- 9

On jälle hetk aega blogis teid uuendustega kurssi viia. Kahjuks on viimased päevad vägagi töötihedad olnud ning peale pikka tööpäeva enam näpud klaviatuuri poole kahjuks ei küündi. Niisiis jah oleme end lõpuks ometi tiheda töögraafikuga sidunud (näpud ristis, et nii ka püsiks) - 7 tööpäeva oli järjest ligikaudu 10 tunnised päevad ja nüüd lõpuks vaba päev. Värsked hoiame end värske toorainega (arbuusid meilt, mais karavanipargi pidajalt... vatutasuks viisime hiljem kõrvitsat tagasi ;) ).

Igatahes farmis on asjalood küllaltki positiivsed. Tööga olen mina (Marianna) nii harjunud, et silmi peab orkidega rooli taga lahti hoidma ja üritama iseend lõbustada, et mitte igavusest magama jääda. Tegelikult on ka muutusi – minule isikuliselt anti õigus üpris juraka traktoriga (võrreldes meie esimestega) põllu peal ringi tiirutada (klaasist seinte ja hukonditsioneeriga ja puha). Ei teagi, millega selle au olen ära teeninud, aga tüdrukutest antakse mulle kõige rohkem vabadust ja usaldatakse samuti teistest rohkem- põhimõtteliselt nagu kõrgendus omamoodi :D. Ühtlasi hakkasin ka forkliftiga (kahveltõstukiga vist eesti keeles) sõitmist õppima ainsana tüdrukutest. Kahjuks pole aga aega kellelgi mind õpetada ja ega mul pole ka aega põllupeal harjutada, kui töö ootab koheselt jällegi tegemist- niisiis TASA ja targu aga kunagi saavutan ka selle oskuse!

Esimene traktor, millega sai sõidetud- Deutz Fahr (Itaalia kräpp masin, mida traktoriks nimetada on küllaltki kohatu, kuna toimib nagu auto ja võimu napib)

Suuruselt teine masin John Deere- juba võimu on ja sõita on masinaga hoolimata mitmetest lisakangidest tunduvalt lihtsam.

Ja minu lemmik- suurim John Deere. Õhukonditsioneer, kinnine ruum ja parimad sõiduomadused ning ka võimsus...erinevalt teistest tüdrukutest meeldis mulle mida suurem masin seda rohkem. Samas oli ka mul sellele masinale teiste tüdrukute ees eriluba, et tööd sellega tohtisin teha ;)

Samas ei ole ma suutnud veel ühtki traktorit mutta matta, ehk siis mudasse kinni jätta - pildil ühe teise neiu saavutus (kuigi ega minu esimene kordiki kaugel ole...).

Ja mis on -9… , igatahes mitte kukkuv temperatuur (siinkandis veel siiani 38 kraadi ilm päeval) vaid kilod, mis härra on mõne nädalaga alla saanud. Lõpuks leidis Timo koha, kus end kaaluda, ning naeratus ta näos oli paljuütlev. Järeldus: Arbuusid on piisavalt kõvad hantlid siiski ;)

Poiste hommikune rutiin on päevaste vajaminevate arbuusi- ja kõrvitsakastide tegemine (milleks kulub homikuti lisa 2 tundi, mille võrra tuleb neil ka varem üles ärgata). Mõjub aga nagu korralik hommikuvõimlemine. Lõpetatakse nii, et kõigil nahad märjad.

Põllul on poisid saanud ka paar päeva kõrvitsaid korjata (varred on valusamad ja lühikeste pükstega tööd teha ei saa, kuid muidu töö sama). Kõrvitsaid on eri sorte ja suurusi. Meie tüdrukutega saame sel ajal kõrvitsaid puhastada lindil, mis on päris hea vaheldus igapäevasele masinavärgi haldamisele.

Karavanipargis on ka muudatusi toimunud. Itaalia naabripoisid kolisid välja ja üks inglise neiu Aishling (meie kutsume Ash) lisandus šoti neiule juurde (ühtlasi ka viimane kauaoodatud traktorist). Nüüd olemegi neljakesi naabritena koos ja kuna oleme sarnased jutukad ja avatud inimesed, siis siiani on läbisaamine super. Ühtlasi saame lõpuks õppida proper Oxford english keelt ja ausalt öeldes on šoti neiu on juba suutnud meie keelevaramu ära risustada. Näiteks Timo ei ütle vanemate kohta inglise keeles enam pärents vaid piiirens.

Palume mitte muretseda...see, et esialgu Austraalia põles ning nüüd upub, ei ole veel meid puudutanud. Kuigi samas nö maakonnas küll lood kehavd, siis oleme rohkem sisemaa pool ning suurimad asjad, mida näeme on pisemad liivatormid ning kaugelt mööduvad vihmasajud.

PS! Iga päev pakub üllatusi: Ärkame ühel päeval soti neiuga hommikul üles ja läheme auto poole. Küsin, et kas ta sõita ei tahaks, et saaksin hommikukohvi rahus edasi juua. Diil!- läksime… istusime autosse ja võtit keerates töt-töt-koss. Auto käima ei lähe. Mis edasi? Helistasime supervisorile, et ehk saavad kutid meile järgi tulla- keegi vastu ei võta. Nupukad tüdrukud mõtlesime, et mis see auto käimalükkamine ära pole- pealegi maja ees on väike kallak, millel auto seisab, seega pole ka kõige hullem töö. Kõigepealt mina lükkamas ja Livia roolis…ei toiminud ja käima ei läinud. Lükkasime uuesti auto kahekesi künka otsa ja proovisime vastupidi, ehk mina roolis ja Livia lükkas ja…VOILAAA. Kanged eesti ja šoti naised saavad kõigega hakkama ka Austraalia pinnal ;)