Kera taga peidus: Great Ocean Road vol 1 ehk Ugly Betty piirid

Viimane aeg veel Great Ocean Roadist muljetada.

Esmalt aga pean ära mainima seiga, mis teekonnal sinna juhtus. Juba needuseks on saanud reegel, et igal pool, kus me autoga puhkusereisi sooritame juhtub kindlasti midagi auto rehviga. Itaalias olles läks kiirteel rehv lausa ribadeks. Siinpool aga on mured hoopis teised- rehvid nimelt sulavad päikese ja kuuma tee mõjul ära ja odavate rehvide puhul (nagu need, mida meie oma päkkeri elustiili juures lubada saame) seda juhtuski. Ühel rehvil lihtsalt tekkis munakujuline moodustis rehvile ja seda just siis kui mina, Marianna, Melbourne ääreosas sellega sõitsin. Tundes, et auto aeglase sõidu juures kergelt lonkab nagu vana mees, otsustasime suure vaidlemise tulemusena (kuna Timo arvas, et peaksime sõitu jätkama, kuni linnast väljas oleme) siiski 8 realiselt teelt kõrvale põigata ja tagavararehvi alla surgata. Sõit sai Marianna meelerahus jätkuda.

Sel korral vahetas rehvi härra siiski ise

Esimese ööbimispaigaga läks meil ajaliselt päris kitsaks. Kogu maantemöllu ja eelpoolmainitud kõrvaliste juhtumite tõttu jõudsime esimesse linna Torquey’sse alles vahetult enne (nendemõistes) ööd ehk kella 9 paiku. Esimese asjana keset ööpimedust läksime muidugi hetkeks ookeani äärde, et Timo esimesed soolasemad õhusõõmud saaks teha ja siis ruttu ööbimist otsima. Kuigi eelnevalt oli meil telefoniteel ööbimine karavanipargis kokku lepitud „unustati“ meile mainida, et office on neil avatud vaid kuni kella poole 9ni. Kiired telefonikõned ja saime teada, et 16 km kaugusel teises linnas nimega Anglesea võetakse meid vastu, kui 20 min jooksul sinna jõuame, ehk enne kella 10t. Kiire kohaltvõtt ja ööbimispaika jõudsime nagu vaja- öö autos ja olime valmis Great Ocean Roadi avastama.

Great Ocean Road asub Austraalia lõunarannikul- Adelaide ja Melbourne vahel (kuigi rohkem viimase pool). Oma nime on ta saanud selle järgi, et tee kulgeb vahetult ookeani ääres (koos kõikide kurvide ja käändudega) ja on kohati kaljude sisse lausa raiutud, et see võimalikult veepiiri lähedal asuks.

Igatahes ei soovinud me enam jääda saatuse hoolde ja broneerisime endale kohad ära Apollo Bay backpackers hosteli, kohas nimega Apollo Bay, kuhu jäime pidama 5ks ööks… ees ootas meid ebatüüpiline majutus. Ööbisime hostelist eraldi 4 magamistoaga eramajas (kus meie käsutada oli enda magamistuba kuid ka ühine köök, elutuba ja muud ruumid). Absoluutne luksus päkkerite maailmas. Homikusöök oli tasuta, naabrid olid super ja tundus nagu elaksid oma rendimajas.

Naabritest mainin ka lühidalt- kui teised naabrid vahetusid nagu kuuvarjutus (kuna neid me väga ei kohanud), siis üks paar oli seal enne meid ja lahkusid nad ka meiega koos samal päeval. Tegemist oli Taiwanist pärit paariga, kes samuti ringi rändavad. Miks nad nii erilised on – nimelt õpetasid nad meile aasia toidukultuuri. Igal õhtusöögil saime vajalikke näpunäiteid kuidas nt õiget riisi keeta ja mida tuleb kastmeteks kasutada (kusjuures Euroopas ja Austraalias müüdav sojakaste pidi olema ka nende jaoks kohati talumatult maitsetu ja ebamäärane – pole siis ime, et see mulle eriliselt ei istu) ning ühtlasi katsetasid nad meie valmistatud roogasid ja andsid alati meile endi oma proovida. Kultuurikogemus taskus täiesti tasuta! Kahju, et meil tegelikult nendega maja jagamine võimatu on, sest nad oleksid ideaalsed naabrid – puhtad, vaiksed ja huvitavad isiksused (ja veel pilukate mõistes väga hea inglise keelega). (Mõtlen sinule, Liisa! Ja hoian pöialt!)

Ja nüüd siis ka tegelikust reisist. Kuna Torquayd ja selle lähiümbrust avastasime juba teisel päeval, siis Melbourne poole me enam tagasi ei sõitnud. Ausalt öeldes algab tõeline Great Ocean Road veidi hiljem (lääne poole sõites) ja vaated on üha imelisemad ja maalilisemad. Kui soovite kallast vallutama minna surfates, siis on idapool on jällegi parimad rannad, kus seda on võimalik teha. Meil aga kahjuks varustus ja innukus puudus (kuna ookeanivesi enam ujuma ei kutsunud jahedate ilmade tõttu) ning jätsime surfamise proovid hilisemaks – on ju ometi meil aega Austraalias olla veel küll.

Kui juba puurist välja on lastud...

Ei, Maire, ainult imetlemiseks!

Kuna meil oli ette antud mitmeid brošüüre ( Ahjaa… Austraalias on igal linnal turisti info punkt, kust on võimalik ümbritsevate vaatamisväärsuste, majutuste jne kohta infot saada. Punktid on väga hästi märgistatud, ehk kohe linna sõites märgatavad ja igati rändajatele kasulikud. Samuti on seal enamasti kasutatud pensionäridest tööjõudu- Kiitus Austraalia!), siis otsustasime seal olevad nö pidepunktid üle vaadata. Üheks neist oli siis Parim vaatekoht Great Ocean Roadile. Mis seal ikka- Timo teada tuntud metoodika „mõeldud – tehtud“ käiku ja minek.

Teekond vaatekohani oli ülesmäge ja ülesmäge ja ülesmäge… saate vist juba minu mõttelennule pihta. Ühel hetkel läks asi meie Ugly Betty ehk ökopilli jaoks nii hulluks, et mina hoidsin kõrvalistmel küüntega toolist kinni ja lootsin, et asi paraneb ning süda ometigi hakkaks normaalsemalt taguma. Kas usute, et asi sai veel hullemaks minna? Jah, sai! Kui autol enam ka esimese käiguga jõudu polnud ja ta otsustas protesti märgiks mitte edasi liikuda, siis Timol oli selleks ajaks auto juhitud tee keskel ja ääres asuva kruusaosa peale ning auto alustas tagurpidi liikumist. MITTE tahtlikult ja MITTE juhitult! Nimelt vajusime me autoga tagurpidi omasoodu mäest alla… Timo pressis pidurit ja käsipidurgi oli ammu pinges… ei mingit tolku. Õnneks peale paari meetrit jäime me asfaldil siiski pidama – rohkem enam Timo üritama ei läinud, kuna mõlema nähtavalt värisevad käed ja tuntavalt pekslevad südamed poleks vast järgnevat šokki vastu pidanud. Parkisime auto mäe alla ja mäge läksime vallutama jala- Lõppude lõpuks TARK otsus üle pika aja! Meie ökopillil ON piirid, mida me sel korral ka omal käel ja nahal tunda saime.