Kull ja kiri

Asukoht: Orange. Läbitud vahemaa: 600 km (Griffith-Forbes-Young-Orange)

Olime jällegi liikvel. Põhjus siis selles, et Griffith’i nimelises linnas polnud essugi tööd, aga ometi tööd me ju siia esialgu tegema tulime. Igatahes ka meie kauaoodatud sibulad- ärge saage valesti aru, need ei saanud otsa (sibulad vist ei saa siin sellisel ajal kunagi otsa), aga summa, mis nende eest oleksime saanud vähenes veelgi (40 dollarilt bin’i pealt 25le). Ilmselgelt ei oleks tavaar, mis sibulate korjamiseks esialgu vaja on (pesukorvid, käärid, kindad ja riided) enda ostmist enam ära tasunud, kui nende nimel ainuüksi lisaks 3 päeva tööd peaks tegema. Meie ööd järve ääres eukalüptipuude all olid läbi saanud.

Ökopillile (ei, meil pole vee tema jaoks nime) aga jällegi hääled sisse ja minekut. (Teepeal selgus, et mootori kubatuuriks on 1,3l ehk veelgi ökom, kui esialgu arvasime). Kaardi peal suund Forbes’i nimelise linna poole ja õhtuks kohal me olimegi. Jõekaldal järjekordselt tasuta telkimisala ja entusiastlikud naabrid. Siin vast ongi kohane, et iga naabriga- kasvõi telgi/karavaninaabritega tuleb kohe vestlusesse asuda. Selgitasid rändurireegleid ja ka jagasid asjakohast infot hetkel käiva koolivaheaja kohta (NB! Mõnes kohas tuleb ööbimiskoht selleks ajaks 12 kuud ette broneerida, kuna puhkuse ajal armastavad austraallased reisida oma karavanidega). Veel mõistame, miks austraallased tahavad, et nö rändureid/meid ehk WHV (töötava puhkaja viisa) omanikke nende riiki juurde voolaks. Nimelt hakkavad pensioniikka jõudma/on juba jõudnud esimesed siinsed beebibuumerid ja neid on palju. No ja kuna keegi peab nende pensionit kinni maksma, siis ka võõrtööjõud on enam kui oodatud.

Kuna seal linnas aga kõik hooajad hilinevad (nagu ka enamikes teistes, kuna on olnud külm aeg), siis tööd veel ei ole. Soovitati Young’i ja Orange linna tööpõldu proovida. Kull ja kiri ning Young oli järgmiseks suunaks. Kindlasti mõtlete, miks kohe sõita ja miks me ei helista ja eeltööd ei tee? Põhjus lihtne- ega meil midagi paremat ka pole teha. Näeb Austraaliat (selleks me ju siia tulime) ja saab nautida ilma ja teist atmosfääri. Kurvastusega peame väitma, et ühtki kängurut pole siiani kohanud. Küll aga Forbes’i linna kohalikke papagoisid (ja neid on siin väga palju ja ühtlasi on nad ülilärmakad). Ka kilpkonnad peesitasid jões, kuid nendest pilti ei saanud.

Young’est soovitati siiki Oranget proovida, kuna neil veel paar nädalat töid ei ole. No mis ikka- sõiduga saame juba mõlemad kui mitte ideaalselt hakkama siis hästi küll ja järjekordne tee ootas ees. Aga milline tee see oli … . Igatahes kujutage ette asfaltteed, mis mõlemast poolest lagunes ja mille keskmine osa moodustas oma laiusest vaid ühe sõidurea. Nüüd lisage sinna juurde kurvid ja mäed ja 100km/h (mis ongi normaalne lubatud määr siin järelikult IGALpool) - igatahes Timo leidis endale uue lemmiktee San-Marino kurvilise mäetee ja Itaalia mägedevahelise kiirtee järel, ning asetseb see väärikale kohale Nr 3!

Timo nurgake: Teadmiseks kõigile GPS-i omanikele: me ei oska siiani öelda, milline valik tee-olude koha peal GPS-is määrata tuleb, et sellistele kohtadele sattuda (ilmselgelt meie suudame just seda varianti valida) kuna vaevalt sellistele teedele tõesti tavalised rändurid satuvad. Vastutulevad kohalikudki vaatasid meid kahtleva pilguga- ja siis andsid gaasi. Antud tee oli nii kitsas, et rekkaga vastasseisu jäädes oleks lihtsam olnud end ümber keerata ja tagasi sõita, ruumi lihtsalt polnud. Ja jumal tänatud, et ökopilli kubatuur väiksemaks osutus kui esialgu arvasime, ma arvan, et minu oskused võimsamal autol sellisel võõral teel oleks meile kahjuks tulnud, sest see tee oli ikka tohutult kihutama kutsuv!

Kohal! Maabusime Oranges. Tööbüroost öeldi kohe, et 2-3 päeva pärast arvatavasti algavad kirsikorjamise hooajad ja vaja on ligi 60 töölist kindlasti- oodata on vaja vaid ühte kõnet. Leidsime ka telkimiskoha ühes linnas asetsevas kämpingus. Nädal vaid 90 AUD ja kõik muud mugavused olemas. Juurde lisandunud ostud: Gaasigrill, taldrikud, tass, pannilabidad, potid-pannid, uued jalanõud, nipet-näpet ja kokku  45 dollarit (Timo vahepala: te ei kujuta ette kaua ma pidin Mariannat moosima ja keelitama, et meil on neid asju normaalseks eluks vaja, aga lõpuks ostsime ära. Nüüdseks on Marianna meile kaks einekest valmis küpsetanud). Jah siin linnas on järjekordselt Kmart olemas… Jei! Ränduritele soovitamegi kuskil suuremas linnas kõik oma ostud just sealt ära teha- tuleb palju odavam. Samuti peame mainima, et telgis ööbimistega (ja ühtlasi Auto soetamisega) oleme tagasi teeninud mitte ainult telgi ja muu matkamisvarustuse raha vaid isegi rohkem ja saab ka juba kütusekulu vaikselt maha kanda.

Ja nüüd siis ka veidi põhjendusi. Nimelt ei jäänud me linna seetõttu, et nagu eelnevaltki öeldud, võiks kohe enda farmipäevadega ühele poole saada. Hiljem on siis aega linnades endale erialast tööd otsida ja ka rahakotti laekub niimoodi loodetavasti rohkem krõbisevat, mis üle jääb (kuna väga seda kuskil raisata pole). Samuti võiks mustema tööga esialgu kohe ühele poole saada, kuna siis pole hiljem linna kiusatusi ja valgeid peopesasid, mida karta mustaks teha. Kusjuures Melbourne linnas viibides ei olekski võib-olla aru saanud, et nii suure maa oled maha lennanud. Ilm oli soe, kuid hoovihmadega (mis tõsi, siinmail kestavad vaid maksimaalsed 10 minutit ja on nagu soojad sabinad), pargid rohelised ja inimesed tööhoos. Maapiirkondades oleme aga nädal aega jutti saanud 30+ kraadi sooja ja päevad on täiesti pilvitud. Päike särab ja punane mullamoodi pinnas lebab all- midagi täiesti teistsugust!  Nagu Henri ütles, siis võib-olla hakkab farmitöö isegi meeldima ;).  Ja viimaseks- erinev kogemus. Kui tulla Austraaliasse tegema sedasama, mis ka kodus teed, siis ei ole millest õppida. See siin ja see riik on esialgu kindlasti elamus, mida iga kandi pealt järgi proovida!

Üksikuid järjekordseid faktinoppeid arbuusifarmi mineku kohta.  Asukohaks saab siis olema Hillston (NSW) ja ametiteks Timol: picker (ehk korjaja) ja Mariannal: traktorijuht (Issi, ehk oskad nõuandeid anda?). Aeg: Jaanuari esimesed päevad (veel kinnitatakse).

PS! Erineme täielikult teistest päkkeritest (nö seljakotiränduritest), kuna nende suurte maanteelaevade asemel sibame me oma ökopillist põrnikaga maanteid mööda ringi. Meie aga naerame rahulolevalt vastu, arvestades, et sõite saame nende asemel kilometraažilt kahekordselt teha. (Oleme veendunud, et Austraalia avastamiseks vaatame kunagi midagi kogukamat, kuid vaid ühel pool suurt saart sibades oleme leidnud just õige masina). Autojuhiload on siinpool suurt kera kohustuslikud!