Kiired vahemärkused

Peamine fakt: Oleme maha müünud oma Ugly Betty a.k Ökopilli!       

        

Nimelt oleme mitu päeva juranud siinse kohaliku bürokraatiaga ja tulemused kandsid vilja. Kui esialgu oli plaan auto ilma RWC’ta (kohalik ülevaatlus Victorias ostudokumentide vormistamiseks) maha müüa, siis tegelik tulemus oli vastupidine. Nimelt on siis siinpool saart kohustuslik müüjal tagada auto korrasolek enne ostu sooritamist. Saab sellest ka mööda vaadata ja lasta ostjal see nö „salaja“ ära teha, aga siis tekib igasugu muid probleeme. Nt vahepealsel ajal oled siiski sina auto omanik ja kui mingi trahv tuleb või õnnetus juhtub pead tõestama, et olid auto enne ostjale üle andnud (aitab küll see, kui käsikirjas teed müügitehingut tõendava kirja, kus peal nimed, kuupäev ja KELLAAEG, aga siiski pead hiljem müügitehingu politseis ja kohtus tõestama… lisaks on selline tehing seadusevastane ja võid siiski teatava trahvi sellegi eest saada).

Niisiis otsustas Timo, et teeme ikkagi RWC ära ja siis oleme igati korrektselt käitunud. Auto uueks omanikuks sai naisterahvas. Üldse oli kogu auto ost imelik - kui enne oli kordades käidud meie autot uurimas ja vaatamas (ja ohh neid absurdseid tingijaid ning pettureid), siis see naine ütles, et „too auto teisele poole linna otsa ja mul on raha kodus, vormistame paberid ning maksan sulle taksoraha peale!“ Timo siis uljalt asus kohe teele ja tagasi jõudis ta 2200 AUD’i võrra rikkamana paar tundi hiljem.  Naine oli olnud moslem ja Timo muud kui silmi isiku puhul ei näinudki. Paar sõbrannat oli ka juurde kutsutud ja nende puhul sai vähemalt näolapid üle vaadatud. Proovisõidu põhjal arvas Timo veel, et üle paari päeva auto arvatavasti terve ei püsi, sest oli ikka hullumeelse sõidustiiliga naine olnud.

Timo nurgake: tahaksin siinjuures anda üle tänusõnad oma emale, kes oma poja on ilmapeale laiali lasknud, jagamata vajalikke õpetussõnu käitumiskommete kohta. Nimelt kuidas tervitada auto-ostjast mosleminaist, kes on end nii kenasti rätikuisse mähkinud, et vaatamiseks oli silmadele vaid väike pilu jäetud (tõenäoliselt oleks päevavalgel seda pilu suured ja tumedad päikeseprillid varjanud). Kätt ei paku, õlale ei patsuta ning kallistama ka ei kipu. Ühtegi pere isast ka läheduses polnud, vaid kaks sõbrannat/kädistajad, kes oma juukseid varjasid aga näolapid siiski nähtavaks olid teinud. Olin siis enda arust viisakas ja ütlesin aegsasti tere ja hoidsin käed kõrval (igaks juhuks valmis, juhul kui rätiku alt käsi tuleb, siis haaran sellest õrnalt kinni ja üritan vooluga kaasa minna) – õnneks ei läinud asjad nii kaugele. Auto võtmedki ulatasin suure kaarega vältimaks igasugust kontakti, muidu sõida pärast oma autoga sama targalt tagasi. Seekord läks õnneks ja vajadusel oskan oma järeletulijatele nõu anda, kuidas sellistes olukordades käituda.

Ema, olgu see õppetund sulle tänavu-aastaseks emadepäevaks lillede asemel.

Ja nii meie kängurumagnet läkski parematele jahimaadele ehk sinna kus ta kuulub - linna!

Igatahes oleme nüüd autota ja sihtkohata töötud. Timo just paar tundi tagasi tahtis ROCKOFF’i teha, et kui mina võidan siis läheme Perth’i ja kui tema siis Brisbane’i. Eks see valik tuleb tänase ööga paika panna ja plaane tegema hakata. Et siis kas Hispaania või Rumeenia, mis arvate??…sest just sellistest vahemaadest käib jutt, mida peame autoga läbima (arvestades meie kaasavara suurt ja siiani kasvavat kogust ei saa  me enam lennureisi ette võtta).

ROCKOFF- meie mõistes kivi-paber käärid, mis Timole järelikult nii südamelähedaseks farmis sai. Nimelt iga päev jagati tööülesandeid ja ka muid valikuid poiste vahel ära mängides Rock-Off’i. Esimene asi mis hommikul nägid oligi seik, kus kümme poissi ringis käsi vehivad, et otsustada kes-kuhu tööle läheb ja kes alustab treileril või põllul tööd. Entusiastlikumad tegid ka kuni 500 AUD’iseid (ehk üle 400 euriseid) ühekordseid rock-offe võidu peale!!!

Kui aus olla, siis väikene kopp on ees vetsupotile paberi mähkimisest (arvestades minu põie töövõimet pole need ka harvad juhtumid) ja tahaks veidikene ühe koha peal jälle paikneda ning ressursse koguda, et kunagi hiljem jälle ringi reisida. Ühtlasi peame otsime endale uue neljaveolise sõbra (sel korral kindlasti eemal siinpool kallast, et vähekenegi normaalsema hinnaga selle saaks). Niisiis paneme plaanid paika, jätame loodetavasti üsna pea päkkeri eluga aidaa ja oleme mõned kuud kuskil viisakalt nelja seina vahel!

 Aga KUS???