülevaataja, kes just meile
sattus on siiani meiega olnud äärmiselt meeldiv ja sõbralik (vb vedas sellega,
et samasse farmi tulid tööle ka tema lapsepõlvesõbrad, kes samuti korjavad
esimest korda).
Täpsemalt tänane ja eilne päev
-Ebatavaline! Miks? 44,5 kraadi sooja mõõdeti
eile ja tänanegi sellele alla ei jää! Arvestades, et olime eile tööl lagedal
põllul keset tühjust ja päike paistis lagipähe, siis soojus/kuumus/leitsak oli
kordi hullem. Meestel kaltsmärjad särgid õlul rõhumas rügasime oma tunnid ära
ja õhtul tänasime, et elame õhukonditsioneeriga majakeses. Tänane päev anti
vabaks.
Et siis kus õhtuti ja öösiti
paikneme? Elame karavanipargis, kuid enam mitte telgis vaid oma cabin’is (nimelt siis kõik-koos elamine,
kus ühes väikeses majakeses on olemas nii köök-elutuba-magamistuba, dussiruum
kui ka tualettruum). Majakestes on olemas kõik eluks vajalik ja siin elame
arvatavasti kuni 3 nädalat. Meil siis oma isiklik cabin- luksus, või mis :P.
Karavanipargist (ja meie majakesest 100 m kaugusel) on isetehtud järv, milles
iga õhtu meeleldi supleme ja jahutust leida üritame (Poisid hüppavad kohe peale
tööd tööriietega sisse, sest riiete vahetamine oleks ajaliselt liiga piinarikas
vahepala peale kuuma tööpäeva).
Õhtul veendusime, et siin on ühtlasi
esindatud nii opossumid, Kookaburra lind (nagu meite vares aga noka suurus x2) kui
ka mustad karvased ämblikud (mitte need paljuräägitud peopesasuurused veel, aga
hirmutavad sellegipoolest, kuna nii paksude ja karvaste jalgadega ning üleni
musta ämblikku meil ei kohta- suurus eeldan et 3x3cm).
Ma loodan, et neist äblikutest ma pilte nägema ei pea. Või siis hoiata ette, et ma ära ei minestaks :D
ReplyDeleteKui ma peopesasuurusega päid ristan, siis raudselt tuleb ka fotosüüdistus. Kohalike mõistes "mõtetutega" ma veel piinama ei hakka :D
DeleteTe panete mind naeratama :)
ReplyDeleteSee meie eesmärk ongi- hoida kodustel ja Sinul meeled positiivsetena! Omalt poolt üritame siinsete elu-oludega puht eestlaslikult hakkama saada- stoiliselt vaatlemise ja proovimise meetodiga! Kuigi jah...me Timoga kahjuks pole seda tüüpi...järelikult meiega ikka juhtub :)
Delete