Saturday, January 5, 2013

Cum Laude traktorist


Hillstonis kohal. Tegelikult juba 3 (täna neljas) päeva oleme Hillstonis pesitsenud ja neist kaks ka usinalt tööl käinud.  Farm on parem, omanik on parem, töö on parem…oleme rahul! Siin on koht, kus võime rahulikult oma kohustuslikud 3 farmikuud loodetavasti täidetuks märkida.

Hillston- Linn on väga pisike. 1 toidupood, 1 nipet-näpet pood ja siis muidugi eraldi pagarikoda, lihapood jne. Sellest hoolimata on linnas esindatud kaks pubi, mida eile lahkelt ka uudistamas käisime. Ühe peatänavaga asi piirdub ja elanikke on loendatud 1054 :D (kuigi meie ei saa aru, kus nad kõik elavad/viibivad, kuna tänavatel võib neid kahe käe sõrmedel üles loendada tavaliselt). Õnneks on Griffith autosõidu kaugusel ja vabadel päevadel saame tulevikus seal hakata oma varusid täiendamas käima. Austraalia väiksemates kohtades nimelt on ka see omaette luksus- tavaliselt nii väikeste kohtade lähedal piirdubki sinu elu vaid nende mõne hoonega peatänava ääres niimitmeks kuuks, kui plaanid siin elada. Meil aga teine linn nende mõistes kiviviske kaugusel- oleme õnnelike hulgas.

Nüüd ka täpsemalt. Tegutseme hetkel 1 grupiga põllul (kohe-kohe on juurde oodata veel üht rühma-nende seas 4 eestlast). Kokku on mehi: 4 korjajat (lindi taga) ja 1 pakkija (kes kärus arbuusid kastidesse jaotab) (hiljem 3 korjajat + 2 pakkijat). Naisi on põllul kaks- mõlemad traktoristid. Jah, olen (teab, kas just esimene, aga) Cum Laude traktorist :D. Timo on edasi arbuuside korjaja, aga kuna arbuuse ei tule enam nii täpselt suuruse järgi eristada ja korjata tohib esialgu vaid pealmiseid ja päikesele avatud arbuuse on ka korjamine lihtsam ja seega ka sisseelamine veidikene kergem. Hetkel oleme kaks veidi lühemat (vaid 7-8 tunnist) tööpäeva teinud, edaspidi on oodata ka kuni 12-13 tunnised päevi. Kalorid kaovad ja Timo loodab eespoololevast lisaraskusest (mis mehi tihtipeale pruulikoja joogist kroonib) üsna pea vastava tempoga lahti saada.

Ja meie hetkeseltskond majutuspaigas ehk needsamad usinad arbuusikorjajad/pakkijad/vedajad: seltskonnas on hetkel 2 eestlast (meie), 1 šotlane (väga vaba suhtumisega neiu Livia, kes meie inglise keele konkreetselt aastatetagusesse aega viib oma aktsendiga- nimelt meie õpetame talle inglisekeelseid sõnu ja hääldust ja tema omalt poolt rikub meie oma - sõnadel T täht varsti kadunud igalt poolt), 4 itaallast (juhendaja/tiimijuht, tema tüdruksõber ja 2 sõpra- siiani olnud vaid meeldiv kogemus ja nalja saabomajagu) ja üks Kiwi (ehk uusmeremaallane, kes juba aastaid Austraalias arbuusidega mässanud- kahjuks tema oligi vaid alguses abiliseks ning nüüd oleme 1 inimese võrra vähem esindatud) . Oleme korraldanud juba grilliõhtu ja pubiõhtu (NB! kohal olnud vaid 3 ööd), seega seltskond on meeldiv ja ka eelnevalt räägitud kõige kardetum grupijuht/ülevaataja, kes just meile sattus on siiani meiega olnud äärmiselt meeldiv ja sõbralik (vb vedas sellega, et samasse farmi tulid tööle ka tema lapsepõlvesõbrad, kes samuti korjavad esimest korda).

Täpsemalt tänane ja eilne päev -Ebatavaline! Miks? 44,5 kraadi sooja mõõdeti eile ja tänanegi sellele alla ei jää! Arvestades, et olime eile tööl lagedal põllul keset tühjust ja päike paistis lagipähe, siis soojus/kuumus/leitsak oli kordi hullem. Meestel kaltsmärjad särgid õlul rõhumas rügasime oma tunnid ära ja õhtul tänasime, et elame õhukonditsioneeriga majakeses. Tänane päev anti vabaks.

Et siis kus õhtuti ja öösiti paikneme? Elame karavanipargis, kuid enam mitte telgis vaid oma cabin’is (nimelt siis kõik-koos elamine, kus ühes väikeses majakeses on olemas nii köök-elutuba-magamistuba, dussiruum kui ka tualettruum). Majakestes on olemas kõik eluks vajalik ja siin elame arvatavasti kuni 3 nädalat. Meil siis oma isiklik cabin- luksus, või mis :P. 

Karavanipargist (ja meie majakesest 100 m kaugusel) on isetehtud järv, milles iga õhtu meeleldi supleme ja jahutust leida üritame (Poisid hüppavad kohe peale tööd tööriietega sisse, sest riiete vahetamine oleks ajaliselt liiga piinarikas vahepala peale kuuma tööpäeva).

Õhtul veendusime, et siin on ühtlasi esindatud nii opossumid, Kookaburra lind (nagu meite vares aga noka suurus x2) kui ka mustad karvased ämblikud (mitte need paljuräägitud peopesasuurused veel, aga hirmutavad sellegipoolest, kuna nii paksude ja karvaste jalgadega ning üleni musta ämblikku meil ei kohta- suurus eeldan et 3x3cm).

4 comments:

  1. Ma loodan, et neist äblikutest ma pilte nägema ei pea. Või siis hoiata ette, et ma ära ei minestaks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma peopesasuurusega päid ristan, siis raudselt tuleb ka fotosüüdistus. Kohalike mõistes "mõtetutega" ma veel piinama ei hakka :D

      Delete
  2. Replies
    1. See meie eesmärk ongi- hoida kodustel ja Sinul meeled positiivsetena! Omalt poolt üritame siinsete elu-oludega puht eestlaslikult hakkama saada- stoiliselt vaatlemise ja proovimise meetodiga! Kuigi jah...me Timoga kahjuks pole seda tüüpi...järelikult meiega ikka juhtub :)

      Delete