Arbuusist puhkus vol 2

Nüüd siis jõuame oma vaba nädala (ning sellele eelneva nädala) tähtsaimate sündmuste juurde.

Samal õhtul kui saime teadaande, et nädal on vaba hakkasime otsekohe kotte pakkima. Sihtkohaks seekord koduhoovist kaugem paik- koguni 600 km kaugemal asuv paik nimega Blue Mountains (Sinimäed). Tegemist siis Sydney’st vaid 150 km kaugusel asuva rahvuspargiga, mis oma nime on saanud mägede järgi, mis üle oru tunduvad sinised (mis tuleneb vastavast kliima ning oru sügavuse optilisest kokkumängust). Vastav rahvuspark on Austraalia tuntumaid, kuna tegemist on üüratu oruga, mida ümbritsevad kivised mäed ning mille sisemuseks on vihmamets.

Igatahes sai sel korral reisiseltskonnaks meie, naabritüdrukud ning veel üks eesti poiss Erki. Kokku viiekesi oli reis üpris suur katsumus meie ökopillile, mis reisi jooksul sai ristitud Ugly Betty’ks (kuna välimus annab soovida, kuid sisuga oleme siiani vaid positiivselt üllatunud olnud, kuna nii väike mootor suutis meie mõistes imetrikke korraldada (jättes arvestamata mõned üksikud korrad, kus auto põhi raskuse all lausa maad puudutas)). Teel nägime järjekordselt sisalikulisi- suuri ja pisikesi! Suur siis kohalik Goana ehk siinne suurim sisalik (meie mõistes iguana sarnane loom). PS! Kui läheduses pole ühtki suuremat puud, kuhu ta ohu korral ronida saaks (kui talle tema arvates ohtu kujutad) võib ta ronida inimestele küüniste abil pähe ehk vastavalt kõrgeima paiga peale- ei soovi järele proovida ja torkima ei lähe!

Minekul külastasime ka "Utes in the paddock" näitust. Tegemist siis põlluga, kus kunstnikud on lasknud oma ideedel lennata ja autosid muutnud nii kirjudeks kui ka karvasteks just niipalju kui mõttelendu jagus.

Igatahes kotid koos (uskuge, väga minimaalsed), varajane väljasõit ning reis võis alata. Esimese päevaga saavutasime kilometraaži 600 ja olimegi kohal linnas nimega Katoomba. Ööbimise leidsime kohaliku bäkkeri  (backpackers hostel) ühistoas (12 voodit- 20 AUD öö/in), kuhu jäime pidama kaheks ööks (esimesel ööl oli meie päralt terve tuba ja terve bäkker oli kõikide arvates puhtaim ja ilusaim, mis nad Austraalias on näinud- success!). Bäkker ehk noortehostel oli jalutuskäigu kaugusel asukoha suurimast vaatamisväärsusest, milleks on kolm õde. Tegemist kolme kõrvuti asetseva kaljuga, millega kaasnevat müüti võite netist googeldada. Esimesel päeval piirdusime vaid põgusa ülevaatega orule ja jäime järgmise päeva matkaks end ette valmistama (tehes pisikese õhtuse olemise ;) ).

Järgneval päeval pakkisime võikud ja veed kaasa ning oligi minek. Et kõik parimad palad orust ära näha, siis võtsime ette 5 h jalutuskäigu vastaval matkarajal - esmalt kaljude peal jalutades ning hiljem all vihmametsas.

Kaljudelt oli imeline vaade- närvekõditavate treppidega jõudsid vaadata nii orule, jugadele kui ka lopsakatele metsadele. Pealegi olles juba oma tühermaa ja kõrvetava päikesega ära harjunud oli ka hapnikuhulk ja meie sobilikum kliima igati kehadele tervitatav- osoonilaks!

Teel nägime tohutut koske, mis mitte nagu eestlasele kombeks ei lange mõned meetrid, vaid lausa mõnekümned kui mitte mõnesajad meetrid! Metsavahelisi jugasid/jõgesid oli samuti mitmeid.

Jõudes all orus asetsevasse vihmametsa oli kogemus hoopis uus- lagunevad trepid ja kokkuvõttes retke tõusud/langused- tõusud/langused andsid ka kaks päeva hiljem piimhappega väääga kibedalt sääremarjadel tunda.

Suurimaks elamuseks osutusid neidudel ja ka Erkil (kuna tal oli kokkupuude esimesena) hoopis kaanid, kes teekonnal üpris ahnelt meie jalgu kimbutama tulid. Inglise neiu Aisling oli päris sokiseisus kaani avastades ja seda mitu korda. Poistel oli kahepeale tükk tegemist, et kaani neiult ära saada ja mitte, et kaani küljest ära ei saaks, aga üks pidi hüppavat neiut kinni hoidma samal ajal, kui teine kaani sai eemaldada. Mina avastasin arvatava kaani einelaua alles tagasi bäkkeris olles, kus sokk oli verega kaetud (tennise sees) ja ümmargune hammustusjälg jalal järgi- loodetavasti oi isukas eine tegelasel!

Päeva lõpetasime köisraudteedel, kus kõigepealt nautisime sõitu uuesti üles kaljudele (selle asemel, et treppe järjekordselt kulutada) ning seejärel veel edasi-tagasi sõit kahe kalju vahel, kus saime jalgade all imetleda üle 200 m kõrgust olekut ning ühtlasi heita pilku Katoomba joale (mis on rahvuspargi kõrgeim).

Järgneval päeval midagi suurt enam ette võtta ei saanud, kuna kanged ja valutavad lihased andsid omad piirangud kätte (kusjuures poistel oli arbuusidest nii hea baas all, et neid väike rännak ei kõigutanud- neiud aga olid tuhara ja säärelihastega päris kimpus, kui mitte öelda piinades). Sihtkohaks Jenolan Caves (Jenolan koopad). Kokku koosneb kompleks 11 koopast, mille vahel valisime vaatamiseks Chifley koopa. Tegemist siis maailma vanima koopaga, kuhu viidi sisse elekter ehk valgustus. Koopad on lubjakivist vana jõesäng (kusjuures jõgi voolab veel siiani korruseid allpool edasi), milles moodustunud kristallid ja mineraalid on omaette vaatamisväärsus. Tunniajane jalutuskäik koobastes oli unustamatu! Kuna härra nutikas mobiil on tema jaoks liiga nutikas (ja digika aku sai tühjaks kohe alguses) siis kunagi hiljem lisame vägevamaid pilte koobastest, kui need telefonist lõpuks välja saame.

Esimene valgustatud koobas (et näidata kohalikele, mis on elekter)-  ka lambipirn oli vastavast ajastust veel siiani soklis. Pole need säästupirnid nii vägevad midagi ;)

Päeva lõpetasime hilise tagasisõiduga koju (järjekordsed pea 600 km) ning südaööks oligi meie 3 päevane seiklus otsakorrale saanud. Suurima kõrguse saavutasime 1345 m üle merepinna (ehk meie neljakordne Suur Munamägi) ja järsemaid tõuse võtsime uskuge või mitte- 1 käiguga! 

Ning kahe nädala kõige olulisem maailmaraputanud sündmus?

Olen lõpuks ometi kahekordne tädi! PS! Ametlikud faktid pole mind kunagi kõigutanud, seega julgen end auga veelkord tädiks nimetada.

Soovime omalt poolt jõudu ja jaksu Triinule ja Rainile pisikese kasvatamisel ning rohkesti õnnelikke ning rõõmsaid hetki!

Pihus killuke sinavat taevast

ja puhkenud roosiõis, 

nii sündis üks tüdruk maailma

ja selle veel kaunimaks lõi.

Sest taevasinast said naerud

ja õitest ta rõõmude kaja.

Kuid naerud ja rõõmud just ongi need,

mida maailm alati vajab.