Indoneesia seiklused Vol 3

Bali on tõepoolest Indoneesiasse rändavate turistide meka ja sellest lõikavad kasu kõik kohalikud. Kui tavainimesed saare lõunaosas on harjunud vaid turistidega elatust teenima, siis sama kehtib ka ametivõimude kohta. Heaks näiteks on politsei. Vägagi loogiliselt on politseinikel teada peamised turistide külastuspaigad, ning põhitänavatel, mis atraktsioonideni viivad on end tihti üles seadnud ka „ustavad“ politseiametnikud. Nt meie autojuht peeti ühes sellistes lõksudes kinni, kus kiireks ja otsekoheseks edasiliikumiseks tuli tasuda kindel summa 30 000 ruupiat (3AUD’i) ja teekond võis jätkuda. Summa siis muidugi tasuti taskusse ja seda mingi paberinutsaka vahel, mis pidi siis meie autojuhi ametitõend olema. Autojuht väitis, et vastav summa ongi normaalne maksta, kui turistidega ringi sõidad (kui ei maksa hakatakse pisiasjade pärast nokkima ja ei lubata jätkata). Juurdlustöö tulemusena (nuhid nagu me oleme) saime hiljem hoopis teada, et lubadeta sõidu kiirtrahv kohalikele on samuti 30 000 ruupiat ja üldse mitte ebatavaline pidi olema juhtum, kus 15 aastase staažiga (nagu meiegi) autojuhil puuduvadki load. Võta nüüd näpust, mille eest meie, kui kliendid siis tegelikult maksime.

Karmim olukord on turistidel, kes ilma kaasa võetud rahvusvahelise juhiloata sõidavad. Kõndiv või vastasel juhul sõitev rahakott peab ju loogiliselt võttes kordades rohkem välja käristama, kui kohalik maamees. NB! Ka rollude rendiks peavad olema kaasa võetud rahvusvahelised motorolleri load! Muidugi võimalus, et sind rajalt maha võetakse ja seda eriti pöörastes kesklinnatsoonides, on väike. Samamoodi võib olla kokkuvõttes kallim teha endale rahvusvahelised load, kui et maksta pistist politseinikele, keda võib või ei või kohata.

Nagu eelmistest postitustest arugi võisite saada, siis olime enda Bali puhkusega rahul, aga basseini ääres vedelemist ning tõeliselt vaba ja rahulikku puhkust, mida me sinna taga läksime ajama, me siiski ei leidnud. Mitte, et meil basseini või piisavalt vaba aega poleks olnud, kuid niipea, kui kindlate hotellimüüride vahelt nina välja pistsime, olid kohe müügimeeste hüüded kõrvus ja meeltes.

Linnast väsinud, soovisime nüüd puhkust kujutletava palmi all, kokteil näppude vahel ja päike taevas siramas!

Ja voilaa! Marianna kiired näpud, mõned blogid ja netiarvamused hiljem istusime oma reisiagendiga (kellelt eelnevalt seiklusi hankisime) enda hotellitoas ja vormistasime kiirpaadi pileteid Gili saartele, et lõpuks öelda aidaa, Bali!

Gili saared kuuluvad Indoneesia saarestikus Lomboki saare juurde ning neid on täpselt kolm. Gili Trawangan (kõige suurem), Gili Air (keskmine) ja Gili Meno (väikseim neist) on kõik omamoodi võluvad ja edastavad täpselt seda tunnet, mida me juba nii kaua otsinud olime! Kuna igal saarel on oma eesmärk vastavalt romantikutele, seiklushimulistele jne, siis valimise oma reisikohaks neist suurima Gili Trawangan saare, kus lisaks peesitamisele saab nautida ka veidi ööelu ja päevaseid seiklusi.

Saarele saime pakkumisega 600 000 ruupiat üks inimene edasi-tagasi (kiirpaadi piletid koos transpordiga Kutast -Padang Bai’sse ja tagasi). Saarele jõudmine oli omaette katsumus- varahommikune äratus, kahe ja poole tunnine autos loksumine ja seejärel kahetunnine kiirlaevas põrkumine. Kohale jõudnutena olime mereveest läbimärjad ja minu korrektsest hommikusest make-up’ist oli saanud catwalki taoline suitsusilma hale varjund. Samas olime ju ise roninud paadi katusele, et kõike seda ilu ja seiklust sisse hoomata :D. Ei kahetse hetkegi! Laevaga randumine tähendas aga otse jalgupidi laevalt merevette hüppamist- ei mingeid euronõudeid ega punast vaipa!

Olime jõudnud enda kauaoodatud paradiisisaarele! Mitte ainult ei laiuta saare igas küljes helesinised veed ja valged liivarannad, vaid ühtlasi on saarel keelatud igasugune motoriseeritud transport. Liikumisvahenditeks on vaid jalgratas ja kohalik hobu-transport cidomo. Ka koerte omamine ja kaasatoomine saarele on keelatud.

Gili Trawangani saar on vaid 3 km pikk ja 2 km lai. Saarel on vaid üks põhitänav lääneküljes, kus kõik restoranid ja peamised teenused asuvad. Kuna saare peamiseks religiooniks on islami usk, siis on saarel ka mošee, kust hommikusi, päevasi ja õhtusi palveid on kõlaritest kuulda. Soovides rahu ja vaikust, valimise enda järgmise ööbimise „linna“kärast eemal. Meie järgmiseks peatumispaigaks sai isiklik villa (Trawangan Oasis- Bungalow) keset kookospalmisalu saare põhjaosas, kust maja ees laiutas bassein, mereni oli vaid 100 m ja hommikuti oli kuulda vaid linnulaulu ja puude kohinat.

Kas teadsite, et meil oli au viibida Balil samal ajal meie presidendiprouaga (mida lugesime Eesti uudistest)? Arvate, et see oli piisav kokkusattumus? Aga siin on järgnev- mitte ainult ei olnud me keset tillukest saart indoneesias (kus püsielanikke on kokku vaid 1500), mitte ainult ei olnud me linnast kaugemas hotellis ja  mitte ainult ei sattunud me samasse hotelli vaid otse meie naabriteks oli sattunud üks tore Eesti perekond!

Juhuse tahtel ja meie suureks rõõmuks said ühtäkki päevad sisustatud paremini, kui eales oskasime  ette oodata. Kuna naabritel oli ka neljaaastane poeg, siis veetis Timo suurema osa vabast ajast poisiga basseinis mürades ja muid lollusi tehes. Arvestades, et enne reisi kartis poiss vett näkku saada rohkem kui kurja vaimu, siis meiega koos ei suutnud me enam kutti basseinist välja tõmmata- igasuguste hüpete ja trikkidega oli poisil pea rohkem vee all kui vee peal.

Gili saared ei ole aga mõeldud vaid basseini ääres leotamiseks. Vastasel juhul jääksid sa ilma kõigest sellest silmailust, mis sind merevees ja ka randades ootab! Nimelt on Gili saared ja neid ümbritsevad veed veelgi enam tuntust kogunud kui vapustavad sukeldumis- ja snorgeldamispaigad. 

Sellekordseks seikluseks valisime me snorgeldamisreisi, mis sisaldas endas klaaspõhjaga paadis sõitu, neljas erinevas kohas otse paadilt sorgeldama minemist ja lõunasööki restoranis Gili Air’i saarel. Uskumatu, aga selle 4,5 tunnise kogemuse hinnaks oli vaid 120 000 ruupiat ehk umbes 7-8 eurot. Olles seal kord käinud, ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja mainin etteruttavalt, et seda kogemust nautisime lausa kahel päeva.

Sealsed veed väärivad enda nime, kui maailma ühed ilusaimad. Neljas eri kohas saime nelja erineva kogemuse osaliseks.

Esimeseks kaheks peatuspunktiks olid suured korall-rahud, kus saime tutvuda erinevate korallide ja nende hoomavate suurustega. Üheks korallielanikuks oli ka meetripikkune ja pea-aegu sama suure ümbermõõduga kala.

Kolmandas punktis saime sööta troopilisi kalu otse käest- vikerkaarevärvidest jääb väheks, sest kalu oli lisaks nii hõbedasi, kuldseid kui ka lihtsalt läikivaid.

Ja nüüd põhisündmus- neljandas snorgeldamise punktis saime me ujuda ei kellegi muu kui et vabade merikilpkonnadega koos. Esimesel reisil õnnestus mul olla vapustava kogemuse osaliseks, kus ujusin kõrvuti meetrise läbimõõduga kilpkonnaga, kes otsustas end poolel teekonnal ringi pöörata ning mitte ainult ei saanud ma kilpkonnast 360 kraadist vaadet, vaid ühtlasi sain talle seljale lahke pai teha. Järgmisel reisil õnnestus nii minul kui Timol järjekordselt imetleda merikilpkonna võimast ent sundimatut ja pingutustevaba liuglemist helesinises meres. Uskumatu mälestus näha nii võimast looma tema loomulikus keskkonnas! Meie teistkordse reisi ajal olid meiega vees ka pisikesed meduusid (stinging jellyfish). Vette minek neljandas punktis oli sel korral vabatahtlik ja kindlasti omal vastutusel. Niipea, kui aga esimene inimene vees kilpkonna märkas olid välgukiirusel pooled paadireisilistest jällegi omadega vees. Kuigi nad olid vaid mõnesentimeetrise läbimõõduga (kui sedagi) siis nende nõelamine oli rohkem kui oma suurust väärt! Veel tunde hiljemgi (ja vanematel inimestel ka järgmisel päeval) oli keha punetavaid ja sügelevaid laike täis (õnneks meil vaid mõned). Suuremad neist isenditest võivad olla ka eluohtlikud, kuid õnneks meie neid ei kohanud ja seekordne kogemus korvas kogu ebameeldivustunde.

(Nii kurb kui see ka pole, siis meie seebikarp vee-auseid ilusid ei salvesta.)

Kuid korallide imetlemiseks ei pea sa isegi võtma ette järjekordset merereisi- ka otse rannaliivalt merre vupsanuna saad sa vapustava vaatepildi osaliseks. See lihtsalt on veealune imedelinn omaette!

Mis meid veidi positiivselt üllatas oli Gili ja Bali saarte hinnavahe. Kuigi Gili saartel puudub magevesi ja kõik toorained ja kaubad tuuakse kohale väikeste kaubapaatidega (ja omakorda jagatakse laiali hobukaarikutega,) on siiski puhkus Gili saartel odavam. Lõuna- ja õhtusööke saad nautida kohvikutes ja restoranides, mis on rajatud otse mere äärde rannaliivale ning terve selle aja teenindatakse sind kui kuninga kassi. Õhtuti on saarel ka avatud ööturg, kust leiab kohalikke toite, värskeid mereande ja loendamatul hulgal maiustusi- valikut on tõepoolest igaühele, igale maitsele ja ka igale rahakoti paksusele!

Kahjuks hakkas meie puhkus lõppema ja kindluse mõttes (kuid kurbustundega) planeerisime enda reisi Gili saartelt Balile tagasi paar päeva enne tagasilendu (nimelt sõltub saare elu suuresti merest ja ilmadest ning ei ole harvad juhused, kus puudub igasugune transpordiühendus saartega mitmeks päevaks ).

Sel korral alumise korruse reisijad

Järgnevaks sihtkohaks valisime veidi kallima rajooni Bali lõunaosas- Seminyak. Seminyak asub Kutast põhjapool (samal rannikul) ning seda loetakse ka veidi kõrgema klassiga piirkonnaks. Meie võime aga kinnitada, et mingit hinnavahet me tänavatel ega restoranides Kutaga võrreldes ei leidnud, kui siis vaid hotelli tase ja seega ka hind olid vähekene kõrgemad. Meie broneerisime kõik enda ööbimised läbi Agoda.com’i ja seega saime alati väga head (loe: vähemalt poole odavamad) pakkumised nagunii. Tänavatel oli seevastu olukord veidi kultuursem- inimesed ei karanud sulle lõputult peale ja mõistsid ka EI sõna tähendust.

Planeerisime veel viimastel päevadel veidi veespordiga tegeleda, kuid kahjuks said erinevad haigused meist võitu ja olime sunnitud „nautima“ hotellivoodi mõnusid rohkem, kui oleksime eales tahtnud või oodanud.

Meie sõber- geko (leidub igas majutuses, hoones ja valgusplafoonil)

Õnneks olime juba saanud täisväärtusliku ja mitmekesise puhkuse osaliseks ning viimase päeva järjekordne Jimbarani õhtusöök ning kokkusaamine meie uute Eesti sõpradega pani punkti suurepärasele kogemusele ja tundsime, et võime järjekordselt end töölainele seadistada.