Palju Õnne, Eesti Vabariik!

Kuidas tähistate Teie tänast tähtsat päeva?

Kuna meil oli täna tavaline Austraalia tööpäev, siis tähistasime Eesti Vabariigi Iseseisvuse 96. aastapäeva juba eile.

Käisime Perth'is Lääne-Austraalia Eesti Aukonsulis ühislaulmisel, kus lauljaid leidus igast vanusest ja soost. Väga mõnus oli järjekordselt tunda end pisikese, ent maagiliselt imelise  ja omapärase rahvuse osana, kus kogunetakse kokku ka mõneks laulusalmiks, mitte ainult silmipimestavaks ilutulestikuks või suurejooneliseks peoks.

Mõned kohalviibijatest on Austraalias Eesti Iseseisvuspäeva tähistanud iga-aastaselt juba üle 65. aasta- vapustav ja vaimustav on näha taolist Eesti hinge!

Kallis Eesti, Palju Õnne!

Indoneesia seiklused Vol 3

Bali on tõepoolest Indoneesiasse rändavate turistide meka ja sellest lõikavad kasu kõik kohalikud. Kui tavainimesed saare lõunaosas on harjunud vaid turistidega elatust teenima, siis sama kehtib ka ametivõimude kohta. Heaks näiteks on politsei. Vägagi loogiliselt on politseinikel teada peamised turistide külastuspaigad, ning põhitänavatel, mis atraktsioonideni viivad on end tihti üles seadnud ka „ustavad“ politseiametnikud. Nt meie autojuht peeti ühes sellistes lõksudes kinni, kus kiireks ja otsekoheseks edasiliikumiseks tuli tasuda kindel summa 30 000 ruupiat (3AUD’i) ja teekond võis jätkuda. Summa siis muidugi tasuti taskusse ja seda mingi paberinutsaka vahel, mis pidi siis meie autojuhi ametitõend olema. Autojuht väitis, et vastav summa ongi normaalne maksta, kui turistidega ringi sõidad (kui ei maksa hakatakse pisiasjade pärast nokkima ja ei lubata jätkata). Juurdlustöö tulemusena (nuhid nagu me oleme) saime hiljem hoopis teada, et lubadeta sõidu kiirtrahv kohalikele on samuti 30 000 ruupiat ja üldse mitte ebatavaline pidi olema juhtum, kus 15 aastase staažiga (nagu meiegi) autojuhil puuduvadki load. Võta nüüd näpust, mille eest meie, kui kliendid siis tegelikult maksime.

Karmim olukord on turistidel, kes ilma kaasa võetud rahvusvahelise juhiloata sõidavad. Kõndiv või vastasel juhul sõitev rahakott peab ju loogiliselt võttes kordades rohkem välja käristama, kui kohalik maamees. NB! Ka rollude rendiks peavad olema kaasa võetud rahvusvahelised motorolleri load! Muidugi võimalus, et sind rajalt maha võetakse ja seda eriti pöörastes kesklinnatsoonides, on väike. Samamoodi võib olla kokkuvõttes kallim teha endale rahvusvahelised load, kui et maksta pistist politseinikele, keda võib või ei või kohata.

Nagu eelmistest postitustest arugi võisite saada, siis olime enda Bali puhkusega rahul, aga basseini ääres vedelemist ning tõeliselt vaba ja rahulikku puhkust, mida me sinna taga läksime ajama, me siiski ei leidnud. Mitte, et meil basseini või piisavalt vaba aega poleks olnud, kuid niipea, kui kindlate hotellimüüride vahelt nina välja pistsime, olid kohe müügimeeste hüüded kõrvus ja meeltes.

Linnast väsinud, soovisime nüüd puhkust kujutletava palmi all, kokteil näppude vahel ja päike taevas siramas!

Ja voilaa! Marianna kiired näpud, mõned blogid ja netiarvamused hiljem istusime oma reisiagendiga (kellelt eelnevalt seiklusi hankisime) enda hotellitoas ja vormistasime kiirpaadi pileteid Gili saartele, et lõpuks öelda aidaa, Bali!

Gili saared kuuluvad Indoneesia saarestikus Lomboki saare juurde ning neid on täpselt kolm. Gili Trawangan (kõige suurem), Gili Air (keskmine) ja Gili Meno (väikseim neist) on kõik omamoodi võluvad ja edastavad täpselt seda tunnet, mida me juba nii kaua otsinud olime! Kuna igal saarel on oma eesmärk vastavalt romantikutele, seiklushimulistele jne, siis valimise oma reisikohaks neist suurima Gili Trawangan saare, kus lisaks peesitamisele saab nautida ka veidi ööelu ja päevaseid seiklusi.

Saarele saime pakkumisega 600 000 ruupiat üks inimene edasi-tagasi (kiirpaadi piletid koos transpordiga Kutast -Padang Bai’sse ja tagasi). Saarele jõudmine oli omaette katsumus- varahommikune äratus, kahe ja poole tunnine autos loksumine ja seejärel kahetunnine kiirlaevas põrkumine. Kohale jõudnutena olime mereveest läbimärjad ja minu korrektsest hommikusest make-up’ist oli saanud catwalki taoline suitsusilma hale varjund. Samas olime ju ise roninud paadi katusele, et kõike seda ilu ja seiklust sisse hoomata :D. Ei kahetse hetkegi! Laevaga randumine tähendas aga otse jalgupidi laevalt merevette hüppamist- ei mingeid euronõudeid ega punast vaipa!

Olime jõudnud enda kauaoodatud paradiisisaarele! Mitte ainult ei laiuta saare igas küljes helesinised veed ja valged liivarannad, vaid ühtlasi on saarel keelatud igasugune motoriseeritud transport. Liikumisvahenditeks on vaid jalgratas ja kohalik hobu-transport cidomo. Ka koerte omamine ja kaasatoomine saarele on keelatud.

Gili Trawangani saar on vaid 3 km pikk ja 2 km lai. Saarel on vaid üks põhitänav lääneküljes, kus kõik restoranid ja peamised teenused asuvad. Kuna saare peamiseks religiooniks on islami usk, siis on saarel ka mošee, kust hommikusi, päevasi ja õhtusi palveid on kõlaritest kuulda. Soovides rahu ja vaikust, valimise enda järgmise ööbimise „linna“kärast eemal. Meie järgmiseks peatumispaigaks sai isiklik villa (Trawangan Oasis- Bungalow) keset kookospalmisalu saare põhjaosas, kust maja ees laiutas bassein, mereni oli vaid 100 m ja hommikuti oli kuulda vaid linnulaulu ja puude kohinat.

Kas teadsite, et meil oli au viibida Balil samal ajal meie presidendiprouaga (mida lugesime Eesti uudistest)? Arvate, et see oli piisav kokkusattumus? Aga siin on järgnev- mitte ainult ei olnud me keset tillukest saart indoneesias (kus püsielanikke on kokku vaid 1500), mitte ainult ei olnud me linnast kaugemas hotellis ja  mitte ainult ei sattunud me samasse hotelli vaid otse meie naabriteks oli sattunud üks tore Eesti perekond!

Juhuse tahtel ja meie suureks rõõmuks said ühtäkki päevad sisustatud paremini, kui eales oskasime  ette oodata. Kuna naabritel oli ka neljaaastane poeg, siis veetis Timo suurema osa vabast ajast poisiga basseinis mürades ja muid lollusi tehes. Arvestades, et enne reisi kartis poiss vett näkku saada rohkem kui kurja vaimu, siis meiega koos ei suutnud me enam kutti basseinist välja tõmmata- igasuguste hüpete ja trikkidega oli poisil pea rohkem vee all kui vee peal.

Gili saared ei ole aga mõeldud vaid basseini ääres leotamiseks. Vastasel juhul jääksid sa ilma kõigest sellest silmailust, mis sind merevees ja ka randades ootab! Nimelt on Gili saared ja neid ümbritsevad veed veelgi enam tuntust kogunud kui vapustavad sukeldumis- ja snorgeldamispaigad. 

Sellekordseks seikluseks valisime me snorgeldamisreisi, mis sisaldas endas klaaspõhjaga paadis sõitu, neljas erinevas kohas otse paadilt sorgeldama minemist ja lõunasööki restoranis Gili Air’i saarel. Uskumatu, aga selle 4,5 tunnise kogemuse hinnaks oli vaid 120 000 ruupiat ehk umbes 7-8 eurot. Olles seal kord käinud, ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja mainin etteruttavalt, et seda kogemust nautisime lausa kahel päeva.

Sealsed veed väärivad enda nime, kui maailma ühed ilusaimad. Neljas eri kohas saime nelja erineva kogemuse osaliseks.

Esimeseks kaheks peatuspunktiks olid suured korall-rahud, kus saime tutvuda erinevate korallide ja nende hoomavate suurustega. Üheks korallielanikuks oli ka meetripikkune ja pea-aegu sama suure ümbermõõduga kala.

Kolmandas punktis saime sööta troopilisi kalu otse käest- vikerkaarevärvidest jääb väheks, sest kalu oli lisaks nii hõbedasi, kuldseid kui ka lihtsalt läikivaid.

Ja nüüd põhisündmus- neljandas snorgeldamise punktis saime me ujuda ei kellegi muu kui et vabade merikilpkonnadega koos. Esimesel reisil õnnestus mul olla vapustava kogemuse osaliseks, kus ujusin kõrvuti meetrise läbimõõduga kilpkonnaga, kes otsustas end poolel teekonnal ringi pöörata ning mitte ainult ei saanud ma kilpkonnast 360 kraadist vaadet, vaid ühtlasi sain talle seljale lahke pai teha. Järgmisel reisil õnnestus nii minul kui Timol järjekordselt imetleda merikilpkonna võimast ent sundimatut ja pingutustevaba liuglemist helesinises meres. Uskumatu mälestus näha nii võimast looma tema loomulikus keskkonnas! Meie teistkordse reisi ajal olid meiega vees ka pisikesed meduusid (stinging jellyfish). Vette minek neljandas punktis oli sel korral vabatahtlik ja kindlasti omal vastutusel. Niipea, kui aga esimene inimene vees kilpkonna märkas olid välgukiirusel pooled paadireisilistest jällegi omadega vees. Kuigi nad olid vaid mõnesentimeetrise läbimõõduga (kui sedagi) siis nende nõelamine oli rohkem kui oma suurust väärt! Veel tunde hiljemgi (ja vanematel inimestel ka järgmisel päeval) oli keha punetavaid ja sügelevaid laike täis (õnneks meil vaid mõned). Suuremad neist isenditest võivad olla ka eluohtlikud, kuid õnneks meie neid ei kohanud ja seekordne kogemus korvas kogu ebameeldivustunde.

(Nii kurb kui see ka pole, siis meie seebikarp vee-auseid ilusid ei salvesta.)

Kuid korallide imetlemiseks ei pea sa isegi võtma ette järjekordset merereisi- ka otse rannaliivalt merre vupsanuna saad sa vapustava vaatepildi osaliseks. See lihtsalt on veealune imedelinn omaette!

Mis meid veidi positiivselt üllatas oli Gili ja Bali saarte hinnavahe. Kuigi Gili saartel puudub magevesi ja kõik toorained ja kaubad tuuakse kohale väikeste kaubapaatidega (ja omakorda jagatakse laiali hobukaarikutega,) on siiski puhkus Gili saartel odavam. Lõuna- ja õhtusööke saad nautida kohvikutes ja restoranides, mis on rajatud otse mere äärde rannaliivale ning terve selle aja teenindatakse sind kui kuninga kassi. Õhtuti on saarel ka avatud ööturg, kust leiab kohalikke toite, värskeid mereande ja loendamatul hulgal maiustusi- valikut on tõepoolest igaühele, igale maitsele ja ka igale rahakoti paksusele!

Kahjuks hakkas meie puhkus lõppema ja kindluse mõttes (kuid kurbustundega) planeerisime enda reisi Gili saartelt Balile tagasi paar päeva enne tagasilendu (nimelt sõltub saare elu suuresti merest ja ilmadest ning ei ole harvad juhused, kus puudub igasugune transpordiühendus saartega mitmeks päevaks ).

Sel korral alumise korruse reisijad

Järgnevaks sihtkohaks valisime veidi kallima rajooni Bali lõunaosas- Seminyak. Seminyak asub Kutast põhjapool (samal rannikul) ning seda loetakse ka veidi kõrgema klassiga piirkonnaks. Meie võime aga kinnitada, et mingit hinnavahet me tänavatel ega restoranides Kutaga võrreldes ei leidnud, kui siis vaid hotelli tase ja seega ka hind olid vähekene kõrgemad. Meie broneerisime kõik enda ööbimised läbi Agoda.com’i ja seega saime alati väga head (loe: vähemalt poole odavamad) pakkumised nagunii. Tänavatel oli seevastu olukord veidi kultuursem- inimesed ei karanud sulle lõputult peale ja mõistsid ka EI sõna tähendust.

Planeerisime veel viimastel päevadel veidi veespordiga tegeleda, kuid kahjuks said erinevad haigused meist võitu ja olime sunnitud „nautima“ hotellivoodi mõnusid rohkem, kui oleksime eales tahtnud või oodanud.

Meie sõber- geko (leidub igas majutuses, hoones ja valgusplafoonil)

Õnneks olime juba saanud täisväärtusliku ja mitmekesise puhkuse osaliseks ning viimase päeva järjekordne Jimbarani õhtusöök ning kokkusaamine meie uute Eesti sõpradega pani punkti suurepärasele kogemusele ja tundsime, et võime järjekordselt end töölainele seadistada.

Seiklused Balil Vol 2

Üritades, no igatahes andes endast parim, et olla ka igati kultuursed turistid, võtsime järgmisena päevakavva Balilaste religiooni ja selle ilu nautimise. Kuna Bali, nagu eelmises postituses juba mainisin, on väga kuulus oma mitmete ja omapäraste templite poolest siis võtsime kohustuslikku korda käia ära kahes kõige omapärasemas templis.

Esimesena võtsime suuna järjekordselt lõunapoolsaarele, et külastada Uluwatu (Pura Uluwatu) templit, mida ühtlasi nimetatakse mäetipu templiks. Oma nimetuse ja ka templi omapära seisneb faktis, et tempel asub otse rannikul äärmiselt järsu kaljukünka otsas.

Templi territooriumil tegutsevad ka järjekordsed ahvipered. Sel korral olime juba targemad. Päikeseprillid ja vabad esemed ära peidetud, asusime neid maiuspaladega keelitades endale peale ronima, et nendega lähemat tutvust teha. Kas teadsite, et ahvide käed pole üldse mitte karmid pidevast maa peal käimisest/ronimisest/rippumisest vaid need tunduvad pigem nagu pehme beebi pepu paitaks õrnalt käe vastu- haare seevastu on ootamatult kindel ja tugev.

Sama päeva õhtul külastasime teist erakordset templit- Tanah Lot. Otseses tõlkes tähendab nimi „Land in the sea“ ehk maa keset merd. Just taolises ümbruses tempel ka asub- vaid madalvete ajal on templi sissepääs kuiva jalaga läbitav ning enamus ajast on tempel maismaast veega eraldatud. Samas kompleksis (kuhu pileti ostad) asuvad ka mõned teised templid ning peame tõdema, et see püha paik oli meie lemmikuks kõikidest nähtutest. Näha oli, et piletirahad on õigesse kohta läinud- ala on väga ilusti hooldatud, kaunistatud taimede ja murualadega ning järjekordse päikeseloojangu nautimiseks oli see ideaalne asukoht!

Tänavapilt turu ees- andamid

Kuid mitte ainult ei näe hindude religiooni ja kultuuri templites- inimesed palvetavad iga päev ja korduvalt jumalatele, et paluda head päeva/teenistust/kliente jne. Ohvriande võib näha müügiputkade, hotellide ja kodude ees kui ka autodele ja motorolleritele kinnitatuna. 

Andamisse lisatakse täpselt nii palju, kui igaühel on parasjagu anda- kas siis on selleks vaid lusikatäis riisi õielehtedega või uhkematel persoonidel/ehitistel on lausa esitatud välismaised kommid ja sigaretid. Muideks- jumala ees on nad kõik võrdsed, kuna andamite tegemisel on kõige olulisem, et sõnum ja sisu idee tuleks südamest!

Sellega lõppesid ühtlasi ka meie tüüpilise turisti käsiraamatu seiklused. Üha enam leidsime, et Bali lõunaosa ning turistikeskused pole kohe üldse meie jaoks (kus me taidlevate ja tuhandete piltide jaoks poseerivate aasia prouadega peame järjepidevalt ühe normaalse pildi tegemiseks kemplema)- hakkasime seikluste järgi janunema, mis viiksid meid kohtadesse, kus reisi algusest saati unistasime käia.

Langevarjuga oleme hüpanud, kaljult alla laskunud- otsisime midagi uut. Kohe esimestel päevadel jäi meile silma pakkumine minna parvetama. Tegemist on seiklusega nimega white water rafting (mille otse tõlkimisel puudub igasugune loogika). Adrenaliinisõnavara võhikuna tõlgiksin matslikult selle kui kärestikel parvetamine. Balil on kokku kolm mägijõge, millel on võimalik vastavat seiklust proovida- üks on adrenaliinihimulistele noortele, üks nö lastele ja pensionäridele ja üks nende vahepealse tasemega. Infoks nii palju, et jõgedel on juhtunud ka surmaga lõppevaid õnnetusi ja vigastused on pea, et igapäevased. Parv paiskub vastu kaljuseinasid, jääb keset jõge kivide otsa kinni nii, et tuleb end selle peal maruliselt hüpitada või üldse läheb ümber ( ja vastuvoolu ujumine on pea, et võimatu ning vooluga tuleb sel juhul lihtsalt lasta end kaasas kanda, kuni kuskil kivi taga kanda kinnitada suudad). Läksime ikka peale täie rauaga ja võtsime pakkumise, mis võimaldas meil 16 km parvetada kõige kärestikurohkemal jõel (mille kogukestvus oli 2,5 tundi). 

Telaga waja jõgi oli tõepoolest vapustav- lisaks sellele, et meil ei olnud ühtki hetke, mil oleksime rahulikult vulisevat vett näinud, saime me ka proovida parvega 4 m kukkumist. Ja muidugi see loodus! Mägijõgi voolab kohati mägikaljude, kohati riisipõldude ja loomulikult vihmametsade vahel. Ülevalt kaljudelt ja nende vahelt pealevoolavad värske vee kosed on lummavad ning sisse ahmida on rohkem, kui hoogsa aerutamisega kooskõlas jõuad. Kirsiks tordil olid meie parvekaaslased. Juba autosõidul sihtkohta saime tuttavaks ühe Tasmaaniast pärit paariga, kellega meil oli kohe ühine huumorimeel. Kui teised parvedes kas vaikselt istusid või vastupidiselt hingematvalt iga kivikese peale kiljusid, siis meie ei suutnud ühtegi hetke vait olla ja tegime oma veidi nipsakate naljadega huumorit ka teistele instruktoritele. Tögades nad üritasid ka parvemeeskondi vahetada, aga meie olime oma dziggi-dziggi/boom-boom paadis päris rahul. Igati FUN kogemus!

Järgnevaks seikluseks olid omad tagamaad. Külastades Bali loomaaeda sai Timo (ja mis seal salata ka mina) esmakordselt teha lähemat tutvust sumatra elevantidega. Nimelt oli loomaaias lubatud elevante kallistada, sööta ja paitada niipalju kui süda lustib. Sellest hetkest alates olid nad Timo võlunud ja oli vaid loogiline samm osta (reisi kallimad!) piletid elevandisafarile.

Ja teel me olimegi- sihtkohaks Elevandi safaripark Taro vihmametsades. Meie jaoks on täiesti uskumatu, et sa saad astuda elevandile kõrvale ja teda nii palju sügada, paitada ja patsutada kui viitsimist on. Ka suured “pisinäksi“ konteinerid olid täis vahepalu, mida elevantidele pakkuda sai piiramatutes kogustes. Timo lõbutses elevandirea ees rohkem kui mõni pisem laps kommipoes.

Ühtlasi saime teha elevandiga vihmametsas pooletunnise matka. Kui päris aus olla, siis elevandi endaga nö „ratsutamine“ ei ole midagi meeldivat- istud puuplangu peal ja iga suure sammuga rammib seljatugi vaikselt ent järjepidevalt sinu selgroolülide vahele. Meie truu ratsu Niki oli äärmiselt kuum tükk- tema abikaasaks oli safaripargi suurim tõutäkk. 

Antud safaripark ongi tuntud kui väga hea aretusprogrammiga elevandipark. Sumatra elevandid on antud pargis järjepidevalt iga paari aasta järel uue elaniku pargi nimistusse lisanud ning meil oli vaid siiras rõõm selle üle. Ka sellel nagu ikka oli lisapõhjus- saime pargi pisimat elanikku basseinis ka isiklikult lustimas näha- lähen nõmedaks, aga pean lihtsalt ütlema, et see oli NIIII NUMMI!

Lõpetuseks nautisime pargis elevandishowd ja saime hea tujuga ning kogemuse võrra rikkamana  jälle turistimekasse naaseda.

Seiklused jätkuvad...