Great Ocean Road vol 2 ehk karvapallide väljanäitus

Olles end Apollo Bays mugavalt sisse seadnud otsustasime ümbruskonda iga päevaga rohkem uudistada ja mitte kogu lõbu ühe päeva sisse paisata, sest aega meil oli. Kuna teekonna läänepoolsem osa oli juba vaadatud ning jalgupidi ka ookeanivees käidud, otsustasime me järgnevalt Great Ocean Roadi keskpaika avastada.

Infopunktist saime teada, et piirkonna kõige väärtuslikum vaateplats on hoopis vana majakas, mis ühe poolsaare tippu kaunistab. Ja mitte ainult ei tõmba Otway Lighthouse (ehk Otway majakas) turiste sinna sõitma, vaid meile lubati 100% garantii, et kohtame teekonnal ka kauaoodatud karvapalle.

Ökopillil tuurid peale ja minek. Mis veel - Great Ocean Roadi ääres on mitmeid vaateplatse ehk platvorme, kus autoga tõmbad lihtsalt tee äärde ja võid nõnda avastada veelgi maalilisemaid vaateid kui et tüüpiliselt soovitatud turistipunktides. Esialgu vaimustasid meid kõik vaatenurgad, kuid hiljem nautisid juba tohutukäänulist teed ja imetlesid vaadet autoaknast- ka silmailuga jõuab harjuda!

Pöörates teele, mis majakani viis, soovitati meil pead kuklas hoida. Timol soovitasin ma (suhteliselt käskiva tooniga :P ) siiski rohkem teed jälgida (arvestades eelnevate päevade sündmusi) aga endal hoidsin kaela küll kahekorra. Kümmekond kilomeetrit hiljem nägi aga just Timo ühte potsatajat täpselt sõidutee kohal maiustamas. Järgnevatel meetritel tekkis neid aga juurde ja juurde. Olime nagu lapsed kommipoes, kes õnnest ja tehtud avastusest ei tea mida ära teha! KOAALAD… igal pool olid KOAALAD! Meie esimesed looduses leitud!

Teekond majakani venis küllaltki pikaks. Iga järgneva koha peal tuli järjekordne paus teha (minu suurel soovil). Meie entusiasm päädis sellega, et ühel hetkel olime mõlemad kahe koaalaga ühe puu otsas, et neid paremini jäädvustada saaksime.

Otway majaka juurde jõudes ei olnud innukus enam sama… merd võin ma ju kodus ka vaatamas käia- KOAALASID JU MITTE! Timo ratsionaalse mõtlemise juures siiski sai kaine mõistus võitu ja läksime majakat uurima. Otway majakas oli esimene hoone, mille kaudu peeti ühendust Tansmaania saarega ning sõdade käigus oli see olnud oluline sõjaväeline kaitserajatis. Majaka sees oli majakavaht, kellega Timol (nagu ikka) jätkus juttu kauemaks. Kui rääkisime, kust pärit oleme ja üritasime selgitada täpsemat asukohta oli vanahärra enam kui teadlik. Muljeid jagades saime teada, et tema poeg (26 aastane) on läbi käinud rännates mitte rohkem ega vähem kui 96 riiki! Paar kuud aastas teeb kodumaal tööd ja siis jälle rändab mitmeid kuid ringi (saame veegi selgemalt igapäevaselt aru, kuidas Austraalia elatustasemega on võimalused piiritud!).

Tagasiteel kodu poole läksime ligiduses asuvaid vihmametsasid uurima erinevate matkadega. Soovisime ka uuesti vihmametsas koske näha ja võtsime ette 5 km rännaku ühe kose juure. Arvestamata seda, et Austraalias läheb õhtuti väga järsult pimedaks, saime me alles teekonna alguses aru, et kellaajaliselt oleme rännaku küllaltki hiliseks jätnud ning mõistsime, et peame rännaku tegema küllaltki tempokalt (ei ole veel väga tahtmist Austraalia vihmametsi pimeduses avastada). Retk polnud aga meelakkumine. Treppe ja laskumisi ja tõuse oli tohutult. Pinnas oli kohati pehme ja hapnikuvaru suurest hingeldamisest piiratud (enesele häbi-häbi). Kohale jõudnuna ei olnud me pettunud, kuid olles eelnevalt näinud Blue Mountains’i koski ja mägesid ei ole enam pisematel kahjuks midagi nendele vastu panna. Tagasitee otsustasime maksimaalse kiirusega ja poolenisti joostes läbida. Trenn oli rohkem kui korralik ning päev igati (higisena) kordaläinud!

PS! Kodus duši all olles leidsin põrandalt kaani- teab, kas rändur reisis minuga majja või oli ise asjaline aga kaanid ja vihmametsad käivad siinpool sood kokku nagu Robi ja Bobi.