Road Trip Austraalia stiilis

Vabandan - järjekordne mutantpostitus! Aga no ei saa ju midagi välja jätta :)

Päris kivi-paber-kääre me oma järgmise asukoha valikul siiski ei teinud (nagu esialgu Timo ähvardas). Võitu said loogiline mõtlemine ja hetkeemotsioonid. Kaks tegevust, mille vahel puudub igasugune kooskõla, kuid mille alusel me siiski järgnevaks asukohaks Perth’i kasuks otsustasime.

Kui auto oli müüdud asusime kiirelt tegudele ja otsisime netist võimalusi, kuidas karavane „transportida“ ühest kohast teise.

Tegelik nimetus siis asjal caravan relocation, mis kujutab endast seda, et rendifirmad, mis autosid ja karavane inimestele rendivad, peavad nad ka teatud kuupäevaks vastavasse asukohta saama. Selleks, et mitte enda inimressursse selle peale kulutada, pakuvad nad teistele inimestele võimaluse teatud päevade jooksul sõidukit ühest kohast teise „liigutada“. Rendiks on tavaliselt 1 AUD! päevas. (Lisakuludena kindlustus, kui on soovi end kindlustada, ja agenditasu ning muidugi olenevalt firmast võivad olla ka varjatud kulud- lugege lepingut nagu ikka sellistel juhtudel. Lisaks on lepingus tingimused kütuse, päevade arvu ja kilometraaži kohta).

Selline ongi Austraalia 1 AUD'ine auto

Meie nägime pakkumist, et on võimalik paari mitmekohalist karavani Melbournest Perthi „liigutada“ ja helistasime kohe firmasse. Ettevõte väitis, et neil sellist varianti pole tegelikult hetkel, küll aga on võimalik neljaveolist autot 7 päevaga Perth’i viia ja autoks siis kas Toyota Landcruiser või mingi samalaadne. No miks ka mitte… nii meil, meie tavaaril kui ka autol oli ju vaja Perthi jõuda!

Järgneval päeval läks Timo autot tooma ja mida ta avastas… see samalaadne auto oli hoopis tuttuus (vaid 16 km enne läbinud) Toyota Kruger - uue auto lõhnaga ja puha! Piiratud kilometraaži asemel oli kilometraaž piiramatu ning kõik kütus, mis paagis on tasuta meie oma!

Sõit võis alata. Esialgsetele plaanidele (otsejoones Perth’i põrutada) tõmbasime kriipsu peale ja otsustasime järjekordselt Great Ocean Roadi läbida- sel korral täies pikkuses. Hoopis teine tunne, kui tõusudel pole vaja käikudega jamada ning auto justkui lendab mäest üles ilma ühegi pingutusemärgita. Eelnevat külastamata London Bridge sai samuti üle vaadatud (vt Great Ocean Road vol 3).

Olematu "Londoni sild"

Järgnevalt võtsime suuna Adelaide poole (nn Lõuna-Austraalia „pealinn“). Peaks mainima, et õhtupimeduses sõitu üritasime suurel määral vältida ja õigesti tegime. Adelaide poole sõites olid kõik tee ääred känguruid täis ja kiirused kukkusid koheselt naeruväärselt väikesteks. Samuti nägime kaugustes meie esimest metsapõlengut, mis tõepoolest katab terve taeva ühtlase tumeda kihiga ning kaugustes on juba tunda kirbet vinguhaisu.

Taamal mitte pilved vaid toss

Enne Adelaide jõudmist läksime spontaanselt külastama „vaba õhu“ loomaaeda Monarto Zoo. Loomaaed oli siis teistsugune, kuna eksponaate said külastada nendest bussiga läbi sõites. (jah, teame, oleme totaalsed loomafanatid juba!) Erinevatele loomadele olid rajatud muidugi oma tohutud alad (nt kaelkirjakutele koos seltskonnaga kuni 25 ha). Samas oli võimalus vaateplatvormide juures bussilt maha hüpata ja hiljem uuesti järgneva bussiga liituda, vahepeal targemate inimeste ehk hooldajate jutte kuulates. Peaaegu Aafrika savannituuri mulje tekkis ja järjekordselt täiesti omamoodi ja kordumatu kogemus! Nägime oma silmaga nii valget kui ka musta ninasarvikut (kui niimoodi nende eestikeelne nimetus üldse on :S), mis on haruldus mitte ainult Austraalias vaid ka terves maailmas nende väljasuremisohu tõttu.

Leia pildilt kurat! Tansmaania kurat!

Terve see ala oli vaid üks "puur"

Vahi keelt!

Igaühel oma kiisu...

Beebibuum

Nõukogu kokkutulek

Adelaide ise oli esmapilgul küllaltki meeldiv linn. Puhas, kena ja kultuurne. Adelaide peaks olema ka kõige Euroopalikum keskus Austraalias, kuna rändurid Euroopast rajasid linna vastavalt Euroopa suurlinnadele. Esmalt vaatasime üle kuulsa Adelaide kaubandusala ja turu. Saime ehtsat vene õlis tehtud piroshki’t süüa ja päev oli jälle tehtud! Täiesti suvaliselt käisime veel linna peal ringi ja asutusime sisse ka linna muuseumisse. Kui Canberra muuseum oli naljanumber valgete seinte ja tühjade ruumidega, siis sealses muuseumis võiks terve päeva vabalt ära sisustada. Erinevad ruumid olid sisutihedad ja pühendatud nii aborigeenidele, Aafrikale, imetajatele, mineraalidele jne jne. Silmailu ja infot oli külluses nagu ka erinevaid eksponaate. Mõtlesime uuesti ümber oma seisukoha Austraalia muuseumite suhtes!

Hiinalinn

Kes veel võtaks sellise endale lisareisjaks autosse- üritas, aga ebaõnnestus just taoline!

Järgmisena tuli läbida meie seni pikim „mõtetu“ ots. Tegemist siis lõunas asuva tühermaaga, kus elamustingimused on isegi kehvad kängurutele ning autoga sõites näeb silmapiiril vaid madalaid taimi (kuigi enda checklisti saame lisada ka metsiku dingo!). Kohal nimeks Nullarbor Plain (Nullarbor’i tasandik) või Nullarbor Desert (Nullarbour’i kõrb). Kui Austraalias niigi väikselt ei tehta midagi, siis võite arvata kuidas on sõita 1200 km keset eimidagi, lisaks on see veel täiesti lame ala! Nimi tõlkes tähendabki „mitteühtegi puud“, ning seda ta ka oli. Nullarbouri tasandiku äärset kaljut kutsutakse ka maailma ääreks, kuna tühermaa lihtsalt lõppeb ookeani ääres järsu kaljuseinaga, mida jagub sadadeks kilomeetriteks järgemööda. Ühtlasi saame öelda, et oleme maganud (autos) asukohas, kus lähima tsivilisatsioonini ehk Roadhouse’ni (nende mõistes maja, kus asub tankla/motell/söögikoht) ja mitte isegi küla/linna/asulani oli üle 60 km! Esmakordselt saime ka proovida tanklas duši all käia (mida kõike Austraalias ei koge- üpris rekkamehe tunne tuli peale ;) ) ning ühtlasi sain mina, Marianna, sõita Austraalia pikimal sirgel (ja tasasel teel) mida jätkus lausa 145 km jutti!

Kui kirjas, et ees suur või lai veos, siis seda ta ka on!

Maailma "äärel"

Kuna aega veel jagus, kõrb oli ületatud ja meeled veel küllaltki rõõmsad otsustasime veel enne ümberpõike teha ja minna ka Esperance linna avastama. Linn asub samuti ookeani ääres ja pakub suurt silmailu oma ilusate ja valgete randadega. Linnas on ka autoga sõidetav ring Great Ocean Drive, mis möödub kuulsamatest randadest ning ühtlasi Roosadest järvedest. Sel hetkel järved küll roosad polnud (oleneb vast mingitest vetikatest), aga jäime ookeaniäärse silmailuga rahule ning soovitame kindlasti!

Juba üsna Perthi külje all (arvestades läbitud teekonna pikkust) otsustasime ka ajavaru tõttu vaatama minna Wave Rock’i (Laine kivi), mis siis on suur kalju, mida aeg on omasoodu laine kujuliseks vorminud (NB! Mille eest sa pead maksma- Jah, Austraalias on ka kivide vaatamised maksulised!). Vaatamata nimetusele ei ole kivikamakal mere ega ookeaniga midagi pistmist peale väljanägemise. Kuna jõudsime kivi juurde juba esimeste päikesekiirtega siis oli meil ka üsna privaatne kogemus kivimügariku avastamisega- ühelgi korral ajaarvamisega edukad!

Austraalia esimene surfitund!

"Hippos jawn" ehk pildile vastavalt jõehobu(de) haigutus(ed) ;)

Veel natukene sõita ja olimegi õnnelikult päral- Perth, siin me oleme!

Vahetatud sai Austraalia kallas, läbitud enam kui 4000 km ja siiani on enamik Austraaliast nägemata...