Põhjapõder ja ökopill

Tegemistega nüüd juba linnas nimega Griffith, kuid räägime ka teekonnast siiamaani.

Melbourne’st lahkumine oli omaette kogemus. Päev algas rongisõiduga autodiileri juurde, umbes 1h metroo-rongiga, kaasas kogu meie maine vara sellel mandril. Õnneks tuli diiler sel korral meile autoga vastu, muidu oleksime pidanud nagu päev varem umbes pool tundi jalutama müügiplatsile. Kui dokumendid korras ja tehing sooritatud läks aga põnevaks. Nimelt eelnevatel päevadel oli Timo kokku valel pool asuva rooliga olnud tühjadel tänavatel ja mootorist tulevat powerit aitas ohjata automaatne käiguvahetus. Nüüdseks oli situatsioon muutunud ja tänavatel tuhandete autode vahel pidime manuaalse käiguvälitsaga võimeldes end esiti kohalikku ARK-i ja seejärel juba linnast välja. 

Pidevad kõrvalistuja ütlused, et “vastassuund; hoia vasakule; oled liiga vasakul“ ja eelnevad autojuhi kogemused kandsid vilja- pole veel ühtegi lisakriimu kumbki roolis juurde tekitanud. Enne, kui saime auto oma nimele registreeritud, eksisime GPS-i juhatusel ära, õnneks küll rajooni, kus liiklust polnud ollagi ja palju ringteid, kust on ülilihtne valesse suunda keerata (meid abistavad sildid „Keep Left“) ja kus sai vabalt harjutada eesootavateks katsumusteks liikluskaoses. Ning voilaa, oleme nüüd võtmetega uhked uued autoomanikud. Autodiiler muidugi hakkas meile Austraalia võludest rääkima- millised on lastetoetused, muud heaolud ja kuidas siin ära elatakse ning et me peaksime ikka kohe hakkama uurima, kuidas saaksime ka peale 2-te aastat Austraaliasse edasi jääda, mitte liiga palju aega maha magada, kuni on juba hilja. No me veel pole veendunud. Igatahes autoks on pisike 5-ukseline Mazda 121, manuaal ja aasta 2000. Saime lõpuks omale auto, mis keerab ka kui rooli liigutad ;).

Linnas leidsime puht juhuse tahtel üles K-mart’i (suur kõike-on pood), mis oli 24 h avatud  (samuti ebatavaline nähtus siinmail) ja täiendasime enda reisivarustust matkaosakonnas. Ostime telgi, magamiskotid, päevituskreemi, taskulambi, madratsi jne jne muud vajalikku esmasteks sõitudeks (ka söögi,joogi ja jalanõud) ja maksumus 200 dollarit. Tasub seda poodi külastada, kui kraami vaja kokku krabada, sest teiste supermarketikettide hinnad on siiski ülespoole jäänud.

Suuna võtsime põhja poole kohta nimega Shepparton. (NB! Tee peal nägime 2 meetrist madu- seisma ei jäänud ja uudistama ei läinud! Meie esimene ja ainus siiani.) Õhtupoole jõudsime kohale ja uurisime ümbrust. Kahjuks on just hooaegade vahepealne aeg ja sinna jäämine oli mõttetu. Telkimiskohta aga seal linnas polnud või olid need täis (ei saanudki täpselt aru).  Ja kuigi tanklas pakkus neiu Timole, et võime ka tema tagahoovis telkida, kui kella 12ni ootame, mil ta tööpäeva lõpetab, siis sel korral otsustasime ikkagi veelgi põhja poole suunduda ja kuskil vahepeal  ööbimiskoha ka leida.

Ööbimiskoha leidsime, kuid autos! Avastasime, et meie auto esimeste istmete seljatoed käivad täielikult alla ja niimoodi ongi kolmeosaline madrats omast käest kiiresti võtta. No ja kui tanklas tohivad rekkajuhid magada, siis proovisime meiegi selle ära. Hambaid saime sees pesta ja elu lill.

Timo vahemärkus: nimelt huvitav tõsiasi siinses paigas on see, et värskete puuviljadega ei tohi mõndade osariikide piire ületada, trahv $20 000 ehk liiga palju, et riskida.

Nüüd siis Griffith. Tulime linna ja kohe infosse, et mis pakkuda on ja kust ühendust võtta. Infost andis neiu ühe backpackersi info, kuhu helistada, kuid teiste kohtade järele, kust tööd leida, peame esmaspäevani ootama. Nädalavahetus on siin püha ja midagi ei tehta. Igatahes viis tee meid kokku Cesar’i nimelise mehega.

Hetkel siin linnas tööd vaid sibula korjajatele, kuid sinna saaks kohe- nendega aga väga ei teeni (Eesti mõistes keskmine palk, aga siin hinnad vähe teised. Mõtleme veel selle peale, kuna oleks võibolla just esialgu hea ikka täieliku jama proovida, et hiljem tööst rõõmu tunda. Ja nagu ikka teadis Cesar veel kahte Eesti tüdrukut, kes veel täpselt siin linnakeses viibivad. Nagu korduvalt öeldud, on kõik siis ülisõbralikud ja nii ka võttis Cesar õhtul meid auto peale ja viis baari neidudega kohtuma. Saime palju kasulikku infot, vahetasime olemasolevat ning saime ühtlasi veel tasuta koolajoogid- superdiil. Nagu ikka on backpackersid kõik väga avatud ja sõbralikud, vähemalt veel siiani ja vahetasime numbrid, ehk saab veel kunagi üksteist aidata. Ahjaa…need neiud olid omakorda tuttavad Jakartasse suunduva neiu Sylvaga- kui väike on Eesti ja maailm?

Kängurut ja koaalat veel elusalt näinud pole, aga milleks minna Soome, kui saab ka tulla Austraaliasse. Palun väga- kohalik põhjapõder (bämbilaikudega küll)!

Ja ööbimine. Leidsime järveäärse platsi, kus on lubatud 3 ööd tasuta viibida (telkida). Kavatseme need arvatavasti ära kasutada ja esmaspäeval ehk homme siis hakkame jälle linnapeal ringi tuuseldama ja kohta otsima, kus tööle saada. Ning NB! Kui öeldakse, et duss on seal vaid külma veega, siis meile on see puhaselge soe, mis soe!

Ja lisaks, et just saime kinnituse- oleme oodatud kohe jaanuari algusest meloni/arbuusi farmi tööle :D. Tohutud tänusõnad Henrile!

PS! Juust kehtib siin riigis järgmise aasta novembrini ja kui üks säilitusaine on kuidagi vahele jäetud (ehk pole kasutatud), siis on suur kiri kohe pakil.

Vabandame pikkade sõnavõttude üle! Esialgu veel juttu jätkub… (Õigekirja ka kahjuks pole aega jälgida :( )