Asukoht: Orange. Läbitud vahemaa: 600 km (Griffith-Forbes-Young-Orange)
Olime jällegi liikvel. Põhjus siis selles, et Griffith’i
nimelises linnas polnud essugi tööd, aga ometi tööd me ju siia esialgu tegema
tulime. Igatahes ka meie kauaoodatud sibulad- ärge saage valesti aru, need ei
saanud otsa (sibulad vist ei saa siin sellisel ajal kunagi otsa), aga summa,
mis nende eest oleksime saanud vähenes veelgi (40 dollarilt bin’i pealt 25le).
Ilmselgelt ei oleks tavaar, mis sibulate korjamiseks esialgu vaja on
(pesukorvid, käärid, kindad ja riided) enda ostmist enam ära tasunud, kui nende
nimel ainuüksi lisaks 3 päeva tööd peaks tegema. Meie ööd järve ääres eukalüptipuude
all olid läbi saanud.
Ökopillile (ei, meil pole vee tema jaoks nime) aga jällegi
hääled sisse ja minekut. (Teepeal selgus, et mootori kubatuuriks on 1,3l ehk
veelgi ökom, kui esialgu arvasime). Kaardi peal suund Forbes’i nimelise linna
poole ja õhtuks kohal me olimegi. Jõekaldal järjekordselt tasuta telkimisala ja
entusiastlikud naabrid. Siin vast ongi kohane, et iga naabriga- kasvõi telgi/karavaninaabritega
tuleb kohe vestlusesse asuda. Selgitasid rändurireegleid ja ka jagasid
asjakohast infot hetkel käiva koolivaheaja kohta (NB! Mõnes kohas tuleb
ööbimiskoht selleks ajaks 12 kuud ette broneerida, kuna puhkuse ajal armastavad
austraallased reisida oma karavanidega). Veel mõistame, miks austraallased tahavad,
et nö rändureid/meid ehk WHV (töötava puhkaja viisa) omanikke nende riiki
juurde voolaks. Nimelt hakkavad pensioniikka jõudma/on juba jõudnud esimesed
siinsed beebibuumerid ja neid on palju. No ja kuna keegi peab nende pensionit
kinni maksma, siis ka võõrtööjõud on enam kui oodatud.
Kuna seal linnas aga kõik hooajad hilinevad (nagu ka
enamikes teistes, kuna on olnud külm aeg), siis tööd veel ei ole. Soovitati
Young’i ja Orange linna tööpõldu proovida. Kull ja kiri ning Young oli
järgmiseks suunaks. Kindlasti mõtlete, miks kohe sõita ja miks me ei helista ja
eeltööd ei tee? Põhjus lihtne- ega meil midagi paremat ka pole teha. Näeb Austraaliat
(selleks me ju siia tulime) ja saab nautida ilma ja teist atmosfääri.
Kurvastusega peame väitma, et ühtki kängurut pole siiani kohanud. Küll aga
Forbes’i linna kohalikke papagoisid (ja neid on siin väga palju ja ühtlasi on
nad ülilärmakad). Ka kilpkonnad peesitasid jões, kuid nendest pilti ei saanud.
Young’est soovitati siiki Oranget proovida, kuna neil veel
paar nädalat töid ei ole. No mis ikka- sõiduga saame juba mõlemad kui mitte
ideaalselt hakkama siis hästi küll ja järjekordne tee ootas ees. Aga milline
tee see oli … . Igatahes kujutage ette asfaltteed, mis mõlemast poolest lagunes
ja mille keskmine osa moodustas oma laiusest vaid ühe sõidurea. Nüüd lisage
sinna juurde kurvid ja mäed ja 100km/h (mis ongi normaalne lubatud määr siin järelikult
IGALpool) - igatahes Timo leidis endale uue lemmiktee San-Marino kurvilise
mäetee ja Itaalia mägedevahelise kiirtee järel, ning asetseb see väärikale
kohale Nr 3!
Timo nurgake: Teadmiseks kõigile GPS-i omanikele: me ei oska
siiani öelda, milline valik tee-olude koha peal GPS-is määrata tuleb, et
sellistele kohtadele sattuda (ilmselgelt meie suudame just seda varianti
valida) kuna vaevalt sellistele teedele tõesti tavalised rändurid satuvad.
Vastutulevad kohalikudki vaatasid meid kahtleva pilguga- ja siis andsid gaasi.
Antud tee oli nii kitsas, et rekkaga vastasseisu jäädes oleks lihtsam olnud end
ümber keerata ja tagasi sõita, ruumi lihtsalt polnud. Ja jumal tänatud, et
ökopilli kubatuur väiksemaks osutus kui esialgu arvasime, ma arvan, et minu
oskused võimsamal autol sellisel võõral teel oleks meile kahjuks tulnud, sest
see tee oli ikka tohutult kihutama kutsuv!
Kohal! Maabusime Oranges. Tööbüroost öeldi kohe, et 2-3
päeva pärast arvatavasti algavad kirsikorjamise hooajad ja vaja on ligi 60
töölist kindlasti- oodata on vaja vaid ühte kõnet. Leidsime ka telkimiskoha
ühes linnas asetsevas kämpingus. Nädal vaid 90 AUD ja kõik muud mugavused
olemas. Juurde lisandunud ostud: Gaasigrill, taldrikud, tass, pannilabidad,
potid-pannid, uued jalanõud, nipet-näpet ja kokku 45 dollarit (Timo vahepala: te ei kujuta ette
kaua ma pidin Mariannat moosima ja keelitama, et meil on neid asju normaalseks eluks
vaja, aga lõpuks ostsime ära. Nüüdseks on Marianna meile kaks einekest valmis
küpsetanud). Jah siin linnas on järjekordselt Kmart olemas… Jei! Ränduritele
soovitamegi kuskil suuremas linnas kõik oma ostud just sealt ära teha- tuleb
palju odavam. Samuti peame mainima, et telgis ööbimistega (ja ühtlasi Auto
soetamisega) oleme tagasi teeninud mitte ainult telgi ja muu matkamisvarustuse
raha vaid isegi rohkem ja saab ka juba kütusekulu vaikselt maha kanda.
Ja nüüd siis ka veidi põhjendusi. Nimelt ei jäänud me linna
seetõttu, et nagu eelnevaltki öeldud, võiks kohe enda farmipäevadega ühele
poole saada. Hiljem on siis aega linnades endale erialast tööd otsida ja ka rahakotti
laekub niimoodi loodetavasti rohkem krõbisevat, mis üle jääb (kuna väga seda
kuskil raisata pole). Samuti võiks mustema tööga esialgu kohe ühele poole
saada, kuna siis pole hiljem linna kiusatusi ja valgeid peopesasid, mida karta
mustaks teha. Kusjuures Melbourne linnas viibides ei olekski võib-olla aru
saanud, et nii suure maa oled maha lennanud. Ilm oli soe, kuid hoovihmadega
(mis tõsi, siinmail kestavad vaid maksimaalsed 10 minutit ja on nagu soojad
sabinad), pargid rohelised ja inimesed tööhoos. Maapiirkondades oleme aga nädal
aega jutti saanud 30+ kraadi sooja ja päevad on täiesti pilvitud. Päike särab
ja punane mullamoodi pinnas lebab all- midagi täiesti teistsugust! Nagu Henri ütles, siis võib-olla hakkab farmitöö
isegi meeldima ;). Ja viimaseks- erinev
kogemus. Kui tulla Austraaliasse tegema sedasama, mis ka kodus teed, siis ei
ole millest õppida. See siin ja see riik on esialgu kindlasti elamus, mida iga
kandi pealt järgi proovida!
Üksikuid järjekordseid faktinoppeid arbuusifarmi mineku
kohta. Asukohaks saab siis olema
Hillston (NSW) ja ametiteks Timol: picker (ehk korjaja) ja Mariannal: traktorijuht
(Issi, ehk oskad nõuandeid anda?). Aeg: Jaanuari esimesed päevad (veel
kinnitatakse).
PS! Erineme täielikult teistest päkkeritest (nö
seljakotiränduritest), kuna nende suurte maanteelaevade asemel sibame me oma
ökopillist põrnikaga maanteid mööda ringi. Meie aga naerame rahulolevalt vastu,
arvestades, et sõite saame nende asemel kilometraažilt kahekordselt teha. (Oleme
veendunud, et Austraalia avastamiseks vaatame kunagi midagi kogukamat, kuid vaid
ühel pool suurt saart sibades oleme leidnud just õige masina). Autojuhiload on siinpool suurt kera kohustuslikud!
Ma vaatan, et olete blogisse pannud ka kella meie ajaga. soovitaks, et pange teine samasugune teie kohaliku ajaga ka, siis oleks meil ka lihtne jälgida :)
ReplyDeletejutukesed põnevad nagu ikka, ootame järge..
No kurja. Meie siin omast arust valisimegi oma ajavööndi ja ka linna, et teie mõikaksite, mis vööndis me elame. Üritame uue ja parema kella sinna lähiajal vorpida, mis ikka seda kella näitaks, mis meie tahame.
Delete