Töömesilased

Pikka aega pole midagi lisanud aga veelgi pikemat aega pole midagi juhtunud…

Asukoht ikka Hillston (juba hakkame ära harjuma sellega, et linnaks nimetatakse ühte tänavajuppi ühe asjaliku toidupoega, mis tööpäevitigi on avatud kuni 17.30 ehk siis põhimõtteliselt nii töö ja puhkeaja vaenulik koht kui olla saab ja ikkagi elame „linnas“ ing. keeles siiski town mitte city.) Töö peaks eeldatavasti kestma veel 4 nädalat…täpselt see, mis meil teise aasta viisa jaoks vajalik on ehk saame ühes kohas oma maatöö tehtud….jei! Millised oleme me siis, kui kolm kuud on läbi? Sell mehaanikatöökojast annab hea näite…

Põnevusest veel niipalju, et saime ka paar vaba päeva vihma pärast. Siin pole vihmane ilm nii nagu Eestis, et terve päev on sombune... Päike särab- tuul ja vihm- vaikne ilm ja rahulik- maru ja vihm- päike ja vaikne jne jne 1 h jooksul isegi. Seega jah...vahelduv...

Mida teevad eestlased kui on vabad päevad? Koguvad terve karavanipargi elanikud kordamööda enda juurde ja selleks, et välja ei visataks võtame ka omaniku peoseltskonda!

Timo vaikselt ikka kahaneb ja kuna mina ei tohi ju sellele vastupidiselt kosuda siis hakkasin jooksmas käima või no järjekordselt proovima. Paar kilomeetrit ja kops on koos- mitte trennist niiväga kui faktist, et kõik kuivab ja voolab ning seda sõna otseses mõttes. Kui õhukuumus jääb 30 ja 35 vahele siis jooksmine on omaette katsumus juba esimesel paarisajal meetril. Kurk on nii kuiv, et tunned kuidas õhku ahmid ning neelad ja keha on nii märg, et tunned kuidas higi voolab. Ei anna alla ja üritan vastu pidada. Timo on seevastu tööga ära harjunud. Siiani on raske aga juba on kehal tugev põhi all ja iga päev on lihtsam. Ka kogemus arbuusidega annab tunda ning treileritäied valmivad üha kiirmini (minu kahjuks, kuna põllud on kaugemal ning sõit-maha- ja pealelaadimine-sõit on minutitega ära loetud ning traktoril ning kahveltõstukil on käigud ning kiirused alati maksimumis).

Siiski oleme nii mõnegi uue elukaga kokku puutunud. Lõpuks ometi on nii Timol kui ka minul õnnestunud ära näha siinne kõige (ja maailma teise koha) mürgisem madu brown snake ehk pruunmadu. Timo kohtus maoga arbuusipõllu väätide vahel. Pole just kõige toredam arbuuse korjates kõrval elu märgata. Poiss oli kiiremini poomi peal kui teised jõudsid silmigi pilgutada- kamraadid kõrvalt kohe järgi. Arbuuse loopides ehmatati madu ära…nii nad arvasid. Tegelikult aga kulges madu alles mõne aja pärast üle tee teise traktori eest läbi nii, et ka teised korjajad pilgu peale said heita. Minu kokkupuude polnud pooltki nii isiklik (ja olen väga tänulik selle eest)…nimelt sõitsin rahulikult shedi poole oma traktori ja arbusikoormaga kui ees midagi tee peal märkasin. Lähemale jõudes arvas madu, et ei taha traktoriga rinda pista ja pani sööstu tehes tee kõrvale vehkat. Just nimelt sööstes…. Nimelt on need maod kiiremad kui inimesed joostes (no Bolt’iga pole vast jõudu proovinud) ja kui saad salvata siis on kaugemas asukohas lennureis garanteeritud. Nagu öeldud siis Pruunmadu on Austraalia kõige mürgisem madu ja ilma vastumürgita on ellujäämisvõimalused nullilähedased. Siinsed pruunmaod aga pole pooltki ka sellised nagu kunagi pildi pealt vaatasin (et liivavärvi helepruunid ja kopsakad). Meie nähtud maod jäid mõlemad küllaltki peenikesteks, värvuselt tume-tumepruunid kui pikkus Timo isendil 1,5 m ja minu isendil kuskil 1 m. Kahjuks ei jõudnud kumbki meis ähmi kestel pilte teha (internet aitab ja otsisin ligilähedasema isendi).

Peale mao oleme saanud omale ka kodulooma. Küla...vabandust... LINNAkass otsustas, et just meie oleme talle sobivad seltsilised ja nüüd igal hommikul ja õhtul käib ta paid ja süüa nurumas. Üritame teda mitte väga ära harjutada, kuigi on temast ka kasu…ükspäev tuli ta meie putka alt välja hiir hambus (tubades näriliste märke pole). Kuna siin on hiirte püüdjateks kas maod või kassid siis eelistame kassi kindla peale ( ja nagu minule ja minu perele kohane on isepäi tulnud kass jällegi musta värvi!).

Omanikud söödavad aga ühte Kookaburra lindu (vb ka mitmeid kuna neid siin leidub). Lind on selline naljakas ja suure nokaga kuid õnneks ei lõuga nad nagu kõrvalväljaku (täpselt meie kõrval asuva spordiväljaku) kakaduud. Samuti on ta omane Austraaliale ja seega ka märkimist väärt!