Seiklused Balil Vol 2

Üritades, no igatahes andes endast parim, et olla ka igati kultuursed turistid, võtsime järgmisena päevakavva Balilaste religiooni ja selle ilu nautimise. Kuna Bali, nagu eelmises postituses juba mainisin, on väga kuulus oma mitmete ja omapäraste templite poolest siis võtsime kohustuslikku korda käia ära kahes kõige omapärasemas templis.

Esimesena võtsime suuna järjekordselt lõunapoolsaarele, et külastada Uluwatu (Pura Uluwatu) templit, mida ühtlasi nimetatakse mäetipu templiks. Oma nimetuse ja ka templi omapära seisneb faktis, et tempel asub otse rannikul äärmiselt järsu kaljukünka otsas.

Templi territooriumil tegutsevad ka järjekordsed ahvipered. Sel korral olime juba targemad. Päikeseprillid ja vabad esemed ära peidetud, asusime neid maiuspaladega keelitades endale peale ronima, et nendega lähemat tutvust teha. Kas teadsite, et ahvide käed pole üldse mitte karmid pidevast maa peal käimisest/ronimisest/rippumisest vaid need tunduvad pigem nagu pehme beebi pepu paitaks õrnalt käe vastu- haare seevastu on ootamatult kindel ja tugev.

Sama päeva õhtul külastasime teist erakordset templit- Tanah Lot. Otseses tõlkes tähendab nimi „Land in the sea“ ehk maa keset merd. Just taolises ümbruses tempel ka asub- vaid madalvete ajal on templi sissepääs kuiva jalaga läbitav ning enamus ajast on tempel maismaast veega eraldatud. Samas kompleksis (kuhu pileti ostad) asuvad ka mõned teised templid ning peame tõdema, et see püha paik oli meie lemmikuks kõikidest nähtutest. Näha oli, et piletirahad on õigesse kohta läinud- ala on väga ilusti hooldatud, kaunistatud taimede ja murualadega ning järjekordse päikeseloojangu nautimiseks oli see ideaalne asukoht!

Tänavapilt turu ees- andamid

Kuid mitte ainult ei näe hindude religiooni ja kultuuri templites- inimesed palvetavad iga päev ja korduvalt jumalatele, et paluda head päeva/teenistust/kliente jne. Ohvriande võib näha müügiputkade, hotellide ja kodude ees kui ka autodele ja motorolleritele kinnitatuna. 

Andamisse lisatakse täpselt nii palju, kui igaühel on parasjagu anda- kas siis on selleks vaid lusikatäis riisi õielehtedega või uhkematel persoonidel/ehitistel on lausa esitatud välismaised kommid ja sigaretid. Muideks- jumala ees on nad kõik võrdsed, kuna andamite tegemisel on kõige olulisem, et sõnum ja sisu idee tuleks südamest!

Sellega lõppesid ühtlasi ka meie tüüpilise turisti käsiraamatu seiklused. Üha enam leidsime, et Bali lõunaosa ning turistikeskused pole kohe üldse meie jaoks (kus me taidlevate ja tuhandete piltide jaoks poseerivate aasia prouadega peame järjepidevalt ühe normaalse pildi tegemiseks kemplema)- hakkasime seikluste järgi janunema, mis viiksid meid kohtadesse, kus reisi algusest saati unistasime käia.

Langevarjuga oleme hüpanud, kaljult alla laskunud- otsisime midagi uut. Kohe esimestel päevadel jäi meile silma pakkumine minna parvetama. Tegemist on seiklusega nimega white water rafting (mille otse tõlkimisel puudub igasugune loogika). Adrenaliinisõnavara võhikuna tõlgiksin matslikult selle kui kärestikel parvetamine. Balil on kokku kolm mägijõge, millel on võimalik vastavat seiklust proovida- üks on adrenaliinihimulistele noortele, üks nö lastele ja pensionäridele ja üks nende vahepealse tasemega. Infoks nii palju, et jõgedel on juhtunud ka surmaga lõppevaid õnnetusi ja vigastused on pea, et igapäevased. Parv paiskub vastu kaljuseinasid, jääb keset jõge kivide otsa kinni nii, et tuleb end selle peal maruliselt hüpitada või üldse läheb ümber ( ja vastuvoolu ujumine on pea, et võimatu ning vooluga tuleb sel juhul lihtsalt lasta end kaasas kanda, kuni kuskil kivi taga kanda kinnitada suudad). Läksime ikka peale täie rauaga ja võtsime pakkumise, mis võimaldas meil 16 km parvetada kõige kärestikurohkemal jõel (mille kogukestvus oli 2,5 tundi). 

Telaga waja jõgi oli tõepoolest vapustav- lisaks sellele, et meil ei olnud ühtki hetke, mil oleksime rahulikult vulisevat vett näinud, saime me ka proovida parvega 4 m kukkumist. Ja muidugi see loodus! Mägijõgi voolab kohati mägikaljude, kohati riisipõldude ja loomulikult vihmametsade vahel. Ülevalt kaljudelt ja nende vahelt pealevoolavad värske vee kosed on lummavad ning sisse ahmida on rohkem, kui hoogsa aerutamisega kooskõlas jõuad. Kirsiks tordil olid meie parvekaaslased. Juba autosõidul sihtkohta saime tuttavaks ühe Tasmaaniast pärit paariga, kellega meil oli kohe ühine huumorimeel. Kui teised parvedes kas vaikselt istusid või vastupidiselt hingematvalt iga kivikese peale kiljusid, siis meie ei suutnud ühtegi hetke vait olla ja tegime oma veidi nipsakate naljadega huumorit ka teistele instruktoritele. Tögades nad üritasid ka parvemeeskondi vahetada, aga meie olime oma dziggi-dziggi/boom-boom paadis päris rahul. Igati FUN kogemus!

Järgnevaks seikluseks olid omad tagamaad. Külastades Bali loomaaeda sai Timo (ja mis seal salata ka mina) esmakordselt teha lähemat tutvust sumatra elevantidega. Nimelt oli loomaaias lubatud elevante kallistada, sööta ja paitada niipalju kui süda lustib. Sellest hetkest alates olid nad Timo võlunud ja oli vaid loogiline samm osta (reisi kallimad!) piletid elevandisafarile.

Ja teel me olimegi- sihtkohaks Elevandi safaripark Taro vihmametsades. Meie jaoks on täiesti uskumatu, et sa saad astuda elevandile kõrvale ja teda nii palju sügada, paitada ja patsutada kui viitsimist on. Ka suured “pisinäksi“ konteinerid olid täis vahepalu, mida elevantidele pakkuda sai piiramatutes kogustes. Timo lõbutses elevandirea ees rohkem kui mõni pisem laps kommipoes.

Ühtlasi saime teha elevandiga vihmametsas pooletunnise matka. Kui päris aus olla, siis elevandi endaga nö „ratsutamine“ ei ole midagi meeldivat- istud puuplangu peal ja iga suure sammuga rammib seljatugi vaikselt ent järjepidevalt sinu selgroolülide vahele. Meie truu ratsu Niki oli äärmiselt kuum tükk- tema abikaasaks oli safaripargi suurim tõutäkk. 

Antud safaripark ongi tuntud kui väga hea aretusprogrammiga elevandipark. Sumatra elevandid on antud pargis järjepidevalt iga paari aasta järel uue elaniku pargi nimistusse lisanud ning meil oli vaid siiras rõõm selle üle. Ka sellel nagu ikka oli lisapõhjus- saime pargi pisimat elanikku basseinis ka isiklikult lustimas näha- lähen nõmedaks, aga pean lihtsalt ütlema, et see oli NIIII NUMMI!

Lõpetuseks nautisime pargis elevandishowd ja saime hea tujuga ning kogemuse võrra rikkamana  jälle turistimekasse naaseda.

Seiklused jätkuvad...