Tere Melbourne

Meie Aussi minek ei ole kindlasti olnud lilleline planeerimine ja roosa manna, kuid tahtmine saab mugavusest võitu ja ära me tegime! Info otsimisel aussi kohta leidsime internetist lausel: SUURTE TEGUDE SUURIM VAENLANE ON EDASILÜKKAMINE! Otsustasime sellele vastu rääkida.

Kuna alles nüüd on võimalik arvuteid elektrivõrku ühendada on ka blogi tegemisega tükk tegemist olnud. Alustame seega algusest ja räägime esialgu reisist…

Kuna Timo naases töölt  koju 2 nädalat enne arvatava reisi algust, siis sai juba telefoni teel mõned asjad kokku lepitud, mis on enne minekut veel teha vaja ja kokku osta. Enne reisi oli väga tihe graafik ja eelviimasel õhtul oli veel lausa 4 kohtumist sõpradega ühe päeva sees. Mitte, et meile ei meeldiks sõpradega koos olla- vastupidi, lausa naudime seda, siis ikkagi tähendas see asjade kuhjumist ühele ajale: VIIMASELE MINUTILE ENNE REISI.

Kohvrite pakkimine üllatavalt ei valmistanudki meeletult paanikat. Asjad said ilusti kokku ja kg jäid ka piisavalt alla lubatud normi. NB! Tulevastele ränduritele teadmiseks, et kohvrite lubatud normid sätestab sinu kõikidest lennureisidest pikimat vahemaad opereeriva/teenindava lennufirma reeglid (k.a nt AirBaltic’ule), mistõttu meie kohvrid tohtisid olla lausa 23+8 kg. Kohapeal muidugi selgus, et kohvrid oleksid võinud ikkagi esialgu maksimumini täis laadida kõiksugusteks olukordadeks ja hiljem neid vajadusel kärpida- nt riided ka linnapeal olles jahedamale ilmale vastavad. Mida aga suutsime kõige kauem edasi lükata oli esimese ööbimise muretsemine- täiesti hämmastav, kuidas selline oluline ja kiirestitehtav otsus sai lõpuks sooritatud alles 30 min enne kodust väljasõitu. Vähemalt oli siiski maabumispaik olemas.

Igatahes varahommikune autosõit Riiga, keset ööd perega hüvastijätt ja olimegi Riia lennujaama avarustes. Järgmisena ütleks vaid- Lätlased! Need kuuevarbalised vast ise ka ei tea, mida tahavad ja soovivad. Kuna olime ära teinud online check-in’i, siis arvasime, et kohvrite äraandmine ja lennukile minek ja kõik- eksisime. Kõigepealt taheti, et ikkagi check-in’i läheksime. Üritasime selgitada, et boarding pass’id juba olemas, kuid seejärel leiti veel, et meil ikka mitmed prinditavad paberid puudu. Mitmeid kordi korruste vahel joostes ja erinevate (kurjade) ametnikega suheldes saime aru, et töötajad ise ka ei tea, kelle juurde nad inimesed saadavad või mida neil (ehk meil) teha käsivad. Samuti sooviti passi lehitsedes leida Austaalia viisat- selgitades, et meil on passi numbriga seotud elektrooniline viisa ja kleeps puudub, siis järgmisena öeldi, et tahavad sellele kinnitust. No tõepoolest mida? Lõppkokkuvõttes sobis neile e-mail, et meile on tõepoolest viisa antud- ei mingit ametlikku dokumenti ega midagi. Saaga lõpp.

Järgnevad lennujaamad läksid mängleva kergusega. Moskvas transfeer sektoris oodates (NB! Kui viisat pole, siis raudselt tuleb lennujaama viisaraudade piiridesse jääda) leidsime enda kõrval neiu, kes ulatas teenindajale Estonia kirjadega passi. Timo uudishimust läks küsima, et kuhu neiu suundub ja niimoodi saimegi endale lennujaamade seltsilise, kuna ka järgnev lend Abu-Dhabi’sse oli meil sama. Infoks siis neiu kohta niipalju, et suundus ta Jakartasse ringi reisima. Plaanis oli 6 kuud Indoneesiat avastada koos mõne sõbranna ja viimase kuu ka mehega. Ütles, et hakkama peaks saama vabalt 6000 euroga- Meile idee meeldis (kui mitte ei hakanud isegi kripeldama) ja julguse eest anname eriti suure tunnustuse! Abu Dhabi enda õhk, mida saime nautida vaid vaevu 10 min lennukilt bussi minnes oli eriline- niiske, kergete vürtsiaroomidega, soe ja vastuvõttev.

Ahjaa… Lennureisid Etihad Airways’idega (ehk meie kaks viimast). Meid poputati maitsvate söökidega, oma isikliku entertainment center’iga (ehk siis eesistuja seljatoe sees oli telku, koos mängude, filmide, raadio, lennuinfo ja kõige muuga, mis sinna juurde kuuluv, kõrvaklapid ja pult/mängukonsool), teki , padja, silmaklappidega ja pikemal lennul oli ka isegi kotike, kus sees isiklikud sokid, hambahari/pasta, kõrvatropid ja järjekordsed silmaklapid. Isegi mina, Marianna, magasin lennukis nagu nott!

Austraalia kardetud toll ei kollitanud üldse. Küsiti infot kaasa tassitud vara kohta (,et illegaalset midagi poleks), vaadati üle passid ja kaks kutsut nuhkisid pikas reas seistes kotte ja ühtlasi meid üle- üks siis alles treeningul. Ja palun väga- kohal!