Nägemiseni, Orange

Mida on Oranges näha? Saanud enda „asendusperelt“ (kuna Timo valis, et Amanda on tema uus ema- Austraalia ema sel korral. PS! Timol juba on Soome ema, päälinna ema, päris ema ja ämmaemand ;) ) infot lähedaste vaatamisväärsuste kohta, otsustasime jõulude puhul neid ka külastada.

Esimene oleks olnud selsamal järvekaldal (kus ujumas oleme käinud) ringi hüppavad kängurud. Seda aga juhtub kella 6-7 vahel hommikul ja mõlemal päeval, kui külaskäigu plaani võtsime, jäi see hommikuse vihma tõttu ära.

Teine aga on järvest edasi sõites asuv matkarada ning selle otsas kulmineeruv küngas. Otsus vastu võetud- minek! Kohale jõudnuna avastasime hoopis midagi muud, kui olime oodanud. Esialgu võttis meid kohe vastu mägisem maastik, mis meie ökopillilt ka viimased varud välja pumpas. Jõudsime matkatee algusesse. Paljulubav silt lubas matka pikkuseks edasi-tagasi 30 min. Reipalt veepudel kaasas asusime kõrgustesse ronima ja oh, neid treppe… neid treppe oli omajagu ning kõrguste poole rühkides andis ka tunda kõrgustesse tõusev pulss ning puuduv hapnikuhulk. Ei andnud alla ja kohal me olime. Sihtpunkt oli väärt seda rännakut! Vaade oli linnale ja linna ümbritsevatele kirsside/viinamarjade/õuntefarmidele. Pilte klõpsisime omajagu.

Millega tegelenud oleme? Viimastel päevadel on elud-olud kiireks muutunud. Nimelt saime kauaoodatud kõne, et Timo saab arbuusifarmi tööga algust teha ja tegime meile koduseks saanud Orangest vehkat.

Viimased lahkumissõnad meie sakslastest telginaabritega ja teekond võis alata.

 Hope you guys had an awesome new years in Sydney and keep us posted of your actions! Let the cherries show the way!

Linn: Meile juba varasemast teadatundtud Griffit. Läbitud vahemaa: Seekord liikusime otse, ehk siis ligikaudu 400 km.

Griffithisse kohale jõudnuna saime kohe üllatuse osaliseks- ka mina, Marianna, olen järgmine päev tööle oodatud aga arbuusifarmi shedi (laohoone moodi varjualune hoone, kus vorbitakse kaste valmis, pakendatakse arbuuse ja saadetakse need ühtlasi kaubana välja).

Igatahes järgmine hommik rivistasime end 4.30 minekuvalmis ja töö võiski alata.

Timo töö siis järgnev: Hommikul läheb shedi ja teeb arbuusikastid valmis (need tehakse euroaluste peale väga tugevast papist). Poistele on see kena äratus, kuna tunni-pooleteise jooksul on kõigil higimull otsaees ja hommikuse võimlemise eest on seda rohkem kui küll. Järgnevalt kohe põllule arbuuse korjama.

Minu tööpäev algas pool tundi hiljem arbuusikastide kaante vorpimisega (samuti papist) ja hiljem pidime nelja tüdrukuga lao puhastama, üle vaatama ning siis päeva põhiline osa- põllult tulevad arbuusikastid üle vaadata, vastavatesse kilodesse kaaludel pakendada ja need väljasaatmiseks valmis panna. Mõlemad tõstame päeva jooksul tuhandeid kilosid arbuuse ümber/peale/maha.

PS! Teisel tööpäeval farmi sõites hüppasid auto eest kängurud läbi: Meie esimesed (!) ja kindlasti mitte viimased! Siin nähtud elus loomad: Kängurud x2, Jänkud x100 pluss teisi sulelisi ja karvaseid

Meie musklid- need aga kasvavad ja kasvavad! Biitsepsid saavad kõvasti rammu juurde. Valu saavad kahjuks randmed ja poistel ka sõrmed. Oleneb muidugi korjajast ja muust tehnikast, aga ka selja ja muud lihased on kasutuses. Õhtul annavad oma olemasolust märku ka jalad, mida on ohtralt päeva jooksul liigutatud ning mis rõõmustavad lamades vere juurdevoolust.

Timo nurgake: Esiteks saadaksin siinkohal tänusõnad Henrile, kes möödunud Eesti suvel oskas mind hoiatada minu tulevaste katsumuste ees. Nimelt hakkan ma mõistma, mida tähendab füüsiline töö! 31 jaanuari hommikul näiteks teatas mulle äratuskell 03:40, et aeg on taas tööle asuda. Esimese päeva lõpus tundsin esimest korda oma kehas seni kasutamata lihaste olemasolu (mõni päris uskumatu koha peal). Nüüdseks peab "kontoritöölise" käenahkadelt otsima tervet pinda, millega üldse tööd kannatab teha, uskuge mind, pole enam just väga palju jäänud. Aga meil on head kreemid, mis aitavad ja ehk nädala-paari jooksul  suudan sellistest asjadest mööda vaadata. Oma esimestel päevadel oleme õnneks "väikest" tempot korjamisel teinud (kolm esmakorjajat ikkagi). Teine eestlaste punt (4 meest vs 6 mehe vastu minu tiimis) samas farmis korjab meist päeva lõpuks tavaliselt kuni kaks korda rohkem arbuuse - üritame samaga peatselt vastata.

Tuletan meelde, et hetkel me veel (no nüüd Timo, kuna minu tööpäevad selles farmis said läbi) ei tööta selles farmis, kuhu esialgsete plaanide järgi pidime maabuma. Edasi siit lõppsihtpunkti ehk Hillstonisse liigume arvatavasti 3-4 jaanuar (100 km to go).

Uut aastat siinpool ka ei ole. Kui uue aasta tähistamise soov on, peab end suurema linna poole sättima. Maakohtades on liiga suur oht põlenguteks ja ilutulestik on keelatud. Ka inimesi oli tänavatel ülivähe ja ainsad väheke valjemad inimesed osutusid ka eestlasteks :P. Meid aga üllatasid väga positiivselt kõige rohkem koduste kõne ja SMS! Aitäh tädi Anna ja õeraas- andsite vähekenegi aimu, et aasta tõepoolest vahetus (Meil jäi siis aasta sel korral 9 tunni võrra lühemaks).

Teile ilusat alanud uut aastat ning et Teie soovid ja unistused täituksid!

Meie esimesed tagurpidi jõulud

Kuidas tähistasime meie, siinpool Austraaliat jõulusöömaaega?

Meie plaanid: Ostsime liha ja sibulat (sealiha esimest korda nagu jõuludeks kombeks), bataati (sweet potatoe nende keeli, asendamaks meie ahjukartulit) ning tomatit kõrvale (hapukapsa asendus), et asi kuidagigi pühalikumaks muuta. Ka esimesed promillidega joogid said siinpool kera soetatud. Plaanides oli küpsetada pannil niivõrd kodulähedane roog kui võimalik ja nautida seda omakeskis.

Tegelikkus: Meie plaanide esimene segav faktor oli kellaaeg- olime oma tegemistega juba hämara peale jäänud ja kiiresti jooksime arvuti tagant küpsetama. Polnud veel asju autost väljagi võtnud, kui tuuled ületasid ühtäkki kindlasti 20 m/s. Mõtlesime, et pole probleemi- leidsime tarataguse tuulevaiksema koha, ajasime auto sinna ja plaan oli jällegi olemas. Segav faktor number 2- vihma hakkas sadama. Koos tuulega oli vihm mitte sadav märg ollus, mis on igati ebameeldiv, vaid külje pealt näkku viskuv veepang korda kümme. Ei andnud alla ja kükitasime tara sõna otseses mõttes vastas (pannil särises liha) üritades tekkinud olusid vältida. Kuidagi läbi mitmete autosse istumiste, ilmaolude jälgimiste jne vahendusel saime liha valmis ja siis… loobusime. Otsustasime, et lepime liha, praesibulate ning tomatiga- vähemalt midagigi. Jõulu pidulik õhtusöömaaeg toimus auto esiistmetel. Õhtu jätkus pesuruumis, kus mitte vaid meie ei leidnud vihmavarju, vaid ka terve punt karavanipargi elanikke- värvilisi ja sulelisi. Veini ja jutuhoo kestel möödus õhtu kiiresti ning pidulik päev oligi uute tuttavate näol omasoodu veerenud. Siin ei ole jõule!

Eile kõlas ka küsimus, et kuidas näevad jõuluvanad siinpool välja? Palun väga…kohalik (prantsuse) taat:

Eile tähistasid aga Austraallased jõule. Külas käidud ja siiani elus ning mis peamine, absoluutne nauding! Räägime, siis perekonnast, kes meid kaubanduskeskuses (nende) jõuludeks külla kutsusid ja kuhu meie uljaste peadega ka kohale läksime. Pererahvas oli väga sõbralik ja juttu jätkus ligikaudu 6ks tunniks (esialgu planeerisime kui, siis paar tundi ehk oleme). Rääkisime Eestist, Austraaliast ja kõigest, mida üksteisele uut oskasime välja tuua (perekond oli Eesti kohta tugeva kodutöö samal hommikul ära teinud). Küllati meid üle nii toitude kui ka jookidega ning hiljem anti osa kaasagi- mida paremat oskab elult tahta? Loodetavasti sobis ka neile Eesti barbarissi viin ja linnupiima kompvekid, mida külakostiks viisime. Õhtu tipuks oli Pavlova kook (Austraalia kohalik pagaritoode), mida perenaine oli ise küpsetanud- mitte ainult ei ole see kaunis vaadata, vaid oli ka äärmiselt maitsev (kuigi küllaltki magus). Ploomipüreekook (samuti kohalik ja ülirammus) oli veel üks uus maitseelamus. Vahetasime kontakte ja lubasime külastada niipalju Austraaliat, kui suudame (nemad omakorda plaanivad Euroopat ja kes teab, võib-olla ka Eestit kunagi külastada- lubasime olla sama vastutulelikud ;) ). Tõepoolest Austraalia pakub iga nurga peal üllatusi ja kui (järele mõeldes muidugi, sest igast pakkumisest ka ei tohi tõde uskuda) neist kinni haarad, koged midagi täiesti enneolematut ja meie, eestlaste, jaoks täiesti võõrast, kuid sellegipoolest uskumatult toredat.

Paljuräägitud ja maitsev (Timo told: Really tasty!) isetehtud Pavlova kook.

Pisikene jõululill- täiesti päris!

How do you thank people who invite you to their house for Christmas? You can’t, because you wouldn’t have enough words to describe how we feel anyway! Overwhelming and warm feelings inside, Thank You again!

Teile aga ilusaid ja jätkuvaid rahulikke jõulupühi! Nautige lund, mida meie niiväga igatseme!

Seiklusi täis aussi

Oleme sotsialiseeritud! Timo jõulukingiks on nutikas elu. Jah, oleme soetanud enda tavaari hulka nutika telefoni (tehnikahuvilistele: Samsung Galaxy S Duos), millega netis vajadusel ringi sibada. Kasutame siis varianti, et juhul kui netti kasutame maksame 2 dollarit päev ja internetti saame selle eest piiramatult (Optus on operaator ja meie arvates odavaim netiühendus on-the-go üldse). Hotspot ühendusega viime interneti üle rüperaalidesse (no tuleb eestikeelseid sõnu ju kasutada niikaua kui saab) ja voilaaa ongi olemas. Kindlasti võime mõnes kohas levihätta jääda, aga ju leiame siis ka lahenduse (kuna tõepoolest tervet Austraaliat katta oleks peaaegu, et võimatu).

Kuidas meie auto veel siiamaani terve püsib? Austraallased teavad täpselt, kui rumalad ühed turistid/rändurid olla võivad ning iga nurga peal on silt KEEP LEFT või WRONG WAY, TURN BACK. Timo vaatab siiski teed ületades alati valele poolele. Mõned stiilinäited:

Kõigepealt tööst. Oleme senikaua veel 4 päeva tööl käinud ja täpset 4 korda oma plaane/tööd muutnud. Igatahes päris papist me pole ja saime järjekordselt päevase kõrgenduse. Nimelt siis meie ülihinnalised valged kirsid said otsa (lihtsalt arvestuseks, kui meie saime 4 kg eest 6 dollarit, siis Hiinas müüakse neid 30 dollarit/kg ja Austraalias ligikaudu 18 dollarit/kg). Viimasel päeval aga oli vaja ka kõik kõrgemate puude tipud ära koristada no ja kes muu, kui meie (kelle puudel kusjuures ei jäänud ka tipuoksad tegemata) saime töö endale. Ilmselgelt ei saanud kiirust kirsside korjamiseks enam rakendada, kuna oksad tuli ka maha naksata ja seega saime päevaks tunnipalgale. 1 h = 19.80 dollarit ja kokku kumbki 8 h seega oli hea päev- sel korral siis mõlema jaoks. Lisaks saime ka uue tööpakkumise kuid sedapuhku ainult Timole. Nimelt on arbuusifarmis (kuhu pidime nagunii jaanuari algusest minema) vaja ka varem nö „early bird“ gruppi, kes ühe põllu ka meie teadatuntud Griffith’is ära teeksid. Timo on sinna kutsutud (kohe peale jõule) ja kuna kirsside puhul hakkasime nagunii mõlemad järjekordselt tumedaid (ja ühtlasi odavamaid) kirsse korjama, siis on meil mõlemal mõttekam nädalake vaid Timo uue palga peal olla niikaua kuni ka mina töö saan (samas firmas). Ootame vaid kõnet ja on minek tagasi. Aga see ei ole veel kõik- kuna homme on jõulud (ja keegi ei tahtnud tööle minna) saame me kirsside korjamise eest jõuluboonust ligi 25% iga kasti eest juurde. Tumedate kirsside puhul oli siis palk 8.50 dollarit 8 kg kasti eest ja nüüd homme saame 10.50 dollarit. Esialgu ei plaaninud ka meie enam kirsifarmi tööle minna, aga kuna raha teenib rohkem, siis teeme ametlikult homme enda viimase kirsside noppimise päeva. Kõvasti peab ka põske korjama, et isu pikaks ajaks eemale peletada (sest kirsid on tõesti väääga maitsvad ja mahlased).

Kas olete nõus, et kiilid on siin Pluto/Kupi näoga?

Ja siin kaob ajataju. Nii naljakas kui see ka ei ole, siis kui sul pole rõhuvaid kohustusi (kuna töö saame vajadusel päevapealt lõpetada), ei ole ka kuupäevast aimu. Täielik vaimne puhkus- koolile pole kordagi veel rusuvalt mõelnud. Viimased nädal aega on meid aga järje peal hoidnud sedelite täitmine, mis iga korjatud kasti juurde käib- hea seegi.

Ja kadestage- käime ujumas! Leidsime lõpuks ometi vastava asukoha. Detsembris on igati normaalne peale varahommikust tööpäeva päeval sooja järvevette hüpata (nendele on see järv aga meile sulaselge veehoidla). Väikene rannariba on olemas ja isegi nö ujumissild hulbib vees. Mitte pabistada- meie piirkonnas ei ole ei krokodille ega ka muid elukaid ja maod inimeste lähedale kuuldupoolest ei roni. Ka veeelukaid siin ei leidu (pole ka ju avatud veekogu). Oeh, kui hea, kui hea…

Ja veelgi üllatuslikum. Täna kaupluses astus meie juurde naine (abikaasaga), kes kutsus meid oma pere jõulusöögile! Lihaleti ees seistes ja päris ausalt. Lubas teha kõike head ja paremat peolauale (luges nimekirja) ja ütles, et tal on väga kurb mõelda, kuidas me peame jõulud kuskil omaette vastu võtma ja et koos oleks meil ühiselt toredam (tema vanemad ka siis seltskonnas). Härra andis visiitkaardi ja naine veel oma numbri igaks juhuks. Lubasime mõelda ja tagasi helistada- mida kõike Austraalias ei juhtu? 

Ja teate mis? ME LÄHEME ;)

Kirsid, kirsid, kirsid

Hetkel oleme kirsside noppimise näppu saanud. Seda otseses mõttes- Timol on näpud siiani villides (mis, tõsi, on küll katki läinud) aga minul on näpud kõrbenud (ilmselgelt oli vaja kuumast pannist kinni krabada just nüüd). Õnneks on minu kirsikorjamise näpud terved ehk siis nimetissõrm ja pöial (kirsse tuleb lahti nö keerata oksa  küljest lahti, et kiiremini varrega kätte saaksid). Ostsime austraalia imegeeli, mis mõlema puhul peaks abiks olema ja arvame et see ka toimib. Niikaua peame seotud sõrmedega askeldama.

Saime ka nö edutuse juba :). Põhjus siis selline, et kuna me oma puud ilusti puhtaks korjasime ja tublid töölised olime (öeldi, et meid ei ole vaja kontrollida ega jälgida), lubati valitud inimesed nö kallimaid (ehk valgeid, poes 18 AUD/kg maksvaid) kirsse korjama minna (100-st umbes 10). Meie saime edutamise esimestena :). Kahjuks aga ei olnud esialgu minu, Marianna, puhul kallimate marjade korjamisest kasu. Kuna ma korjan kiirusega mõlema käega, siis marjade kogumine puudelt polnud üldse mureks. Nüüd olid aga marjad tihedamini kobaras ja kõvemini puu küljes kinni, mistõttu saan vähem käsi kasutada ja seega ka teenisin esialgu umbes sama või isegi vähem. Täna aga saime teada, et nende marjadega peame täpselt poole kogusest kasti korjama (et neid ära ei muljuks) ja teenistus kohe hoobilt suurenes. Timol aga seevastu oli kiiruses asi ja niimoodi saabki härra rohkem pappi nende marjadega päeva lõpus taskusse veeretada juba algusest peale. Töötame seltskonnast kaugemal ja meil on isegi olnud au farmeri endaga kohtuda, kuna need marjad on ilmselgelt farmerile rohkem tulutoovamad. Hetkeseisuga elaksime nädalase palgaga vabalt 2 nädalat ära.

Sellest hoolimata käisime ka tööbüroost uuesti läbi ja kontrollime internetis töökuulutusi- no miks me peaksime leppima madalama palgaga. Esilagu oli okei, aga mida päev edasi seda enam kripeldab tunne, et kuskil mujal teeniksime ju rohkem... . Samas on ka töökohtade vahetamine siin äärmiselt lihtne- järgmisel päeval lihtsalt ei lähe kohale (kui leping muidugi lubab, mida meil üldse pole) ja ongi tehtud. Raha saad vastavat päevade arvule nagunii kätte ja niimoodi saadki  vastavalt südamesoovile ringi reisida ja rännata, kui farmides tööd teha. Esialgseks töökohaks aga sobib/sobis asutus rohkem kui küll (vaid ainuüksi tööseltskond on boonuseks) ja siit ongi vaid minna paremuse poole. Kindlasti me ei kritiseeri, vaid ainult püüdleme paremuse poole.

Ühtlasi on farmer veidi sõge. Ühel päeval tellib ta farmi 100 inimest (nüüd reedeks ja varem ka) ja siis pole tal neile õigeid vahendeidki anda, millega korjata. Teisel päeval, ehk siis homme aga laseb kohale tulla vaid valitutel inimestel ja teistel päeva kodus istuda. Oleme valitute seas, seega ei midagi hullu ja ka puude vahel askeldame oma asjadega omaette, aga farmeri tegumood on küll rohkem kui veider ja kohatu.

Massides korjamine meile ei istunud...

Toit. Esmane ja eluliselt tähtis. Ütleks, et toitude hinnad esmapilgul jahmatasid veidi- nüüd oleme juba harjunud ning ka silm oskab õigeid kaupu tabada. Võileivakultuur on siin aga väga hinnas ja seda näeb ka poelettidelt, kus valmistoit (sooja toidu ja salatite mõttes) on põhimõtteliselt täielikult puudulik. Normaalset ja rääkimata ka normaalse hinnaga vorsti me veel sellest hoolimata leidnud ei ole (küll on igasugu lõunasaia kõrvaseid singipakendeid jne). Mida aga leidsime on „Latvian liverwurst“ – tegemist siis maksapasteediga, mida tõepoolest kõlbab süüa ja isegi pean mainima, et see on maitsev! Niipea kui tekib soolasema ja „õigema“ ehk kodumaisema kraami isu, siis see ajab see asja ära kindlasti. Peame siis sel korral kuuevarbalistele ühe boonuspunkti lennujaama mäsu eest tagasi andma (aga veel tasa ei tee). Leidsime ka heeringapaki, mis Euroopast siiapoole saadetakse, aga proovinud veel ei ole- küll jõuame ka selleni.  Nüüd, kui omal on gaasipõleti olemas, millel toitu valmistada, kukkus ka toidu peale minev summa kohe poole võrra ja samuti tõusis toidu maitse kordi paremuse poole- rohkem meile sobivaks. Populaarsed on muidugi kiirtoidukohad (mida leidub igat karva ja igat nime, mis oskad nimetada). Jooki kulub meil kuni 6 L päevas - vesi on muidugi põhiline ja päike on selle tarbimisele suureks toeks.

Ei naera meie ökopilli üle. Selline on meie tulevane sõidumasin...

Saime kätte ka enda ametlikud pangakaardid ja nüüd peab vaid esimest palka ootama (mille saime üllatuslikult teada, et farmer maksab iga 2 mitte 1 nädala tagant). Siiani valitsevad arvel nullid. Vaikselt hakkab plastikaat rahakotti tagasi kogunema… . Aitäh Gerda veelkord!

PS! Päevituse olen kätele saanud sama, mis terve eesti suvega kokku ja nati veel peale ka. Päikesekaitsekreem on kohustuslik ja tarbin hoolsalt.

Peale maailmalõppu kirjutame jälle... ;)

Kaptenist korilaseks

Oleme ametlikult avanud oma tööportfoolio! Teab, kas selline asi eksisteerib või kas seda üldse niimoodi nimetada saab, kuid tõepoolest oleme me paljulubatud maal ametlikult esimese tööotsa saanud. Amet: kirsside korjajad. Kes oleks võinud arvata, et kaptenist kirsside noppija saab. Ega vast olekski ning arvestades vesiville härra sõrmedel, siis tõepoolest on meest sõnast härga sarvist- lubas ta ju siinpool erinevaid ameteid proovida ning nii ka on. Minul (Mariannal) see eest on kätel kena rantidega päevitus ja uhkus, et korjasin kahel päeval poole rohkem saaki sama ajaga. Tööpäev kestab 6-7 tundi ja selle aja sees saab korjata kastidesse kirsse. Meil on siis hetkel korjajate mõistes väike palk, aga esimeseks tööotsaks kõlbab rohkem kui küll.  Arvestades, et töökoht on nö küngaste ehk mägise maa vahel, ümber on isetehtud veekogud ja vaatepilt on samuti kohati lummav, siis see on juba boonuseks ise. Süüa võid kirsse samuti niipalju kui tahad , sest öeldi et „It is all you can eat buffet“ ja tegime ka seda tööd usinasti. Kirsid on suured kui kreegid ja korjata on neid küllaltki lihtne (madalamapoolsemad puud ja palju eri harusid). Kahepeale on kahe päeva kirsside korjamise eest tasutud nii nädalane ööbimine kämpingus, toit kui ka kütuseraha! Seega ei saaks öelda, et Austraalias ka lihtsa tööga raha ei teeniks - juba kolmandast päevast saab midagi ka juba väikese(!) palga juures kõrvale panna. Vaatame veel ringi ja ehk leiame ka vahepeal midagi paremat endale- vähemalt on algus tehtud ja samas peamegi me ju vaid hetkel ootama, kuni järgmine töökoht uksed avab, mitte massiivselt uute töökohtade uksi kulutama.

Tööseltskond on värviline, kuid mitte massiivne. On esindatud erinevad rahvused ning ülevaatajatele/farmi töölistele oleme esimesed eestlased. Ühtlasi ka esimene kaptenist korjaja, seega palju esimesi. Võib siis ju arvata, milline melu järjekordselt meie ümber käib (küll kohapealsete töötajate poolt). Esimese päeva lõpetasime nii, et farmi töölised ehk nii-öelda põllupealsed ülevaatajad aitasid samuti meie viimast kasti täis korjata - jäime vast meelde (Timo oma suure lobisemisoskusega kindlasti)! Samuti on ülevaatajal meie nimed meeles ;). Seega on vähemalt seltskond kohati muhe ning nalja ja tögamisi on ka piisavalt, et aeg kiiresti edasi liiguks. Timo leidis ka itaallasest sõbra Pepe, kelle lemmikriik on Soome (allpool pilt)! 5 aastat pole mehe jalg kodumaa pinda puudutanud.

Kämpingunaabriteks on meil noored sakslased, kellega samuti juba sinapeal oleme ja õhtuti juttu puhume (kes juhtumisi samuti korjavad kirsse, aga parema koha peal). Ühel noormehel oli eile sünnipäev ja üleeile toimus neil linnas kräu, mistõttu sünnipäevaks viisime eile poisile tervendava sidruni- oleme head naabrid! Telgis elamine on samuti omamoodi kogemus. Timo lausa naudib seda. Samas on nüüd meile juurde lisandunud ka üks õige tekk ja voodipesu ning  õhkmadratsil magades koos kõige kupatusega ei ole vahet, kas oled siseruumis või mitte. Eriti veel seetõttu, et enamikud rändurid on meie ümber samamoodi ja siinse kliima juures (kui õhtuti ikka temperatuurid normaalseks kui mitte jahedaks langevad, et ilust magada aitab) on see pigem privileeg. Üleeile õhtul kostus linna poolt ka kämpingualasse jõulumuusikat. Imelik on jõululaule kuulda keset õhtut/ööd, ise palavuse tõttu telgis lamades nii, et jalg magamiskoti vahelt väljas. Jõulutunnet peaksid siin tekitama punase nina ja põhjapõdra sarvedega kaunistatud džiibid ja kardadega kaunistaud plafoonidega taksojuhid- no tänan ei! Minul on jõulutundeks vaja ikka lund (või külmapoolsemat ilma) ja õiget meeleolu.  Samas on see hea, kuna pole ka varianti, et igatsus juba peale kipuks. Päike peletab selle viimsegi raasu minema!

 Meie õhtud:

Austraalia muudab inimesi: Minul on läbi loetud tädi kaasa antud raamat „Minu Austraalia“ (reaalselt lugesingi enamiku lennukis, nagu soovitati) ja õe kaasa pakitud raamat on juba poole peal. Mina, Marianna, kes ma raamatuid ei loe! Niisiis siin on aega- inimesed ei kiirusta ja valivad aegsasti mida teevad. Samuti on kõik positiivsed. Harva näeme kedagi mossis näoga või kui abi küsima lähed, siis on samuti enamikel kohe hea meel, et kedagi aidata saavad. Järelikult ei tule ka ise mossitamisest midagi välja ja ega me ei taha ka.

PS! Pistikud on siin ikka veidramatest veidramad ja iga kord, kui neist elektrit soovime välja võluda teevad nad kokkupuutel elektrivõrguga mõnusa särtsu. Samas, mida võis siis oodata ebayst ostetud kahe 3 AUD’i maksma läinud otsikute eest.

Meilid meil veel töötavad täiel mahul ja teie uudiseid kuuleksime samuti: mis on toimunud ja muutunud ja muidu uut? Blogis saab samuti kommentaare lisada, millele alati üritame õiglaseid vastuseid jagada (kiidame neid, kes seda juba teinud on- väga meeldivalt üllatunud!).

Kahju on vaid sellest, et meie ajad ei klapi hetkel üldse. 9 tundi ajavahet annab piisavalt tunda, et mitte Skype’s kokku sattuda, kui meie oma päeval internetti kasutame. Ärge aga veel muretsege ja Skype nurka visake - saime just teada, et raamatukogu igapäevast 2 h tasuta internetti on võimalik ka raamatukogu ees õhtuti kasutada, kui reaalselt on uksed suletud! Seega pange end valmis ...järgmisel nädalavahetusel üritame kõikide küsimuste jaoks teie hommikupoole neti vahendusel platsis olla ja mõtleme ka hiliste ärkajate peale, ehk oleme veel ka teie lõunast et 12st olemas.

Kull ja kiri

Asukoht: Orange. Läbitud vahemaa: 600 km (Griffith-Forbes-Young-Orange)

Olime jällegi liikvel. Põhjus siis selles, et Griffith’i nimelises linnas polnud essugi tööd, aga ometi tööd me ju siia esialgu tegema tulime. Igatahes ka meie kauaoodatud sibulad- ärge saage valesti aru, need ei saanud otsa (sibulad vist ei saa siin sellisel ajal kunagi otsa), aga summa, mis nende eest oleksime saanud vähenes veelgi (40 dollarilt bin’i pealt 25le). Ilmselgelt ei oleks tavaar, mis sibulate korjamiseks esialgu vaja on (pesukorvid, käärid, kindad ja riided) enda ostmist enam ära tasunud, kui nende nimel ainuüksi lisaks 3 päeva tööd peaks tegema. Meie ööd järve ääres eukalüptipuude all olid läbi saanud.

Ökopillile (ei, meil pole vee tema jaoks nime) aga jällegi hääled sisse ja minekut. (Teepeal selgus, et mootori kubatuuriks on 1,3l ehk veelgi ökom, kui esialgu arvasime). Kaardi peal suund Forbes’i nimelise linna poole ja õhtuks kohal me olimegi. Jõekaldal järjekordselt tasuta telkimisala ja entusiastlikud naabrid. Siin vast ongi kohane, et iga naabriga- kasvõi telgi/karavaninaabritega tuleb kohe vestlusesse asuda. Selgitasid rändurireegleid ja ka jagasid asjakohast infot hetkel käiva koolivaheaja kohta (NB! Mõnes kohas tuleb ööbimiskoht selleks ajaks 12 kuud ette broneerida, kuna puhkuse ajal armastavad austraallased reisida oma karavanidega). Veel mõistame, miks austraallased tahavad, et nö rändureid/meid ehk WHV (töötava puhkaja viisa) omanikke nende riiki juurde voolaks. Nimelt hakkavad pensioniikka jõudma/on juba jõudnud esimesed siinsed beebibuumerid ja neid on palju. No ja kuna keegi peab nende pensionit kinni maksma, siis ka võõrtööjõud on enam kui oodatud.

Kuna seal linnas aga kõik hooajad hilinevad (nagu ka enamikes teistes, kuna on olnud külm aeg), siis tööd veel ei ole. Soovitati Young’i ja Orange linna tööpõldu proovida. Kull ja kiri ning Young oli järgmiseks suunaks. Kindlasti mõtlete, miks kohe sõita ja miks me ei helista ja eeltööd ei tee? Põhjus lihtne- ega meil midagi paremat ka pole teha. Näeb Austraaliat (selleks me ju siia tulime) ja saab nautida ilma ja teist atmosfääri. Kurvastusega peame väitma, et ühtki kängurut pole siiani kohanud. Küll aga Forbes’i linna kohalikke papagoisid (ja neid on siin väga palju ja ühtlasi on nad ülilärmakad). Ka kilpkonnad peesitasid jões, kuid nendest pilti ei saanud.

Young’est soovitati siiki Oranget proovida, kuna neil veel paar nädalat töid ei ole. No mis ikka- sõiduga saame juba mõlemad kui mitte ideaalselt hakkama siis hästi küll ja järjekordne tee ootas ees. Aga milline tee see oli … . Igatahes kujutage ette asfaltteed, mis mõlemast poolest lagunes ja mille keskmine osa moodustas oma laiusest vaid ühe sõidurea. Nüüd lisage sinna juurde kurvid ja mäed ja 100km/h (mis ongi normaalne lubatud määr siin järelikult IGALpool) - igatahes Timo leidis endale uue lemmiktee San-Marino kurvilise mäetee ja Itaalia mägedevahelise kiirtee järel, ning asetseb see väärikale kohale Nr 3!

Timo nurgake: Teadmiseks kõigile GPS-i omanikele: me ei oska siiani öelda, milline valik tee-olude koha peal GPS-is määrata tuleb, et sellistele kohtadele sattuda (ilmselgelt meie suudame just seda varianti valida) kuna vaevalt sellistele teedele tõesti tavalised rändurid satuvad. Vastutulevad kohalikudki vaatasid meid kahtleva pilguga- ja siis andsid gaasi. Antud tee oli nii kitsas, et rekkaga vastasseisu jäädes oleks lihtsam olnud end ümber keerata ja tagasi sõita, ruumi lihtsalt polnud. Ja jumal tänatud, et ökopilli kubatuur väiksemaks osutus kui esialgu arvasime, ma arvan, et minu oskused võimsamal autol sellisel võõral teel oleks meile kahjuks tulnud, sest see tee oli ikka tohutult kihutama kutsuv!

Kohal! Maabusime Oranges. Tööbüroost öeldi kohe, et 2-3 päeva pärast arvatavasti algavad kirsikorjamise hooajad ja vaja on ligi 60 töölist kindlasti- oodata on vaja vaid ühte kõnet. Leidsime ka telkimiskoha ühes linnas asetsevas kämpingus. Nädal vaid 90 AUD ja kõik muud mugavused olemas. Juurde lisandunud ostud: Gaasigrill, taldrikud, tass, pannilabidad, potid-pannid, uued jalanõud, nipet-näpet ja kokku  45 dollarit (Timo vahepala: te ei kujuta ette kaua ma pidin Mariannat moosima ja keelitama, et meil on neid asju normaalseks eluks vaja, aga lõpuks ostsime ära. Nüüdseks on Marianna meile kaks einekest valmis küpsetanud). Jah siin linnas on järjekordselt Kmart olemas… Jei! Ränduritele soovitamegi kuskil suuremas linnas kõik oma ostud just sealt ära teha- tuleb palju odavam. Samuti peame mainima, et telgis ööbimistega (ja ühtlasi Auto soetamisega) oleme tagasi teeninud mitte ainult telgi ja muu matkamisvarustuse raha vaid isegi rohkem ja saab ka juba kütusekulu vaikselt maha kanda.

Ja nüüd siis ka veidi põhjendusi. Nimelt ei jäänud me linna seetõttu, et nagu eelnevaltki öeldud, võiks kohe enda farmipäevadega ühele poole saada. Hiljem on siis aega linnades endale erialast tööd otsida ja ka rahakotti laekub niimoodi loodetavasti rohkem krõbisevat, mis üle jääb (kuna väga seda kuskil raisata pole). Samuti võiks mustema tööga esialgu kohe ühele poole saada, kuna siis pole hiljem linna kiusatusi ja valgeid peopesasid, mida karta mustaks teha. Kusjuures Melbourne linnas viibides ei olekski võib-olla aru saanud, et nii suure maa oled maha lennanud. Ilm oli soe, kuid hoovihmadega (mis tõsi, siinmail kestavad vaid maksimaalsed 10 minutit ja on nagu soojad sabinad), pargid rohelised ja inimesed tööhoos. Maapiirkondades oleme aga nädal aega jutti saanud 30+ kraadi sooja ja päevad on täiesti pilvitud. Päike särab ja punane mullamoodi pinnas lebab all- midagi täiesti teistsugust!  Nagu Henri ütles, siis võib-olla hakkab farmitöö isegi meeldima ;).  Ja viimaseks- erinev kogemus. Kui tulla Austraaliasse tegema sedasama, mis ka kodus teed, siis ei ole millest õppida. See siin ja see riik on esialgu kindlasti elamus, mida iga kandi pealt järgi proovida!

Üksikuid järjekordseid faktinoppeid arbuusifarmi mineku kohta.  Asukohaks saab siis olema Hillston (NSW) ja ametiteks Timol: picker (ehk korjaja) ja Mariannal: traktorijuht (Issi, ehk oskad nõuandeid anda?). Aeg: Jaanuari esimesed päevad (veel kinnitatakse).

PS! Erineme täielikult teistest päkkeritest (nö seljakotiränduritest), kuna nende suurte maanteelaevade asemel sibame me oma ökopillist põrnikaga maanteid mööda ringi. Meie aga naerame rahulolevalt vastu, arvestades, et sõite saame nende asemel kilometraažilt kahekordselt teha. (Oleme veendunud, et Austraalia avastamiseks vaatame kunagi midagi kogukamat, kuid vaid ühel pool suurt saart sibades oleme leidnud just õige masina). Autojuhiload on siinpool suurt kera kohustuslikud!

Põhjapõder ja ökopill

Tegemistega nüüd juba linnas nimega Griffith, kuid räägime ka teekonnast siiamaani.

Melbourne’st lahkumine oli omaette kogemus. Päev algas rongisõiduga autodiileri juurde, umbes 1h metroo-rongiga, kaasas kogu meie maine vara sellel mandril. Õnneks tuli diiler sel korral meile autoga vastu, muidu oleksime pidanud nagu päev varem umbes pool tundi jalutama müügiplatsile. Kui dokumendid korras ja tehing sooritatud läks aga põnevaks. Nimelt eelnevatel päevadel oli Timo kokku valel pool asuva rooliga olnud tühjadel tänavatel ja mootorist tulevat powerit aitas ohjata automaatne käiguvahetus. Nüüdseks oli situatsioon muutunud ja tänavatel tuhandete autode vahel pidime manuaalse käiguvälitsaga võimeldes end esiti kohalikku ARK-i ja seejärel juba linnast välja. 

Pidevad kõrvalistuja ütlused, et “vastassuund; hoia vasakule; oled liiga vasakul“ ja eelnevad autojuhi kogemused kandsid vilja- pole veel ühtegi lisakriimu kumbki roolis juurde tekitanud. Enne, kui saime auto oma nimele registreeritud, eksisime GPS-i juhatusel ära, õnneks küll rajooni, kus liiklust polnud ollagi ja palju ringteid, kust on ülilihtne valesse suunda keerata (meid abistavad sildid „Keep Left“) ja kus sai vabalt harjutada eesootavateks katsumusteks liikluskaoses. Ning voilaa, oleme nüüd võtmetega uhked uued autoomanikud. Autodiiler muidugi hakkas meile Austraalia võludest rääkima- millised on lastetoetused, muud heaolud ja kuidas siin ära elatakse ning et me peaksime ikka kohe hakkama uurima, kuidas saaksime ka peale 2-te aastat Austraaliasse edasi jääda, mitte liiga palju aega maha magada, kuni on juba hilja. No me veel pole veendunud. Igatahes autoks on pisike 5-ukseline Mazda 121, manuaal ja aasta 2000. Saime lõpuks omale auto, mis keerab ka kui rooli liigutad ;).

Linnas leidsime puht juhuse tahtel üles K-mart’i (suur kõike-on pood), mis oli 24 h avatud  (samuti ebatavaline nähtus siinmail) ja täiendasime enda reisivarustust matkaosakonnas. Ostime telgi, magamiskotid, päevituskreemi, taskulambi, madratsi jne jne muud vajalikku esmasteks sõitudeks (ka söögi,joogi ja jalanõud) ja maksumus 200 dollarit. Tasub seda poodi külastada, kui kraami vaja kokku krabada, sest teiste supermarketikettide hinnad on siiski ülespoole jäänud.

Suuna võtsime põhja poole kohta nimega Shepparton. (NB! Tee peal nägime 2 meetrist madu- seisma ei jäänud ja uudistama ei läinud! Meie esimene ja ainus siiani.) Õhtupoole jõudsime kohale ja uurisime ümbrust. Kahjuks on just hooaegade vahepealne aeg ja sinna jäämine oli mõttetu. Telkimiskohta aga seal linnas polnud või olid need täis (ei saanudki täpselt aru).  Ja kuigi tanklas pakkus neiu Timole, et võime ka tema tagahoovis telkida, kui kella 12ni ootame, mil ta tööpäeva lõpetab, siis sel korral otsustasime ikkagi veelgi põhja poole suunduda ja kuskil vahepeal  ööbimiskoha ka leida.

Ööbimiskoha leidsime, kuid autos! Avastasime, et meie auto esimeste istmete seljatoed käivad täielikult alla ja niimoodi ongi kolmeosaline madrats omast käest kiiresti võtta. No ja kui tanklas tohivad rekkajuhid magada, siis proovisime meiegi selle ära. Hambaid saime sees pesta ja elu lill.

Timo vahemärkus: nimelt huvitav tõsiasi siinses paigas on see, et värskete puuviljadega ei tohi mõndade osariikide piire ületada, trahv $20 000 ehk liiga palju, et riskida.

Nüüd siis Griffith. Tulime linna ja kohe infosse, et mis pakkuda on ja kust ühendust võtta. Infost andis neiu ühe backpackersi info, kuhu helistada, kuid teiste kohtade järele, kust tööd leida, peame esmaspäevani ootama. Nädalavahetus on siin püha ja midagi ei tehta. Igatahes viis tee meid kokku Cesar’i nimelise mehega.

Hetkel siin linnas tööd vaid sibula korjajatele, kuid sinna saaks kohe- nendega aga väga ei teeni (Eesti mõistes keskmine palk, aga siin hinnad vähe teised. Mõtleme veel selle peale, kuna oleks võibolla just esialgu hea ikka täieliku jama proovida, et hiljem tööst rõõmu tunda. Ja nagu ikka teadis Cesar veel kahte Eesti tüdrukut, kes veel täpselt siin linnakeses viibivad. Nagu korduvalt öeldud, on kõik siis ülisõbralikud ja nii ka võttis Cesar õhtul meid auto peale ja viis baari neidudega kohtuma. Saime palju kasulikku infot, vahetasime olemasolevat ning saime ühtlasi veel tasuta koolajoogid- superdiil. Nagu ikka on backpackersid kõik väga avatud ja sõbralikud, vähemalt veel siiani ja vahetasime numbrid, ehk saab veel kunagi üksteist aidata. Ahjaa…need neiud olid omakorda tuttavad Jakartasse suunduva neiu Sylvaga- kui väike on Eesti ja maailm?

Kängurut ja koaalat veel elusalt näinud pole, aga milleks minna Soome, kui saab ka tulla Austraaliasse. Palun väga- kohalik põhjapõder (bämbilaikudega küll)!

Ja ööbimine. Leidsime järveäärse platsi, kus on lubatud 3 ööd tasuta viibida (telkida). Kavatseme need arvatavasti ära kasutada ja esmaspäeval ehk homme siis hakkame jälle linnapeal ringi tuuseldama ja kohta otsima, kus tööle saada. Ning NB! Kui öeldakse, et duss on seal vaid külma veega, siis meile on see puhaselge soe, mis soe!

Ja lisaks, et just saime kinnituse- oleme oodatud kohe jaanuari algusest meloni/arbuusi farmi tööle :D. Tohutud tänusõnad Henrile!

PS! Juust kehtib siin riigis järgmise aasta novembrini ja kui üks säilitusaine on kuidagi vahele jäetud (ehk pole kasutatud), siis on suur kiri kohe pakil.

Vabandame pikkade sõnavõttude üle! Esialgu veel juttu jätkub… (Õigekirja ka kahjuks pole aega jälgida :( )

Tegemisterohked päevad

Nonii. Aeg rääkida ka siinsetest tegemistest, sest neli päeva ju ikkagi juba maid avastatud.

Kes veel ei tea, siis päris omapäi meid ikka Melbourne’i kohe ei lastud. Esimesel õhtul leidsime küll ise enda backeritele mõeldud hosteli üles ja saime magama, kuid järgmisel päeval võttis meid kohe vastu Timo „sugulane“ Gerda, kes sellel mandril juba alates septembrist ja seega ka linnaga sinapeal. Sugulane jutumärkides, kuna nad ise ka vast ei tea, kuidas üksteisega seotud on. Kuna mõlemad saarlased, siis sugulased vast nagunii :).

Oli aeg bürokraatiaga vastakuti seista. Kuuldused austraallaste kohati jaburatest ja mõneti mõistmatutest paberitest meid ei kohutanud. Teadsime täpselt, millega vaja tegelema hakata. Kõigepealt soetasime endale uhked uued mobiilinumbrid (teadmiseks teile, et oma eesti numbrid jätame kehtima, kuid hoiame tagataskus seni, kuni Eestisse naaseme ja nendele helistamine on tühi vaev). Austaalia numbrid aga on järgmised: Marianna +61427062031 ja Timo puhul vahetage viimane number 2 vastu ära. Telstra siis firma nimi, kuna pidavat parim levi olema- eks paistab. Järgmisena TFN (Tax File Number, mille alusel töötamist väheke mõistlikumalt maksustatakse), mida sai valitsuse netilehel tasuta ja 20 min’ga ära teha. Number saadetakse Gerda postkasti ja järjekordselt tehtud. Kolmas asi oli pangakonto ja kaart- ilmselgelt tahaks ju kunagi raha ka hakata saama sinna peale. Siin läheb pangakonto tegemiseks 10 min, kuid kaardi kättesaamiseks lausa 5-7 päeva. Onu Commonwealth (aussi vast suurim pank) pangast, kes meiega tegeles oli supertore. Tegi meile pangakonto, lisaks veel netikonto (nö intressikonto, mis vaid netipõhine) ja seletas ka muud vajalikku. Lisaks saime kaks tasuta pastakat- aus diil :P. Kaarte me ära ei oota linnas ja laseme kõik dokumendid kenasti Gerdal endale järgi saata. Tohutu abi on inimesest, kes linnas vähekene paiksemalt ja juba tänavatel lausa giidiks võib olla. Oh, seda mugavust… Sügavad tänud veelkord!

Asjatoimetused tehtud, pidi edasi vaatama, kuhu suunduda. Kuna juba Eestis sai omavahel kokku lepitud, et linna kohe ei jää ja üritame pealesunnitud 88 päeva farmis ära teha (vajaduse ja soovi korral 2 aasta viisa jaoks), siis sel korral jätame Melbourne’ga  hüvasti.

Kuid kuidas ikka siin suurel mandril maale liikuda? Otsustame auto kasuks. Auto leidmine ise polekski nii suureks probleemiks, kui on selle ostu tegemine ja registreerimine. Autol Victoria osariigis peab olema kehtiv nö registreerimine ehk Rego ja samuti ka ostuhetkel RWC (Road Worthy Certificate), et auto üldse kõlbab müüa ja on korras- midagi meie ülevaatuse sarnast kuid karmim, kus isegi turvavööde rihmasid kuuldupoolest  välimuselt kontrollitakse. Ilma nendeta võid autole julgelt kuni 1000 dollarit juurde lisada, et need tehtud saaks. Homme saame veel tunda viimast bürokraatiat, kus isik on vaja nö siia elama tunnistada, et saaks üldse autot osta. Nüüd siis on Timo volikirja alusel Gerda juures paiknemas. Ja kui kõik nõuded on täidetud siis saab alles autot isikule lõplikult registreerida. Paljud siin ostavad auto ilma RWC’ta ja siis hiljem on mingil hetkel auto numbrimärgid kehtetud ja põhimõtteliselt auto sõidukõlbmatu. Üritame esialgu veel kõike siiski seaduse järgi teha, et mitte eestlaste mainet siin veel kahjustada. Autosid käisime vaatamas kolmes kohas ja kuna linn on tohutu lai, siis mõlemale poole linnast saime metroorongiga ligi 30 km eemale sõita ja maid aknast avastada.

Igatahes oleme värsked autoomanikud! Veel võtmeid käes ei ole, kuid sissemakse on tehtud ja homme juba vurame sellega loodetavasti linnast välja. Hiljem siis kunagi ka avaldame margi, lisame täpsema ostutehingu info  ja lisame ka kindlasti pildi. Pomm on see, et siiski ostsime manuaalkäigukastiga auto! Niisiis mitte ainult ei pea me  valel pool teed sõitma, vaid ka vale käega käike vahetama! Oh, seda elamust ja ümberõpet, arvestades, et üks meist on vaid loetud kuud lubade omanik ja siis ka pigem automaadi peal sõitnud.

Ja linnast endast: Melbourne kesklinn on üllatavalt kompaktne. Eeldasime suuri maju ja tohutut melu. Arvestades, et siin peaks paiknema rohkem kui 4 miljonit elanikku, siis tänavatele neid küll kuskilt ei jagu rohkem kui meil päälinnas. Linn ongi oma alalt tohutu suur ja laialivalguv ja lasnaka tüüpi korruskortermaju siin peaaegu üldse ei kohta- kui siis uusi korrusehitisi. Samuti on kesklinna osas väga palju pilukaid tänavapildis (kui mitte pooled) ja paljuräägitud puude all peesitsevaid aborigeene pole vast üldse näinud (või ei oska tähele panna).  Olgu öeldud, et siin kõik vabandavad ja tänavad iga väiksema  asja peale ja see hakkab ka vaikselt külge jääma. Linnapeal jalutamas oleme samuti käinud iga päev nii, et jalad annavad õhtul sellest ka vaikselt märku. Mingi suur turismimeka see nüüd küll kindlasti pole, kuigi vaatamist jaguks vast mõneks päevaks ikka- siis ka pigem näitustel. Pigem ajavad inimesed oma asja ja on töised ja konkreetsed- vähemalt esmamulje järgi.

Koht kaubanduskeskuses, kus oma netikäigud saime tehtud, autosid vaadatud jne. Seal tähistati nii piknikuga sünnipäevi,  alati keegi magas ja keegi niisama hängis- ka meie. 

Täna, viimasel õhtul Melbournis käisime Gerdaga kesklinna pargis opossumeid, suuri nahkhiiri (nagu meitte kajakad!) ja kiivilindu uudistamas. Meie mõistes täis loomaaed, kohalikes ei tekitanud aga üldse mingeid erilisi emotsioone fakt, et ühe puu peal oli vähemalt 6 uudistavat elukat, kes inimest naljalt ei kartnud. Ja arvake ära, kas meil oli fotokas selleks puhuks kaasas või mitte! Isegi WC’sse oleme seda kaasa vedanud, aga nüüd mitte, vabandust! Telefoniga sai paar klõpsu tehtud ja üritame parima edastada.

Igatahes on meil hosteli loetud ööd läbi saanud ja liigume väljapoole. Täna läheme ka magamiskotte ja matkatarbeid ostlema- ei tea ju, mis ees ootab. Eks paistab, millal jälle netti saab (siin Austraalias on internet puha defitsiit, kuna peaaegu alati on pakettidel interneti maht loetud ja juba 1G maksis pulganetil 40 AUD’i, hostelis aga 5 tundi 5 AUD’i- sel korral jääb meil nett võtmata, eks edasi rännates vaatame, mis edasi teeme). Olge muhedad ja nautige lund- meil siin läheb järjest soojemaks ja liigume järjest ülespoole!