Pikka aega pole midagi lisanud
aga veelgi pikemat aega pole midagi juhtunud…
Asukoht ikka Hillston (juba
hakkame ära harjuma sellega, et linnaks nimetatakse ühte tänavajuppi ühe asjaliku
toidupoega, mis tööpäevitigi on avatud kuni 17.30 ehk siis põhimõtteliselt nii
töö ja puhkeaja vaenulik koht kui olla saab ja ikkagi elame „linnas“ ing. keeles
siiski town mitte city.) Töö peaks eeldatavasti kestma
veel 4 nädalat…täpselt see, mis meil teise aasta viisa jaoks vajalik on ehk
saame ühes kohas oma maatöö tehtud….jei! Millised oleme me siis, kui kolm kuud
on läbi? Sell mehaanikatöökojast annab hea näite…
Põnevusest veel niipalju, et saime ka paar vaba päeva vihma pärast. Siin pole vihmane ilm nii nagu Eestis, et terve päev on sombune... Päike särab- tuul ja vihm- vaikne ilm ja rahulik- maru ja vihm- päike ja vaikne jne jne 1 h jooksul isegi. Seega jah...vahelduv...
Mida teevad eestlased kui on vabad päevad? Koguvad terve karavanipargi elanikud kordamööda enda juurde ja selleks, et välja ei visataks võtame ka omaniku peoseltskonda!



Timo vaikselt ikka kahaneb ja
kuna mina ei tohi ju sellele vastupidiselt kosuda siis hakkasin jooksmas käima
või no järjekordselt proovima. Paar kilomeetrit ja kops on koos- mitte trennist
niiväga kui faktist, et kõik kuivab ja voolab ning seda sõna otseses mõttes.
Kui õhukuumus jääb 30 ja 35 vahele siis jooksmine on omaette katsumus juba
esimesel paarisajal meetril. Kurk on nii kuiv, et tunned kuidas õhku ahmid ning
neelad ja keha on nii märg, et tunned kuidas higi voolab. Ei anna alla ja
üritan vastu pidada. Timo on seevastu tööga ära harjunud. Siiani on raske aga
juba on kehal tugev põhi all ja iga päev on lihtsam. Ka kogemus arbuusidega
annab tunda ning treileritäied valmivad üha kiirmini (minu kahjuks, kuna põllud
on kaugemal ning sõit-maha- ja pealelaadimine-sõit on minutitega ära loetud
ning traktoril ning kahveltõstukil on käigud ning kiirused alati maksimumis).
Siiski oleme nii mõnegi uue
elukaga kokku puutunud. Lõpuks ometi on nii Timol kui ka minul õnnestunud ära
näha siinne kõige (ja maailma teise koha) mürgisem madu brown snake ehk pruunmadu. Timo kohtus maoga arbuusipõllu väätide
vahel. Pole just kõige toredam arbuuse korjates kõrval elu märgata. Poiss oli
kiiremini poomi peal kui teised jõudsid silmigi pilgutada- kamraadid kõrvalt kohe
järgi. Arbuuse loopides ehmatati madu ära…nii nad arvasid. Tegelikult aga
kulges madu alles mõne aja pärast üle tee teise traktori eest läbi nii, et ka teised
korjajad pilgu peale said heita. Minu kokkupuude polnud pooltki nii isiklik (ja
olen väga tänulik selle eest)…nimelt sõitsin rahulikult shedi poole oma
traktori ja arbusikoormaga kui ees midagi tee peal märkasin. Lähemale jõudes
arvas madu, et ei taha traktoriga rinda pista ja pani sööstu tehes tee kõrvale
vehkat. Just nimelt sööstes…. Nimelt on need maod kiiremad kui inimesed joostes
(no Bolt’iga pole vast jõudu proovinud) ja kui saad salvata siis on kaugemas
asukohas lennureis garanteeritud. Nagu öeldud siis Pruunmadu on Austraalia
kõige mürgisem madu ja ilma vastumürgita on ellujäämisvõimalused nullilähedased.
Siinsed pruunmaod aga pole pooltki ka sellised nagu kunagi pildi pealt vaatasin
(et liivavärvi helepruunid ja kopsakad). Meie nähtud maod jäid mõlemad
küllaltki peenikesteks, värvuselt tume-tumepruunid kui pikkus Timo isendil 1,5
m ja minu isendil kuskil 1 m. Kahjuks ei jõudnud kumbki meis ähmi kestel pilte
teha (internet aitab ja otsisin ligilähedasema isendi).
Peale mao oleme saanud omale ka
kodulooma. Küla...vabandust... LINNAkass otsustas, et just meie oleme talle sobivad seltsilised ja
nüüd igal hommikul ja õhtul käib ta paid ja süüa nurumas. Üritame teda mitte
väga ära harjutada, kuigi on temast ka kasu…ükspäev tuli ta meie putka alt
välja hiir hambus (tubades näriliste märke pole). Kuna siin on hiirte
püüdjateks kas maod või kassid siis eelistame kassi kindla peale ( ja nagu
minule ja minu perele kohane on isepäi tulnud kass jällegi musta värvi!).
Omanikud söödavad aga ühte
Kookaburra lindu (vb ka mitmeid kuna neid siin leidub). Lind on selline
naljakas ja suure nokaga kuid õnneks ei lõuga nad nagu kõrvalväljaku (täpselt meie
kõrval asuva spordiväljaku) kakaduud. Samuti on ta omane Austraaliale ja seega ka märkimist väärt!
Ikka väga jõhker võib olla surmaga niimoodi silmitsi seista, kui mõtlema hakata...
ReplyDeleteAga pidage ikka vastu ja andke endast siin blogis tihedamini märku. Nii mõnus on teie seiklustest ja igapäevaelust lugeda ning pilte uudistada. :)
Oeh jah...ning aina paremaks läheb... (next post)
ReplyDeleteAga ülitore on vahest kuulda ja näha, et inimesed ikka blogi loevad :D Muidu kirjutakski nagu endale.
Mina kogu aeg käin ja loen ja kind-las-ti pole ma ainus! :)
ReplyDelete