Hilinenud munadepühad

Laiskuse, lohakuse ja kiirnenud hiliste pidustuste taktis läks aeg nii kiiresti, et ei ole jõudnud jällegi sajandeid kirjutada niisiis ei hilinenud meie munadepühad vaid vastavakohane postitus. Asukoht juba tegelikult Canberra aga alustan sealt kus pooleli jäin.

Igatahes normaalse eestlasena ja oma ema geenidega (kelle jaoks on iga püha absoluutselt täielikku tähistamist väärt koos korralike dekoratsioonidega) pidasin ma vajalikuks ka munadepühi siinmail oma kodu moodi pidada.

Kõik hakkasid juba enne pühi küsima, et kuidas ja kas me siis egghunti ikkagi teeme (nende jaoks siis lihavõtete peamine pidustus see, kui emad peidavad laste jaoks sokolaadimune laiali ära ja lapsed neid hiljem korvikestega korjama lähevad) ? Meie peame pühi ikka Eesti moodi.

Täielik katsumus on siin leida "valgeid" mune värvimiseks. Selleks, et vähekenegi heledamaid mune leidma pidin ma ostma vabalt peetavate kanade mune, mida ma veel karbis sees omakorda 10 min poes külmavahes napilt riietatuna ümber vahetama pidin (Timo naeris vaid kaugelt minu üle, selle asemel et minuga külmaleti äärde värisema tulla ja aidata), et mingigi komplekt kätte saada.

Teine probleem olid sibulakoored. Te oleksite pidanud nägema müüa nägu, kui ma olin kokku krabanud kilekotitäie sibulakoori (sibulate korvi põhjast) ja sinna sisse poetanud moe pärast ühe sibula, et millegi eest maksta saaksin. Üritasin selgitada, et need on munade värvimiseks, aga sain kohe aru, et selle selgitamine nõuaks veelgi suuremat ajavaru. Õnneks ta lisas mu sibulakoored ostukorvi ja katsumus võis jätkuda.

Kuna pühade ajal peab kogu pere koos olema, siis minu siinne „pere“ oli selleks hetkeks šotlasest ja inglasest naabritüdrukud, kellega koos me mune ka värvima asusime või siis pigem- kes olid sunnitud meiega mune värvima. Selgitustööd oli rohkem kui küll aga tulemus oli vaeva väärt ja tüdrukud lubasid ka oma peredele näidata õiget ja ökot (nagu popp tänapäeval) värvimist!

Ja kui munad värvitud asusime mune ka koksima… entusiasm oli lõputu, naabritüdruku rõõmukilkeid kuulsid ka kõik teised naabrid ja ettevõtmine oli seda igati väärt!

Mis siis ikkagi on peamine põhjus, miks ma enam ammu midagi kirjutanud polnud? Põliste eestlastena oli süüdi puhas pidutsemine. Saage ka meist aru- ega pole kerge ühte sünnipäeva 10 korda pidada…

Nimelt siis oli Aisling’il (Inglise neiul) tulemas sünnipäev ja kuna aeg juhtus olema ka hooaja lõpupoolne, otsustasime pidutsused omavahel siduda. 

Korraldasime neiule üllatuspeo ja kogusime kokku melonirahva. Kuna karavanipargis on lärm vaid lubatud kuni kella 10ni, siis otsustasime peoga alustada 2 päeval, sest muidu ehk ei jõua peoga ühelepoole ja jääb ajast väheseks. Ilmselgelt vale otsus, kuna pidutsemine kestis edasi 3 päeva, mõni õhtu veel nädala sees kui ka järgneval nädalavahetusel. Ka karmimatel mehepoegadel läks joogiisu mõneks ajaks üle…

Naiste väed

Meeste vasturünnak

Peoseltskond

Beerpong

Pidurüüs külaline

Kohalik baar

Pikaleveninud pidustuste järgmise päeva grill supervisori juures

Melonigängstad...