Uue kodu otsingul

Igatahes asukohaks juba tükimat aega PERTH ja viimane aeg muljetada kuidas me omale uut kodu otsisime.

Just nende majade taga on meie pesa

Esialgu Perthi tulles puudusid meil absoluutsed plaanid. Sai ju piltlikult öeldes seljakott selga visatud ja seitsme tuule poole minema mindud. Kui siiajõudmine läks oodatust kordades libedamalt siis peame natukene ka au de ja vu’le andma. Sellest kohe varsti…

Sai siis asukoht kesklinna äärses rajoonis nimega Northbridge valitud ning sealne päkker (backpackers hostel järjekordselt- Britannia backpackers) majutas meid lausa rohkem kui nädala jagu. Õnneks elasime kaheses toas ja kõige hullem olukord polnudki. Esimesel õhtul saime kohe kokku Henri ja Lou'ga (kes ei tea siis minu vana klassivend ja tema abikaasa) ning tutvus nii Perthi kui ka selle eluga sai tehtud... vindiste ja rõõmsatena ei kahetsenud ka otsust siia tulla, pealegi oli jällenägemisrõõm naguniigi suuremate emotsioonidega!

Udune ja ebaadekvaatne pilt, aga see on midagi!

Esialgsete plaanide kohaselt oleme alati oma roosa mannavahu sees… paar päeva otsime elamist, kolime välja ja nädalaga töö… mis see siis ära pole?

Tegelikkus nii libe polnud. Elamiskohtade otsimisel pühendasime suurema osa oma ajast kummipuule (Gumtree.com.au - koht, kus saab osta/müüa/vahetada esemeid, autosid kui ka leida korteri/maja kaaslasi, töökohti jne jne… reisilise netilehekülje A ja O aussis ). Kui arvad, et linnas, kus elab 2 miljonit inimest ja hunnikutes eestlasi pole raske elamist leida, võid arvata uuesti. Võib-olla sai võitu meie kapriissus või ratsionaalne mõtlemine, aga soovisime ikka jääda kesklinnale lähemale (linna kaugemaist punktist võid kesklinna sõites tööpäeva hommikul tiksuda ummikutes vabalt üle pooleteise tunni - ja väidad, et elad  linnas?). 
Asusime kohti üle helistama/vaatama. Kui netikuulutus väidab üht siis tegelikkus on hoopiski teine. Kui piltide peal paistab kõik kena ja hind on samuti mõistlik, siis kohapeal on kas välimus või hinnaklass ühtäkki muutunud. Kui küsid miks nii, siis väidetakse, et huvilisi ja nõudmisi on nagunii, et võta või jäta (NB! Sellest ajast kui meie kohti vaatasime on mõned kuulutused veel siiani üleval, kus teie nõudlik rahvas nüüd on?). Lisaks veel need lõputud kuulutused, kus lihtsalt ei suvatsetud kõnedele/sms’idele vastata. Oeh…. Austraallastel on aega alati maa ja ilm! 
Mingi hetk oli ahastuse tunne, et no kaua võib (pealegi minu stressitasemed on ikka korduvalt proovile pandud, pabistaja nagu ma olen). Ilma autota ei tahtnud kesteabkuhu ka kolida ja ilma elukohata ei saa ju tööle ka kandideerida, kui ei tea, kus õhtul maandud (suureski on selle taga ka meie tavapäkkeritest erinev kopsakam rahakott, mis ei luba ega taha rappa pea ees joosta). Lõpuks hakkasime läbi helistama ka piltideta ja paarisõnalisi kuulutusi- mingi hetk ju ikka peab kuskil midagi ka MEILE olema!

Mis kriteeriumid on aga need, millega me enamikkesse kohtadesse ei sobinud?

Kui soovid otsekohe normaalse hinnaga tuba kesklinnas siis pole probleemi. Kummipuu on tubasid paksult täis, aga AINULT pead olema üksik, naine, lemmikloomadeta, mittesuitsetaja, täistöökohaga, puhtusearmastaja, mitte alkoholi tarbija ja arvestama 6 kuulise lepingu ning tohutu bond’iga (pm tähendab tagatisraha). Juba ainuüksi sellega, et oleme paar, ei soovi 6 kuulise lepinguga nõustuda ja veel pealegi töötud jäid nii mõnedki kuulutused meile kohe kättesaamatuks ja ei hakanud isegi proovima.

Unistustes ju oli jagada kellegagi kas siis ridamaja või hoopistükis maja, et igaühel oleks oma ruumi, ja ehk ka tagaaed jne. Tegelikkus on teine. Kuna majade üür on kõrgem, siis on ühte majja tavaliselt topitud ka „veidi“ enam inimesi. Parim variant mida nägime oli kolme magamistoaga maja, kus oleks koos meiega elama hakanud kokku 7 inimest (5 poissi ja 2 neidu)? 2 vannituba ja 7 inimest, kus üks tüüp magab sõna otseses mõttes esikus? Inimesed, mida te mõtlete???

Ühe kuulutuse peale saadeti meile SMS, et saame homme soovi korral korterit vaatama minna. Jah, korterit, sest ega ausat öeldes proovisime kõiki variante juba läbi.

Mõtlesime, et mis ikka… proovime siis järjekordset potensiaalset kandidaati hinnata…

Tegelikkus aga oli lõpuks peale lõputuid tunde netis passides, kortereid/maju vaatamas käies ja närvirakke kulutades lõpuks ometi positiivne!

Veidi lappis nägu aga mõte jääb samaks...

Korter: 3 toaline, 5 korrus, avatud planeeringuga köök- elutuba ja kaks magamistuba. Vannituba ja tualett eraldi, pesumasin jne kõik olemas. Ühtlasi on kohe elutoast rõdule pääs, kus Timole meeldib istuda. Koridorid on siin nati veidrad- nagu Ameerika filmis, kus kortermaja trepid jne kõik õues asuvad. Pm on meil kohe korterist välja astudes 5 korruseline vaade alla palmipuude moodi põõsasteni. Meie tuba on suur magamistuba koos suure voodi, kirjutuslaua ja sisseehitatud riidekapiga.

Maja ees tervitab purskkaev botaanikaosaga

Vaade otse uksest välja astudes

Ja "trepikojad"

Jalgpallistaadion paistab ligidal...

Vaade rõdult

Naabriks on üks Lõuna-Korea neiu Stella (30 a aga näeb välja nagu 20 :) ), kes juba Austraalias 7 aastat elanud ja ühtlasi ka resident- hetkel veel paar nädalat õpib ehitusarhitektuuri ja töötab kohvikus ning siis sukeldub ka tööotsingu maastikule. Vahetevahel käib külas ka tema poiss-sõber Deni. Kutt on tal kohalik tõmmunahaline rasta surfipoiss, kes mängib nv bassi bändis ja on muidu muhe. Ainus asi, et kutt ei joo alkot (no kui siis nati) ja on taimetoitlane… ühistel toidukordadel on kohe kriips peal, sest minu ainus taimetoit kõrvitsasupp (vt eelnevaid postitusi) sai juba pakutud ning nüüd on ilma lihata söögikordade pakkumisel tõsist ajugümnastikat vaja. Igatahes neiu on ülisõbralik ja tore… kutsus meid juba juur- ja puuviljaturule koos endaga ja oma autoga (saime üliodavalt kaks kotitäit värsket kraami…wipii!).

Niisiis elame kohe kesklinna vahetusläheduses muhedas kolmetoalises korteris (jalutades on südalinna 20 min) ja ei mingit lepingulist kohustust (vaid kahenädalane etteteatamisaeg lahkumisel)... lõpuks ometi vedamine! Kuna Stella käib ka mõned ööd oma poisi juures siis on meil nädala jooksul juba mitu korda ka vaba pleiss olnud :D

Ja meie uus (pikaajalisem loodetavasti) aadress on: 

51/133 Lincoln Street, Highgate, Perth, Western Australia, Australia, 6003

Ja meie de ja vu? Alates Austraalia saaga algusest on meil üks läbiv ajatsükkel, mida oleme suutnud vaid mõne päeva arvuga siia-sinna nihutada. Igatahes kulub meil kõigeks uueks täpselt poolteist nädalat. Vahetud kodused toimetused enne äraminekut- 1,5 nädalat, esimene töökoht - 1,5 nädalat, järgnev püsivam töökoht - 1,5 nädalat, auto müügiks - 1,5 nädalat, uue elukoha otsinguks- 1,5 nädalat…ja nüüd uue töökoha otsinguks???

Nimelt on Timo vahepeal saanud juurde pabereid ning alates homsest hakkame ka tööbüroode uksi kulutama…. Aga sellest kõigest lähemalt juba siis, kui aeg sealmaal on, et midagi ka reaalselt teinud oleme. Igatahes asume töökohtade otsingutele… hoidke pöidlaid!

Road Trip Austraalia stiilis

Vabandan - järjekordne mutantpostitus! Aga no ei saa ju midagi välja jätta :)

Päris kivi-paber-kääre me oma järgmise asukoha valikul siiski ei teinud (nagu esialgu Timo ähvardas). Võitu said loogiline mõtlemine ja hetkeemotsioonid. Kaks tegevust, mille vahel puudub igasugune kooskõla, kuid mille alusel me siiski järgnevaks asukohaks Perth’i kasuks otsustasime.

Kui auto oli müüdud asusime kiirelt tegudele ja otsisime netist võimalusi, kuidas karavane „transportida“ ühest kohast teise.

Tegelik nimetus siis asjal caravan relocation, mis kujutab endast seda, et rendifirmad, mis autosid ja karavane inimestele rendivad, peavad nad ka teatud kuupäevaks vastavasse asukohta saama. Selleks, et mitte enda inimressursse selle peale kulutada, pakuvad nad teistele inimestele võimaluse teatud päevade jooksul sõidukit ühest kohast teise „liigutada“. Rendiks on tavaliselt 1 AUD! päevas. (Lisakuludena kindlustus, kui on soovi end kindlustada, ja agenditasu ning muidugi olenevalt firmast võivad olla ka varjatud kulud- lugege lepingut nagu ikka sellistel juhtudel. Lisaks on lepingus tingimused kütuse, päevade arvu ja kilometraaži kohta).

Selline ongi Austraalia 1 AUD'ine auto

Meie nägime pakkumist, et on võimalik paari mitmekohalist karavani Melbournest Perthi „liigutada“ ja helistasime kohe firmasse. Ettevõte väitis, et neil sellist varianti pole tegelikult hetkel, küll aga on võimalik neljaveolist autot 7 päevaga Perth’i viia ja autoks siis kas Toyota Landcruiser või mingi samalaadne. No miks ka mitte… nii meil, meie tavaaril kui ka autol oli ju vaja Perthi jõuda!

Järgneval päeval läks Timo autot tooma ja mida ta avastas… see samalaadne auto oli hoopis tuttuus (vaid 16 km enne läbinud) Toyota Kruger - uue auto lõhnaga ja puha! Piiratud kilometraaži asemel oli kilometraaž piiramatu ning kõik kütus, mis paagis on tasuta meie oma!

Sõit võis alata. Esialgsetele plaanidele (otsejoones Perth’i põrutada) tõmbasime kriipsu peale ja otsustasime järjekordselt Great Ocean Roadi läbida- sel korral täies pikkuses. Hoopis teine tunne, kui tõusudel pole vaja käikudega jamada ning auto justkui lendab mäest üles ilma ühegi pingutusemärgita. Eelnevat külastamata London Bridge sai samuti üle vaadatud (vt Great Ocean Road vol 3).

Olematu "Londoni sild"

Järgnevalt võtsime suuna Adelaide poole (nn Lõuna-Austraalia „pealinn“). Peaks mainima, et õhtupimeduses sõitu üritasime suurel määral vältida ja õigesti tegime. Adelaide poole sõites olid kõik tee ääred känguruid täis ja kiirused kukkusid koheselt naeruväärselt väikesteks. Samuti nägime kaugustes meie esimest metsapõlengut, mis tõepoolest katab terve taeva ühtlase tumeda kihiga ning kaugustes on juba tunda kirbet vinguhaisu.

Taamal mitte pilved vaid toss

Enne Adelaide jõudmist läksime spontaanselt külastama „vaba õhu“ loomaaeda Monarto Zoo. Loomaaed oli siis teistsugune, kuna eksponaate said külastada nendest bussiga läbi sõites. (jah, teame, oleme totaalsed loomafanatid juba!) Erinevatele loomadele olid rajatud muidugi oma tohutud alad (nt kaelkirjakutele koos seltskonnaga kuni 25 ha). Samas oli võimalus vaateplatvormide juures bussilt maha hüpata ja hiljem uuesti järgneva bussiga liituda, vahepeal targemate inimeste ehk hooldajate jutte kuulates. Peaaegu Aafrika savannituuri mulje tekkis ja järjekordselt täiesti omamoodi ja kordumatu kogemus! Nägime oma silmaga nii valget kui ka musta ninasarvikut (kui niimoodi nende eestikeelne nimetus üldse on :S), mis on haruldus mitte ainult Austraalias vaid ka terves maailmas nende väljasuremisohu tõttu.

Leia pildilt kurat! Tansmaania kurat!

Terve see ala oli vaid üks "puur"

Vahi keelt!

Igaühel oma kiisu...

Beebibuum

Nõukogu kokkutulek

Adelaide ise oli esmapilgul küllaltki meeldiv linn. Puhas, kena ja kultuurne. Adelaide peaks olema ka kõige Euroopalikum keskus Austraalias, kuna rändurid Euroopast rajasid linna vastavalt Euroopa suurlinnadele. Esmalt vaatasime üle kuulsa Adelaide kaubandusala ja turu. Saime ehtsat vene õlis tehtud piroshki’t süüa ja päev oli jälle tehtud! Täiesti suvaliselt käisime veel linna peal ringi ja asutusime sisse ka linna muuseumisse. Kui Canberra muuseum oli naljanumber valgete seinte ja tühjade ruumidega, siis sealses muuseumis võiks terve päeva vabalt ära sisustada. Erinevad ruumid olid sisutihedad ja pühendatud nii aborigeenidele, Aafrikale, imetajatele, mineraalidele jne jne. Silmailu ja infot oli külluses nagu ka erinevaid eksponaate. Mõtlesime uuesti ümber oma seisukoha Austraalia muuseumite suhtes!

Hiinalinn

Kes veel võtaks sellise endale lisareisjaks autosse- üritas, aga ebaõnnestus just taoline!

Järgmisena tuli läbida meie seni pikim „mõtetu“ ots. Tegemist siis lõunas asuva tühermaaga, kus elamustingimused on isegi kehvad kängurutele ning autoga sõites näeb silmapiiril vaid madalaid taimi (kuigi enda checklisti saame lisada ka metsiku dingo!). Kohal nimeks Nullarbor Plain (Nullarbor’i tasandik) või Nullarbor Desert (Nullarbour’i kõrb). Kui Austraalias niigi väikselt ei tehta midagi, siis võite arvata kuidas on sõita 1200 km keset eimidagi, lisaks on see veel täiesti lame ala! Nimi tõlkes tähendabki „mitteühtegi puud“, ning seda ta ka oli. Nullarbouri tasandiku äärset kaljut kutsutakse ka maailma ääreks, kuna tühermaa lihtsalt lõppeb ookeani ääres järsu kaljuseinaga, mida jagub sadadeks kilomeetriteks järgemööda. Ühtlasi saame öelda, et oleme maganud (autos) asukohas, kus lähima tsivilisatsioonini ehk Roadhouse’ni (nende mõistes maja, kus asub tankla/motell/söögikoht) ja mitte isegi küla/linna/asulani oli üle 60 km! Esmakordselt saime ka proovida tanklas duši all käia (mida kõike Austraalias ei koge- üpris rekkamehe tunne tuli peale ;) ) ning ühtlasi sain mina, Marianna, sõita Austraalia pikimal sirgel (ja tasasel teel) mida jätkus lausa 145 km jutti!

Kui kirjas, et ees suur või lai veos, siis seda ta ka on!

Maailma "äärel"

Kuna aega veel jagus, kõrb oli ületatud ja meeled veel küllaltki rõõmsad otsustasime veel enne ümberpõike teha ja minna ka Esperance linna avastama. Linn asub samuti ookeani ääres ja pakub suurt silmailu oma ilusate ja valgete randadega. Linnas on ka autoga sõidetav ring Great Ocean Drive, mis möödub kuulsamatest randadest ning ühtlasi Roosadest järvedest. Sel hetkel järved küll roosad polnud (oleneb vast mingitest vetikatest), aga jäime ookeaniäärse silmailuga rahule ning soovitame kindlasti!

Juba üsna Perthi külje all (arvestades läbitud teekonna pikkust) otsustasime ka ajavaru tõttu vaatama minna Wave Rock’i (Laine kivi), mis siis on suur kalju, mida aeg on omasoodu laine kujuliseks vorminud (NB! Mille eest sa pead maksma- Jah, Austraalias on ka kivide vaatamised maksulised!). Vaatamata nimetusele ei ole kivikamakal mere ega ookeaniga midagi pistmist peale väljanägemise. Kuna jõudsime kivi juurde juba esimeste päikesekiirtega siis oli meil ka üsna privaatne kogemus kivimügariku avastamisega- ühelgi korral ajaarvamisega edukad!

Austraalia esimene surfitund!

"Hippos jawn" ehk pildile vastavalt jõehobu(de) haigutus(ed) ;)

Veel natukene sõita ja olimegi õnnelikult päral- Perth, siin me oleme!

Vahetatud sai Austraalia kallas, läbitud enam kui 4000 km ja siiani on enamik Austraaliast nägemata...