Puhkus "Jumalate saarel" Indoneesias Vol 1

Oleme vapralt naasnud Austraalia pinnale ning aeg meenutada meie Indoneesia seiklusi.

Nagu juba eelmises postituses sai kirja pandud, siis meie kolmenädalase puhkuse sihtkoht oli Bali. Bali ise on mägine ja vulkaaniline väikesaar Indoneesia saarestikus, kus erinevalt ülejäänud islamistlikest saartest, on saare levinumaks usundiks hinduism ning saart kutsutakse ka „Jumalate saareks“. Nende usundist lähtuvalt on Bali inimesed väga avatud, sõbralikud ja vastutulelikud, mistõttu ei saa imestada fakti üle, et üle 80% kõikidest Indoneesia turistidest külastab mingil ajahetkel (või ainult) Bali saart. Ligikaudu kahekordse Saaremaa pindalaga saarel elab ametlikel andmetel ligikaudu 4 miljonit inimest. Väidetavalt tuleb sellele lisada 1,5- 2 miljonit turisti, mis igal antud ajahetkel saart külastab.

Meie esmaseks sihtkohaks oli Kuta, mida loetakse uueks mitteametlikuks Bali turistipealinnaks. Kuta asub saare lõunapoole lääneosas ning on äärmiselt populaarne sihtkoht Austraalia turistide seas. Kutas (või selle naabruses) asuvad peamised peosihtkohad ja ka poodlemiskeskused. 

Miks siis ometi kõik inimesed Austraaliast alati Balit külastavad? Vastused on tegelikult küllaltki lihtsad. Esiteks on Bali asukoht austraallastele väga soodne. Bali asub Lääne-Austraaliaga samas ajavööndis ning Perthist kestis meil lend vaid 3,5 tundi. Kuigi Bali asub Austraaliale väga lähedal, on selle kliima tunduvalt inimsõbralikum ja terve aasta püsivad saarel 25-35 kraadised temperatuurivahemikud. Lisaks on ka edasi-tagasi lennupiletid ilma soodukateta vaid ligikaudu meie kahe päevapalga suurused. Ja viimaseks, ent peamiseks põhjuseks, miks noored Balit külastavad on ilmselge fakt, et Balil tohib (ilmselgelt Austraaliast odavamat) alkoholi vabalt tarbida alates 18ndast eluaastast ja seega käivad noored end ohtrat alkoholi tarbides välja elamas. (Seevastu narkootikumide omamine, tarbimine ja vahendamine on Balil karistatav kuni surmanuhtlusega).

PS! Meie külastasime Balit keset vihmahooaega, aga eestlastele on Bali vihmahooaeg täpselt Eesti kuuma suvega võrreldav- mõned öised sajud/ üksikud päevased sabinad kolme nädala jooksul ja palju niisket kuumust!

Aga aitab nüüd reisibüroo mängimisest ja räägime sellest, mis me seal tegime, nägime. 

meie miljonid!

Juba esimestel tundidel tänavatel käies saime aru, et Kuta pole meie jaoks. Müügimehed naabersaartelt müüksid ka enda ema maha, kui neile võimalus antaks ja meie valgete inimestega tituleerisime end kohe kõndivateks rahakottideks, kuna täpselt nii meid koheldi- äärmiselt pealetükkivalt, ebameeldivalt ja kindlameelselt üritati meile kõiksugu ebavajalikku kraami pähe määrida. (Samas ei saa neid väga kiruda- olid meist ju ometi üleöö saanud miljonärid! 1 EUR = 16 000 IDR). Rannad antud piirkonnas on tõepoolest ideaalsed surfamiseks, aga jalgade külge iga lainega kleepuvad kiletükid ja prügi vees polnud just meie arusaam troopikasaarest ega rahust, mida läksime jahtima. Saime aru, et meil on vaja linnast välja sõita, et paradiisisaarelt ka paradiisi üles leida. 

Esmalt palkasime me endale kohe kolmeks päevaks tutvuse kaudu turvalise autojuhi. Nimelt on Bali liikluskultuur väga segane. Liikluses piirkiirusi ei ole, üldreeglid puuduvad ja ka tänavamärkidest jääb kõvasti vajaka. Peamised reegel liigeldes on, et eelda, kontrolli ja veelkord kontrolli ohutust enne manöövri sooritamist. Pasundamist on päeva jooksul rohkem, kui meie rahulike närvidega inimestel elu jooksul kokku tuleb ja ruumi liiklemiseks on muidugi minimaalsetes vahemikes. Lisaks on enamike balilaste sõiduvahendiks hoopis motoroller ja ise autoga nende „liikluskultuuri“ sisenemisel peaksid lihtsalt püstihull olema.

Esmaseks päevareisiks valisime Ubud’i ja selle lähiümbruse. Ubud’i, mis asub saare keskosas, tituleeritakse saare kultuurikeskuseks ja tõepoolest on teekonnal sinna kõik tänavaääred täis puidunikerdusi, kivikujukesi ja vapustavaid maale.

Käisime veel teekonnal sinna vaatamas Bali traditsioonilist tantsu hea ja kurjuse vahel. Isegi omades tõlget näppude vahel oli raske süžeel järge hoida, ent samas korvas silmailu ja tants ise kõik puudujäägi ja jälgisime seda huviga lõpuni.

Ubud’i jõudes külastasime Monkey Forest’it (tõlkes Ahvimets) ja üritasime vanadel templi varemetel küllaltki nipsakate ahviprouade ja -härradega läbirääkimisi pidada hea pildi saamiseks. Nemad aga ei soovinud meiega koostööd teha ja olid rohkem lummatud söögiportsudega turistidest, kellelt nad küllaltki matslike kommetega neid paremaid palasid varastasid, ära näpsasid ja kiskusid. Lõpuks tuli üks pargivalvuritest (või siis pigem ahvivalvuritest) ja aitas meil ühe isendiga ka lähisõprust sooritada.

Õhtu lõpetasime lõunapoolsaarel Jimbaranis, kus nautisime päikeseloojangul värsket mereanni õhtusööki otse mererannal. Nipiks ka järgnevatele külalistele, siis saime viimasel õhtul ise kogedes teada, et hinnad vastavas rajoonis kõiguvad rohkem kui Tallinna vanalinna baarides ja isegi säästuturist saab vastaval rannal veidikene otsides leida endale taskukohase samavõrratu mereanni õhtusöögi, mille eest meie esmakordsel õhtul ilmselgelt üle maksime.

Järgmiseks reisiks valisime päeva looduse keskel. Nimelt läksime avastama üht saare aktiivset vulkaani ja tee peale jäävaid vaatamisväärsusi. Kõigepealt viis meid autojuht Adam ühte külatemplisse. Templeid on Balil kümneid tuhandeid- jõukamatel peredel on oma templid, küladel ja külakeskustel oma templid jne jne. Enne majast väljumist on igal endast lugupidaval kodanikul isegi ukse/värava kõrval pisikene jumal/tempel/ohvrianni altar, kelle käest iga päev ohutut teekonda palutakse.

Templites on igal altaril ja jumalakujul oma lugu ning vastavalt palvele peab erinevate jumalate poole pöörduma. Oli äärmiselt ebameeldiv vaadata aasia turiste, kes paremate piltide tegemise nimel ei pööranud tähelepanu isegi sisenemist keelavatele siltidele ega kohalikele palvetavatele inimestele. Kuigi me Timoga ise usklikud pole, siis leian, et iga inimene peaks olema aupaklik teiste inimeste usu vastu- eriti, kui oled vabatahtlikult sisenenud nende äärmiselt pühasse paika.

Edasi jätkus meie reis riisipõldude vahele. Peatusime ühel mäenõlval, kus meile sai osaks äärmiselt maaliline vaade. Kuigi Bali elanike peamiseks elatusallikaks on kujunenud turism (mis ei pane ka imestama vaadates müstilisi numbreid turistidest, kes igal aastal saart külastavad), on teisel ja siiani väga olulisel kohal, eriti saare kesk- ja põhjaosas, põllumajandus. Siiani kasvatavad enamikud balilased endale võimalusel ise riisi, juurvilju ja puuvilju ning on ka tegevad kalanduses. Üksteisele poseerides tuli meile eheduse mõttes keset riisipõlde appi üks vanapapi, kes lahkelt (muidugi pisikese jootraha eest) meiega poseeris. Sõnakestki vahetamata saime ka tema särava naeratuse välja pressitud- mitte et me selleks vaeva oleksime pidanud nägema :D.

Tavaline Civet kassi sitt

Pisikese sissepõike tegime ka vihmametsa, kus meile näidati kõiksugu kasvavaid taimi kui ka degusteeriti Bali erinevaid tee- ja kohvijooke, mille üle nad ise väga uhked on. Muidugi ei jätnud me kasutamata võimalust, et proovida ära väidetavalt maailma kalleim kohv. Kes veel ei tea, siis  kohaliku nimega Kopi Luwak (tõlkes Luwak’i kohvi) on eelnevalt vihmametsas kaslasest pärisasuka (liiginimega Asian palm civet) poolt alla neelatud, ära seeditud ja siis uuesti meie rõõmuks(?) väljutatud. Esiteks valivad vastavad loomad välja vaid parimad palad (ehk kohvioad) söögiks ja teiseks pidid seedimisprotsessi käigus vastavad ensüümid ja temperatuur mõjuma oivalisel kohvioa maitseomadustele. On ka väär arvata, et me otseses mõttes purustatud sitta (vabandust väljenduse pärast) käisime sisse kulistamas- kohvioad jäävad ikkagi kaslase seedekulglas terveks ning enne röstimist need puhastatakse ja kooritakse (murtakse) ükshaaval käsitsi nende kestadest. Mis ta maailma kalleimaks teeb on aga asjaolu, et kohalikud korjavad 1 kg seda kohvi vihmametsast ligikaudu 1-2 kuud! Ja kuidas siis maitses? Kuigi kohvi oli tõepoolest oivaline ja hää, siis pean kurbusega tõdema, et kuna me teab, mis gurmaanid pole, ei oskaks me vahet teha ei selle kohvi ega ka mõne hea Brasiilia röstikohvi erinevusest. Seda siis selle vahega, et üks pole teadlikult eelnevalt kellegi poolt välja pressitud.

Ja lõpuks meie päeva reisisihtkoht- Kintamani. Bufeelõunasöögi ajal saime imetleda aktiivse vulkaani Mount Batur’i panoraamvaadet vastasmäenõlvalt Kintamanist. Ühtlasi avanes vaade Baturi järvedele.

Õhtusöögiks napsasime tee kõrvalt müügiputkast igasugu puuvilju, mis tõepoolest nägid välja nagu suleliste ja karvaliste kokkutulek.

Loomahullud nagu me oleme, siis järjekordselt lisasime enda reisiplaanidesse Bali loomaaia. Hämmastav, kuidas ka Bali ametlikud turismikeskused, suudavad turiste nöörida. Hinnad Bali loomaaias on aetud nii kõrgeks, et mitte ükski Bali tavakodanik (kelle keskmine kuupalk on 100-150 euri) pole enda jalga loomaaeda tõstnud, ega arvatavasti kunagi ei teegi seda. Pilet maksis ühele inimesele rohkem kui isegi Austraalia kahekordselt samasuurtes loomaaedades. Aga mis siin ilkuda- ometigi olime ju tituleeritud kui kõndivad rahakotid, niisiis pidime oma saatusega leppima.

Bali loomaaed on küllaltki väikesel territooriumil ja ka väheste eksponaatidega. Ometi on lust vaadata, et ka sellise elatustasemega riigis (kus ükski tavaisik valitsusele maksu ei maksa) suudetakse luua loomadele niivõrd head tingimused. Kõige huvitavamaks eksponaadiks osutus orangutang.  Nimelt otsustas härra orangutang Timole katsumuse esitada. Lootuses, et Timo mängu huvitavaks teeb ja midagi (loodetavasti söögipoolist) tagasi viskab, loopis härra esmalt Timo banaanikoorega, siis puutükiga ja seejärel konkreetselt oma sitaga! Olgu öeldud, et orangutangil puudus puur ning inimestest eraldas teda vähekene kõrgem sein ning küllaltki lai vesi selle all- võib ka öelda, et härra oli oma saare kuningas. Vähemalt oli Timo õnnelik, et sai temaga personaalselt mõneks minutiks „suhtlussideme“ loodud- olgu siis läbi järjekordsete väljaheidete või mitte.

Seiklused jätkuvad...