Oliiviõli A ja O

Viimane aeg veidi rääkida, kuidas oliividest tegelik õli valmib ja miks ka Teie oliiviõli tarbima peaksite. 

Hoiatus! jutt võib olla küllaltki igav aga üritage ise millegi tootmist huvitavaks jutuks vesta.

Samm nr 1: Korja kokku oliivid

Kõigepealt peame liikuma Timo tööruumi. Oliivid, uskuge või mitte, õhuga kokkupuutes põhimõtteliselt nö oksüdeeruvad ehk puult korjamise hetkest alates hakkavad oliivid koheselt oma kvaliteedis kaotama. Kui oliivid esialgu tehasesse sisse tuuakse, siis parimate maitse- ja kvaliteediomaduste säilimiseks on meil määratud ära nn ootaeg, mis tähendab, et oliivide tehasesse toomise hetkest peavad nad saama protsessitud järgmise 12 tunni jooksul. Sel aastal oleme enamasti oliividega lähenenud pigem 6-le tunnile (või alla selle), mis on ainult positiivne. Esmases ruumis puhastataksegi oliivid okstest, lehtedest ja muust sodist, mis oliivide sekka võib sattuda (kaasa arvatud igasugu elukad, millest pean tegema lausa eraldi blogi).

Järgnevalt algab oliivide protsessimise järk, kus mina üritan supersüsteemide abil viljast tegeliku õli kätte saada. Esmalt viljad purustatakse (vajadusel lisatakse talki)  ja sellele massile lisatakse omakorda ensüüme (mis on ka ainus keemiline ühend, mis meie viljadele lisatakse), et eraldada kergemini massist õli. Järgnevalt soojendame segu üles ja seejärel läheb pastamass läbi decanter’i (masin, mis massist vee ja õli eraldab) ja separaatori (masin, mis õli veest eraldab). Protsess tundub lihtne, kuid tegelikult on erinevaid nüansse ja andmeid, mida jälgida enam kui küll. Oliivide purustamise hetkest kuni õli saamiseni kulub ligikaudu 1,5 tundi ning tunnis suudame me protsessida keskmiselt 3,5 tonni puuvilja. Jah- oliive liigitatakse puuviljade alla, mistõttu on oliiviõli põhimõtteliselt oliivimahl.

Meie tehases valmistatakse vaid esimese järgu protsessi külmpressõli, mis kannab nimetust Extra Virgin ehk neitsioliivõli. Olenevalt vilja küpsemisastmest ja maitseomadustest lähtuvalt liigitame me mõned õlid ka Virgin nime alla, mis siis on oma kvaliteediomadustelt madalama astme õlid (ühtlasi ka tervisele mitte niivõrd kasulike omadustega), kuid mida meie tehas saab siiski esmase oliivide töötlemise teel- mingi jääktoodangu teistkordse töötlemisega me ei tegele, mistõttu on kogu meie töödeldav õli väga kvaliteetne.

Aga miks peaksid Sina oliiviõli tarbima?

Extra Virgin ehk neitsioliivõli on kõige kallim oliiviõli ja ühtlasi on sinu tervisele kõige kasulikum.  See õli valmib vaid esimesest pressist ja on seega kõige parema maitse ja kõige väiksema happelisusega.

Oliiviõli on kõige kergemini imenduv söödav rasv. Supilusikatäies oliiviõlis on 120 kcal, 14 grammi rasva ja ei mingit kolesterooli. Oliiviõli sisaldab E-vitamiini (ning ka mitmeid teisi vitamiine väiksemates kogustes) ja antioksüdante ning ühtlasi on ideaalne omega-9 rasvhapete allikas.

Oliivõli on kasulik sinu tervisele* (kasutades oliivõli siiski teiste õlide asemel, mitte niisama sisse kulistades):

• Vähendab südamehaiguste riski
• Aitab alandada halva kolesterooli hulka sinu kehas
• Alandab vererõhku
• Soovitatakse heade omaduste ja vitamiinide tõttu rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele
• Soovitatakse heade rasvade ülekaalu tõttu kaalulangetajatele
• Aitab vananemise, osteoporoosi ja nahavigastuste raviks
• Tugevdab immuunsüsteemi
• Ühtlasi väidetakse, et aitab mõningal määral ennetada ja võidelda teatavate vähirakkude vastu

NB! Ühtlasi kui muud kodused vahendid puuduvad, siis meie ülemus väidab, et juues oliiviõli suuremates kogustes on tagatud ka laksaktiivsed nähtused, kui peaksid seedeprobleemide käes vaevlema.

*Mina ülevalolevaid fakte ei kinnita ega lükka ka ümber, aga targad mehed on niimoodi siia Austraalia õliraamatutesse kirjutanud.

Oliivõli ostes: 

• Jälgi õli aegumiskuupäeva! Erinevalt teistest õlidest on tegemist nö viljamahlaga, mistõttu õli väärtus ajas kahaneb. Oliivõli on parim 1 aasta peale selle tootmist ja tarbitav 2 aastat pärast pudeldamist. Lõpupoole läheneva „parim enne“ kuupäevaga oliivõli jätaksin mina heaga ostmata- kasulikud õli omadused on sel ajal juba minimaalsed ja ka õli maitse on muutunud tundmatuseni  halvemuse poole. 
• Jälgi silte! Osta vaid ekstra virgin sildiga oliivõli ja jälgi õli hinda. Müstiliselt odavad õlid võivad olla nö „petukaup“, sest Euroopas puuduvad organisatsioonid, mis õli kvaliteeti kontrolliksid- reguleeritakse vaid külmpressoliiviõli töötlemise temperatuuri ehk tootmist, mitte õli enda hilisemaid omadusi, mis sinu tervisele kasulikud oleksid.
• Kasuta vaid otstarbekalt! Oliivõli parimad tervisele kasulikud omadused väljenduvad seda salatitesse ja kastmetesse nö „külmalt“ lisades ehk hiljem mitte küpsetades (samas võib seda lisada nt hiljem küpsetatavate kookide taigenteisse, marinaadidesse jne). Praadimiseks ostaksin mina pigem mõne odava rapsi- või kookosõli ja kastmete jaoks kindlasti ühe väiksema kvaliteetse oliiviõli- sinu tervis tänab sind!
• Jälgi õli lõhna ja maitset! Kuigi ma ei usu, et keegi sul poes lubab pudeli avada ja õli nuusutada, siis õli juba kord ostnuna tead, mida järgmiseks korraks jälgida. Oliivõli nuusutades ei tohiks olla sellel nö rääsunud õli või rasva lõhna. Peaksid tundma ikkagi värsket peaaegu, et puuvilja magusat või piprast lõhna taustal. Õli maitsedes (keele küljeosadel) lisa sellele hapnikku, ehk nö lurista veidi läbi hammaste, et tunneksid selle tegelikku maitset- samuti jälgi, et põhitoonideks poleks rasv, vaid ikkagi aroom ja teatav maitse- nt piprane, magus  jne. Ühtlasi ei tohiks õli olla suus ülilibe ja maitsetu.
• Hoiustamine. Alati osta oliiviõli vaid tumedast klaaspudelist ning hoia seda jahedas ja pimedas kohas. Ära oliivõli külmkappi pane.
• NB! Õlipudeli põhjas olev sade ei tähenda, et õli halb oleks- tegelikult see näitab, kui filtreeritud hilisemalt õli on ja ühtlasi julgustab ostma, kuna õli on suurema tõenäosusega oliividest ning muu õliga suuremahuliselt segamata.

FAKT: Ühe liitri oliivõli tootmiseks kulub umbes 1426 oliivi (keskmise kaaluga 3,5grammi)!

Aitab kuivast jutust ja nüüd lähevad teemad tõsisemaks!

Kas teadsite, et Itaalias ja Hispaanias (mis on suurimad oliiviõli tootjad Euroopas) on lausa oliivi maffia? Tõepoolest- oliivid on vahemere äärsetes riikides äärmiselt kuum kaup ning mitmed suured kuritegelikud jõugud on otseselt seotud oliiviõli tootmise, kokkuostmise ja edasimüümisega, kus oliiviõli „lahjendatakse“ tavaliste õlidega ning transpordi käigus muutub müstiliselt õli kogus ning ka kvaliteediomadused (ning ka tegeliku õlipudeli sisu ehk õli tüüp) sihtkohta jõudes.

Saksamaal aastaid tagasi tehtud uuring näitas, et nendest riikidest tulevatest õlidest vaid 1/3 vastas tegelike ekstra virgin oliiviõli omadustele (pooled testitud õlidest näitasid märke, et oliiivõli oli kokku segatud teiste taimsete ja ka loomsete õlidega).  Niisiis, kui keegi samuti kuritegeliku maailmaga liituda soovib, siis liituge Euroopa oliiviõliettevõtetega ja voilaa…oletegi sees! Seda ehk ka omale teadmata ;) 

155

Tere tulemast oliivide harvesti hooajale! Kus rahakott kasvab nagu täisnuumatud siga kuid eraelu kaob nagu vits vette.

155- on number, mida näitab minu palgalipik kahe eelmise nädala töötundideks. Mis juhtub, kui inimene töötab nädalas üle 75 tunni? Kaob ära nii vaba aeg, uneaeg kui ka eraelu. Oeh- vaid 3 nädalat veel!

Nagu arugi saite, siis magamisega on hetkel olukord eriti kitsaks läinud. Öösel 5 unetundi saada on juba luksus ja päevas kord sooja toitu süüa, mis poleks kiirnuudlid, on kordaläinud päev.

Siit ka meie päevased jutuajamised. Hakkasime töökaaslasega muljetama meie viimati täis magatud unest (mis hetkeolukorras tundub nagu unistustehõlmas olev suhkruvatt.)

Probleem nimelt selles, et kuigi meil ka tunde magamiseks on küllaltki napilt, siis ühtlasi töötame öövahetuses (alates 18:00- 6:00+/- 2 h) ning päevased toimetused farmis kõlavad küllaltki elavalt ka meie magamistuppa ära. 

Ühel päeval otsustati meie majutuses paigaldada otse meie magamistoa seina taha ja ka katusel uut soojavee süsteemi (mindi üle päikesepaneelidelt gaasile). Mina olin hirmul, et nüüd on uus maailmasõda lahti läinud ja alanud on see kõik meie magamistoast- tagumised, puurimised, lõhkumised, lammutamised ja palju muud, mis otsekui sinu enda koljus toimuvad ning iga pauguga üritavad ajumahtu vähendada. Lõpuks otsustasin loobuda ning enda padja ja tekiga autosse kolida, et kasvõi 30 minutit sõba silmale saada. Ja mitte ehitus, mis meil seina taga toimus, ei ajanud mind närvi, vaid hoopiski kõrval lamav Timo, kes justkui uuest sõjatandrist sekunditki vaevatud polnud ning ükssarvel läbi rohuaasade unematisid taga ajades oma aega veetis. Kuidas on see küll ometi võimalik?!?

Milline on teie ekstreemseim uni? Mina arvasin, et Timo sõjatandril magamine ületab kõik vallid, aga seda vaid niikaua kuni rääkisime siis oma läbielamisi ka naabrimees Shannonile. Tuleb välja, et Timo uni polnud pooltki nii magus.

Nimelt on Shannon ärganud üles oma majast, mis 60km/h mööda maanteed edasi vuhiseb. Nimelt pidi härra oma maja valvama (mis oli öiseks „liigutamiseks“ ehk relokeerimiseks rekkale valmis oli pandud) ja ühtlasi seal magama veel päeva, kuni lõpuks on luba seda suurt monstrumit mööda maanteed uuele krundile vedada. Nemad aga vennaga jäid majja magama, sel ajal kui maanteekaouboid (kes liigutamist organiseerisid), otsustasid õhtul veidi tipsutada ja peale seda monstrumit veidi varem liigutama hakata. Olles juba veidi jõujooki tarbinud ei kontrollinud nad maja olukorda (et kas keegi veel seal sees võib olla) ning asuti teele. Veidramaks teeb olukorra fakt, et vennad ärkasid üles alles siis, kui maja oma esialgsest asukohast juba 15 km kaugusel oli. Lisaks otsustasid kauboid asjale ka veidi hoogu lisada ning esialgsetest kiirusepiirangutest sai ühtäkki 60 km/h. Mis siis ikka… enam polnud midagi teha ja härrad ootasid mööda maanteed tuhisedes oma majas aega, millal nad lõpuks oma uuele krundile saabuvad. Vot pidi see alles uni olema!

1 Aprill

Kuidas möödus Teie nädal?

Meie jätkame töörütmis- kohe nii rütmis, et siiani pole me veel ühtegi vaba päeva suutnud töö kõrvalt napsata. Keha isegi enam ei nõua puhkust ja mõned "hilisema" ärkamisega päevad annavad vaimselt tavapärase vaba nädalavahetuse tunde.

Nagu kõik juba teavad, siis jäi selle nädala sisse ka maagiline ESIMENE APRILL. Meie, olles töözombid, olime muidugi magus ja lihtne sihtmärk. Ja oh, seda rõõmu, kui võib valimatult teistele füüsilisi ja vaimselt traumatiseerivaid vingerpusse mängida kalendri ajel.

Igatahes sattusime me sel korral meie kiwi'st naabrimehe - Shannon'i nalja osaliseks. Oli ju vaid paar päeva enne seda, kui üks pisike madu otsustas meid tehases külastada ja teades minu suurenenud südametööst tol päeval, ei saanud Shannon võimalust kasutamata jätta.

Nimelt oli tema traktori alla jäänud sel korral suursugune isend, mis leidis järgmise puhkepaiga meie konditsioneeri väljundi otsas. Ühtlasi asub antud kast otse meie köögiukse kõrval ja oh seda väikese lapse rõõmu, kui härra keset ööd oma lõksu meile seadmas käis. Tegelikult oli ta mao sinna asetanud juba eelmisel päeval (kui pimedaks oli läinud), aga nagu ikka olime meie siis alles tehases tööl. Terve õhtu ja öö käisime sealt mööda, ilma, et oleksime oma uut "sõpra" seal osanud märgata. Alles hommikul, kui mina juba kööki olin läinud (muidugi samast kapist ummisjalu mööda tormates) nägi Timo antud külalist ja sai ka tõelise "äratuse" osaliseks.

Antud tegelane oli juba kahe jupiga, mis meile toodi, üle meetri pikkune, rääkimata, mis tema kogupikkus kogu oma kolme jupiga oleks võinud olla.

PS! Me tõepoolest üritame vältida igasuguseid kokkupuuteid madudega ja ühtlasi üritame päästa/säästa nende elusid niipalju kui võimalik (kui nad just meid siseruumidest otsima ei tule) ja antud juhul avastas Shannon mao alles siis kui see traktori järel maas imelikult väänlema hakkas (olles juba haavatud). 

TööLoomad

Mida muud oskaksid värskelt puhanud noored tahta, kui et naasdes punasele pinnale kohe tööga ülekoormatud saada. Kunagistest juttudest, kuidas saame enne hooaega tööga rahulikult võtta ja tõsiseks tööks end välja puhata, on järele jäänud vaid helesinine unistus. Teeme hetkel Timoga lõppematutena tunduvaid 10-12 tunniseid päevi ning seetõttu valitseb ka internetimaastikul meie puhul täielik vaikus.

Teeme ka füüsilist tööd- Tamm Enne

Pärast

Ainus päike mida meie oma päevas näeme- Kui õhtu on "varajane", siis saame päikese viimaseid kumasid imetleda.

Ja mitte, et tööd meil vähe juba oleks, siis kohe-kohe algab ka oliivide harvest ehk aeg, mil oliive lõpuks masinatega korjama hakatakse (ning ühtlasi meie tehases ka kvaliteetõli tootma hakatakse).

Hetkeseisuga on vaja korda saada vaid tehase õli töötlemise poolne osa (alustades masinatest ja lõpetades üldise hügieeniga), ladustamine ning muidugi kogu paberiaruandlus. Meie otseloomulikult tegeleme seevastu alles eelnevate tellimustega ja seega ei liigu asjad ka selliste pikkade päevadega piisavalt kiiresti. Et kõik reaalselt tehtud saaks oleks meil vaja aega ligikaudu 1 kuu- hetkel on meil enne hooaja algust aega jäänud 4 päeva (tehke arvutused ja üritage jagada kuu aja töö 4le päevale- ilmselgelt võimatu). Ühtlasi on külmkapis tunne juba päris kõle, mis omakorda tähendaks ühte päeva, mis oleks vajalik linnas käimiseks, et oma varusid täiendada - oh, seda tööinimese lõbu!

Antud peakate oli esialgu musta värvi!

Ma ei mäleta, kas olen juba maininud, aga nagu arugi olete saanud, siis meie farm ei tähenda vaid tuhanded oliivipuid, mida kõplaga harimas peaksid käima. Oliivifarm on küllaltki isemajandav (vesi ja väetised jõuavad puudeni automaatse süsteemi abil, puud kasvavad ise ja üle pole neid vaja igapäevaselt lugeda ega ühest paigast teise liigutada) ning vajaminev osa, et puud tervete ja ilusatena kasvada saaksid, tehakse vaid suure masinapargi abil. Lisaks eraldab meid teistest siinsetest oliivifarmidest veel tõsiasi, et õli töötlemine (ehk konkreetselt õli valmistamine) ja ka hoiustamine toimub suures tehases, mis samuti farmi territooriumil asub. Ja lõpetuseks- tehases asub ka pudeldamisliin, millega me oma (ja ka naabrite) õli saame pudeldada ja vajaminevaid tellimusi täita. Meie enamikud tööülesanded ongi seotud tehasega ning võime lausa väita, et meie olemegi suuremas jaos see suur toimiv tehas- kahekesi asjatame ja toimetame seal!

Ja et asi igavaks ei kisuks, siis on ka muidugi veidi elevust meie eludes olnud! (Millele oli sihitud ka eelnev pikk seletusjutt tehasest.) Pudeldamisliini alt roomas keset meie aktiivset tegevust (tehases sees!) välja madu! Te peaksite kuulma, kuidas antud masin paugub, käriseb, müriseb ja toriseb, et midagi üldse selle all end koduselt võiks tunda. Et minu esimene nähtud (elus) madu siinses farmis ei tervitanud mind mitte väljas/põllul nagu igati normaalne oleks, vaid roomas hoopis moodsa tehase põrandal vastu, siis ei olnud minu reaktsioon just kõige rahulikum antud asjaolu suhtes. Muidugi kükitasin ma isendist vaid 15 cm kaugusel, kui teda märkasin (kuna antud alal on ka juhe põrandal, siis ma kohe ei pööranud tähelepanu, et ka ussipoiss seal oli, enne kui ta end liigutama asus). Veidikene üritas mind rünnata ka, aga sain enne tagurpidi imeasendist tõustes eest minema. Nii tore, et me Timoga enne masinat just küliti, põlvili ja lapikult ebamääraselt asetsedes õlist puhastasime. Timo oli lausa lühikestes pükstes sealsamas asukohas hetk enne põlvili maas.

Süda sai koormustesti ilma aktiivse tegevusetagi kätte!  Otseloomulikult oli madu väga mürgine ja otseloomulikult me kahjuks olime sunnitud lõpetama tema elutegevuse (muidugi hädakõnega farmi mehaanikust naabrimehele). Õnneks(!) oli tegelane küllaltki väike- nii 30-40 cm pikkune ja küllaltki kleenuke sell, mistõttu ta ehk poleks saanud minu saapast ja pükstest läbi pureda. Asja teeb magusamaks fakt, et samasuguse mao (sama liik ja suurus) tõi nädal varem surnuna meie köögi ukse ette ka meie skisofreenikust kass. Antud asjaolu tõttu arvavad siinsed targemad mehed, et ju siis üks emamadu tegi siia pesa ja nüüd on noored maod meie farmis laiali. Ja mulle väideti et pesas võib olla kuni 100(!!!!) madu- ei garanteeri et see teaduslik fakt on ja ehk tahtsid mehed lihtsalt mulle ka ööseks püsiva südametöö tagada! Aga igatahes on mida vaadata, kui kuskile astud/istud ja tegutsed.

Kassi poolt toodud tegelane- nädal varem

Meie poolt avastatud isend

Muidu on meie elu sama igav kui leige seebivesi. Teeme tööd, tööd ja veelkord tööd ning kogume järgnevateks Austraalia seiklusteks raha. Plaanides on ikkagi kahe kuu pärast siit idapoole tagasi liikuda ja seekord siis mööda põhjakalda võlusid.

PS! Miks on meie kass skisofreenik? Nimelt kujutab kass suvalisel ajahetkel endale ette olematuid olevusi ja mõtteid, millele kohaselt ta tegutseb. Näiteks magamise ajal võib ta suvalisel hetkel püsti hüpata ja teisele poole toa otsa häälitsedes tormata. Siis kolme sekundiga maha rahuneda ja järgnevalt kohe müstilise kiirusega enda tagaselga urisedes närima asuda. Ja seda kõike siis lisaks faktile, et kui teda sügada ja paitada, siis ta ilastab nagu lihatükist unistav koer ning mõttesse vajudes vaatab kaugustesse poolkõõrdis. Ta on meil tõepoolest lihtsalt ERILINE ;)

Palju Õnne, Eesti Vabariik!

Kuidas tähistate Teie tänast tähtsat päeva?

Kuna meil oli täna tavaline Austraalia tööpäev, siis tähistasime Eesti Vabariigi Iseseisvuse 96. aastapäeva juba eile.

Käisime Perth'is Lääne-Austraalia Eesti Aukonsulis ühislaulmisel, kus lauljaid leidus igast vanusest ja soost. Väga mõnus oli järjekordselt tunda end pisikese, ent maagiliselt imelise  ja omapärase rahvuse osana, kus kogunetakse kokku ka mõneks laulusalmiks, mitte ainult silmipimestavaks ilutulestikuks või suurejooneliseks peoks.

Mõned kohalviibijatest on Austraalias Eesti Iseseisvuspäeva tähistanud iga-aastaselt juba üle 65. aasta- vapustav ja vaimustav on näha taolist Eesti hinge!

Kallis Eesti, Palju Õnne!

Indoneesia seiklused Vol 3

Bali on tõepoolest Indoneesiasse rändavate turistide meka ja sellest lõikavad kasu kõik kohalikud. Kui tavainimesed saare lõunaosas on harjunud vaid turistidega elatust teenima, siis sama kehtib ka ametivõimude kohta. Heaks näiteks on politsei. Vägagi loogiliselt on politseinikel teada peamised turistide külastuspaigad, ning põhitänavatel, mis atraktsioonideni viivad on end tihti üles seadnud ka „ustavad“ politseiametnikud. Nt meie autojuht peeti ühes sellistes lõksudes kinni, kus kiireks ja otsekoheseks edasiliikumiseks tuli tasuda kindel summa 30 000 ruupiat (3AUD’i) ja teekond võis jätkuda. Summa siis muidugi tasuti taskusse ja seda mingi paberinutsaka vahel, mis pidi siis meie autojuhi ametitõend olema. Autojuht väitis, et vastav summa ongi normaalne maksta, kui turistidega ringi sõidad (kui ei maksa hakatakse pisiasjade pärast nokkima ja ei lubata jätkata). Juurdlustöö tulemusena (nuhid nagu me oleme) saime hiljem hoopis teada, et lubadeta sõidu kiirtrahv kohalikele on samuti 30 000 ruupiat ja üldse mitte ebatavaline pidi olema juhtum, kus 15 aastase staažiga (nagu meiegi) autojuhil puuduvadki load. Võta nüüd näpust, mille eest meie, kui kliendid siis tegelikult maksime.

Karmim olukord on turistidel, kes ilma kaasa võetud rahvusvahelise juhiloata sõidavad. Kõndiv või vastasel juhul sõitev rahakott peab ju loogiliselt võttes kordades rohkem välja käristama, kui kohalik maamees. NB! Ka rollude rendiks peavad olema kaasa võetud rahvusvahelised motorolleri load! Muidugi võimalus, et sind rajalt maha võetakse ja seda eriti pöörastes kesklinnatsoonides, on väike. Samamoodi võib olla kokkuvõttes kallim teha endale rahvusvahelised load, kui et maksta pistist politseinikele, keda võib või ei või kohata.

Nagu eelmistest postitustest arugi võisite saada, siis olime enda Bali puhkusega rahul, aga basseini ääres vedelemist ning tõeliselt vaba ja rahulikku puhkust, mida me sinna taga läksime ajama, me siiski ei leidnud. Mitte, et meil basseini või piisavalt vaba aega poleks olnud, kuid niipea, kui kindlate hotellimüüride vahelt nina välja pistsime, olid kohe müügimeeste hüüded kõrvus ja meeltes.

Linnast väsinud, soovisime nüüd puhkust kujutletava palmi all, kokteil näppude vahel ja päike taevas siramas!

Ja voilaa! Marianna kiired näpud, mõned blogid ja netiarvamused hiljem istusime oma reisiagendiga (kellelt eelnevalt seiklusi hankisime) enda hotellitoas ja vormistasime kiirpaadi pileteid Gili saartele, et lõpuks öelda aidaa, Bali!

Gili saared kuuluvad Indoneesia saarestikus Lomboki saare juurde ning neid on täpselt kolm. Gili Trawangan (kõige suurem), Gili Air (keskmine) ja Gili Meno (väikseim neist) on kõik omamoodi võluvad ja edastavad täpselt seda tunnet, mida me juba nii kaua otsinud olime! Kuna igal saarel on oma eesmärk vastavalt romantikutele, seiklushimulistele jne, siis valimise oma reisikohaks neist suurima Gili Trawangan saare, kus lisaks peesitamisele saab nautida ka veidi ööelu ja päevaseid seiklusi.

Saarele saime pakkumisega 600 000 ruupiat üks inimene edasi-tagasi (kiirpaadi piletid koos transpordiga Kutast -Padang Bai’sse ja tagasi). Saarele jõudmine oli omaette katsumus- varahommikune äratus, kahe ja poole tunnine autos loksumine ja seejärel kahetunnine kiirlaevas põrkumine. Kohale jõudnutena olime mereveest läbimärjad ja minu korrektsest hommikusest make-up’ist oli saanud catwalki taoline suitsusilma hale varjund. Samas olime ju ise roninud paadi katusele, et kõike seda ilu ja seiklust sisse hoomata :D. Ei kahetse hetkegi! Laevaga randumine tähendas aga otse jalgupidi laevalt merevette hüppamist- ei mingeid euronõudeid ega punast vaipa!

Olime jõudnud enda kauaoodatud paradiisisaarele! Mitte ainult ei laiuta saare igas küljes helesinised veed ja valged liivarannad, vaid ühtlasi on saarel keelatud igasugune motoriseeritud transport. Liikumisvahenditeks on vaid jalgratas ja kohalik hobu-transport cidomo. Ka koerte omamine ja kaasatoomine saarele on keelatud.

Gili Trawangani saar on vaid 3 km pikk ja 2 km lai. Saarel on vaid üks põhitänav lääneküljes, kus kõik restoranid ja peamised teenused asuvad. Kuna saare peamiseks religiooniks on islami usk, siis on saarel ka mošee, kust hommikusi, päevasi ja õhtusi palveid on kõlaritest kuulda. Soovides rahu ja vaikust, valimise enda järgmise ööbimise „linna“kärast eemal. Meie järgmiseks peatumispaigaks sai isiklik villa (Trawangan Oasis- Bungalow) keset kookospalmisalu saare põhjaosas, kust maja ees laiutas bassein, mereni oli vaid 100 m ja hommikuti oli kuulda vaid linnulaulu ja puude kohinat.

Kas teadsite, et meil oli au viibida Balil samal ajal meie presidendiprouaga (mida lugesime Eesti uudistest)? Arvate, et see oli piisav kokkusattumus? Aga siin on järgnev- mitte ainult ei olnud me keset tillukest saart indoneesias (kus püsielanikke on kokku vaid 1500), mitte ainult ei olnud me linnast kaugemas hotellis ja  mitte ainult ei sattunud me samasse hotelli vaid otse meie naabriteks oli sattunud üks tore Eesti perekond!

Juhuse tahtel ja meie suureks rõõmuks said ühtäkki päevad sisustatud paremini, kui eales oskasime  ette oodata. Kuna naabritel oli ka neljaaastane poeg, siis veetis Timo suurema osa vabast ajast poisiga basseinis mürades ja muid lollusi tehes. Arvestades, et enne reisi kartis poiss vett näkku saada rohkem kui kurja vaimu, siis meiega koos ei suutnud me enam kutti basseinist välja tõmmata- igasuguste hüpete ja trikkidega oli poisil pea rohkem vee all kui vee peal.

Gili saared ei ole aga mõeldud vaid basseini ääres leotamiseks. Vastasel juhul jääksid sa ilma kõigest sellest silmailust, mis sind merevees ja ka randades ootab! Nimelt on Gili saared ja neid ümbritsevad veed veelgi enam tuntust kogunud kui vapustavad sukeldumis- ja snorgeldamispaigad. 

Sellekordseks seikluseks valisime me snorgeldamisreisi, mis sisaldas endas klaaspõhjaga paadis sõitu, neljas erinevas kohas otse paadilt sorgeldama minemist ja lõunasööki restoranis Gili Air’i saarel. Uskumatu, aga selle 4,5 tunnise kogemuse hinnaks oli vaid 120 000 ruupiat ehk umbes 7-8 eurot. Olles seal kord käinud, ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja mainin etteruttavalt, et seda kogemust nautisime lausa kahel päeva.

Sealsed veed väärivad enda nime, kui maailma ühed ilusaimad. Neljas eri kohas saime nelja erineva kogemuse osaliseks.

Esimeseks kaheks peatuspunktiks olid suured korall-rahud, kus saime tutvuda erinevate korallide ja nende hoomavate suurustega. Üheks korallielanikuks oli ka meetripikkune ja pea-aegu sama suure ümbermõõduga kala.

Kolmandas punktis saime sööta troopilisi kalu otse käest- vikerkaarevärvidest jääb väheks, sest kalu oli lisaks nii hõbedasi, kuldseid kui ka lihtsalt läikivaid.

Ja nüüd põhisündmus- neljandas snorgeldamise punktis saime me ujuda ei kellegi muu kui et vabade merikilpkonnadega koos. Esimesel reisil õnnestus mul olla vapustava kogemuse osaliseks, kus ujusin kõrvuti meetrise läbimõõduga kilpkonnaga, kes otsustas end poolel teekonnal ringi pöörata ning mitte ainult ei saanud ma kilpkonnast 360 kraadist vaadet, vaid ühtlasi sain talle seljale lahke pai teha. Järgmisel reisil õnnestus nii minul kui Timol järjekordselt imetleda merikilpkonna võimast ent sundimatut ja pingutustevaba liuglemist helesinises meres. Uskumatu mälestus näha nii võimast looma tema loomulikus keskkonnas! Meie teistkordse reisi ajal olid meiega vees ka pisikesed meduusid (stinging jellyfish). Vette minek neljandas punktis oli sel korral vabatahtlik ja kindlasti omal vastutusel. Niipea, kui aga esimene inimene vees kilpkonna märkas olid välgukiirusel pooled paadireisilistest jällegi omadega vees. Kuigi nad olid vaid mõnesentimeetrise läbimõõduga (kui sedagi) siis nende nõelamine oli rohkem kui oma suurust väärt! Veel tunde hiljemgi (ja vanematel inimestel ka järgmisel päeval) oli keha punetavaid ja sügelevaid laike täis (õnneks meil vaid mõned). Suuremad neist isenditest võivad olla ka eluohtlikud, kuid õnneks meie neid ei kohanud ja seekordne kogemus korvas kogu ebameeldivustunde.

(Nii kurb kui see ka pole, siis meie seebikarp vee-auseid ilusid ei salvesta.)

Kuid korallide imetlemiseks ei pea sa isegi võtma ette järjekordset merereisi- ka otse rannaliivalt merre vupsanuna saad sa vapustava vaatepildi osaliseks. See lihtsalt on veealune imedelinn omaette!

Mis meid veidi positiivselt üllatas oli Gili ja Bali saarte hinnavahe. Kuigi Gili saartel puudub magevesi ja kõik toorained ja kaubad tuuakse kohale väikeste kaubapaatidega (ja omakorda jagatakse laiali hobukaarikutega,) on siiski puhkus Gili saartel odavam. Lõuna- ja õhtusööke saad nautida kohvikutes ja restoranides, mis on rajatud otse mere äärde rannaliivale ning terve selle aja teenindatakse sind kui kuninga kassi. Õhtuti on saarel ka avatud ööturg, kust leiab kohalikke toite, värskeid mereande ja loendamatul hulgal maiustusi- valikut on tõepoolest igaühele, igale maitsele ja ka igale rahakoti paksusele!

Kahjuks hakkas meie puhkus lõppema ja kindluse mõttes (kuid kurbustundega) planeerisime enda reisi Gili saartelt Balile tagasi paar päeva enne tagasilendu (nimelt sõltub saare elu suuresti merest ja ilmadest ning ei ole harvad juhused, kus puudub igasugune transpordiühendus saartega mitmeks päevaks ).

Sel korral alumise korruse reisijad

Järgnevaks sihtkohaks valisime veidi kallima rajooni Bali lõunaosas- Seminyak. Seminyak asub Kutast põhjapool (samal rannikul) ning seda loetakse ka veidi kõrgema klassiga piirkonnaks. Meie võime aga kinnitada, et mingit hinnavahet me tänavatel ega restoranides Kutaga võrreldes ei leidnud, kui siis vaid hotelli tase ja seega ka hind olid vähekene kõrgemad. Meie broneerisime kõik enda ööbimised läbi Agoda.com’i ja seega saime alati väga head (loe: vähemalt poole odavamad) pakkumised nagunii. Tänavatel oli seevastu olukord veidi kultuursem- inimesed ei karanud sulle lõputult peale ja mõistsid ka EI sõna tähendust.

Planeerisime veel viimastel päevadel veidi veespordiga tegeleda, kuid kahjuks said erinevad haigused meist võitu ja olime sunnitud „nautima“ hotellivoodi mõnusid rohkem, kui oleksime eales tahtnud või oodanud.

Meie sõber- geko (leidub igas majutuses, hoones ja valgusplafoonil)

Õnneks olime juba saanud täisväärtusliku ja mitmekesise puhkuse osaliseks ning viimase päeva järjekordne Jimbarani õhtusöök ning kokkusaamine meie uute Eesti sõpradega pani punkti suurepärasele kogemusele ja tundsime, et võime järjekordselt end töölainele seadistada.

Seiklused Balil Vol 2

Üritades, no igatahes andes endast parim, et olla ka igati kultuursed turistid, võtsime järgmisena päevakavva Balilaste religiooni ja selle ilu nautimise. Kuna Bali, nagu eelmises postituses juba mainisin, on väga kuulus oma mitmete ja omapäraste templite poolest siis võtsime kohustuslikku korda käia ära kahes kõige omapärasemas templis.

Esimesena võtsime suuna järjekordselt lõunapoolsaarele, et külastada Uluwatu (Pura Uluwatu) templit, mida ühtlasi nimetatakse mäetipu templiks. Oma nimetuse ja ka templi omapära seisneb faktis, et tempel asub otse rannikul äärmiselt järsu kaljukünka otsas.

Templi territooriumil tegutsevad ka järjekordsed ahvipered. Sel korral olime juba targemad. Päikeseprillid ja vabad esemed ära peidetud, asusime neid maiuspaladega keelitades endale peale ronima, et nendega lähemat tutvust teha. Kas teadsite, et ahvide käed pole üldse mitte karmid pidevast maa peal käimisest/ronimisest/rippumisest vaid need tunduvad pigem nagu pehme beebi pepu paitaks õrnalt käe vastu- haare seevastu on ootamatult kindel ja tugev.

Sama päeva õhtul külastasime teist erakordset templit- Tanah Lot. Otseses tõlkes tähendab nimi „Land in the sea“ ehk maa keset merd. Just taolises ümbruses tempel ka asub- vaid madalvete ajal on templi sissepääs kuiva jalaga läbitav ning enamus ajast on tempel maismaast veega eraldatud. Samas kompleksis (kuhu pileti ostad) asuvad ka mõned teised templid ning peame tõdema, et see püha paik oli meie lemmikuks kõikidest nähtutest. Näha oli, et piletirahad on õigesse kohta läinud- ala on väga ilusti hooldatud, kaunistatud taimede ja murualadega ning järjekordse päikeseloojangu nautimiseks oli see ideaalne asukoht!

Tänavapilt turu ees- andamid

Kuid mitte ainult ei näe hindude religiooni ja kultuuri templites- inimesed palvetavad iga päev ja korduvalt jumalatele, et paluda head päeva/teenistust/kliente jne. Ohvriande võib näha müügiputkade, hotellide ja kodude ees kui ka autodele ja motorolleritele kinnitatuna. 

Andamisse lisatakse täpselt nii palju, kui igaühel on parasjagu anda- kas siis on selleks vaid lusikatäis riisi õielehtedega või uhkematel persoonidel/ehitistel on lausa esitatud välismaised kommid ja sigaretid. Muideks- jumala ees on nad kõik võrdsed, kuna andamite tegemisel on kõige olulisem, et sõnum ja sisu idee tuleks südamest!

Sellega lõppesid ühtlasi ka meie tüüpilise turisti käsiraamatu seiklused. Üha enam leidsime, et Bali lõunaosa ning turistikeskused pole kohe üldse meie jaoks (kus me taidlevate ja tuhandete piltide jaoks poseerivate aasia prouadega peame järjepidevalt ühe normaalse pildi tegemiseks kemplema)- hakkasime seikluste järgi janunema, mis viiksid meid kohtadesse, kus reisi algusest saati unistasime käia.

Langevarjuga oleme hüpanud, kaljult alla laskunud- otsisime midagi uut. Kohe esimestel päevadel jäi meile silma pakkumine minna parvetama. Tegemist on seiklusega nimega white water rafting (mille otse tõlkimisel puudub igasugune loogika). Adrenaliinisõnavara võhikuna tõlgiksin matslikult selle kui kärestikel parvetamine. Balil on kokku kolm mägijõge, millel on võimalik vastavat seiklust proovida- üks on adrenaliinihimulistele noortele, üks nö lastele ja pensionäridele ja üks nende vahepealse tasemega. Infoks nii palju, et jõgedel on juhtunud ka surmaga lõppevaid õnnetusi ja vigastused on pea, et igapäevased. Parv paiskub vastu kaljuseinasid, jääb keset jõge kivide otsa kinni nii, et tuleb end selle peal maruliselt hüpitada või üldse läheb ümber ( ja vastuvoolu ujumine on pea, et võimatu ning vooluga tuleb sel juhul lihtsalt lasta end kaasas kanda, kuni kuskil kivi taga kanda kinnitada suudad). Läksime ikka peale täie rauaga ja võtsime pakkumise, mis võimaldas meil 16 km parvetada kõige kärestikurohkemal jõel (mille kogukestvus oli 2,5 tundi). 

Telaga waja jõgi oli tõepoolest vapustav- lisaks sellele, et meil ei olnud ühtki hetke, mil oleksime rahulikult vulisevat vett näinud, saime me ka proovida parvega 4 m kukkumist. Ja muidugi see loodus! Mägijõgi voolab kohati mägikaljude, kohati riisipõldude ja loomulikult vihmametsade vahel. Ülevalt kaljudelt ja nende vahelt pealevoolavad värske vee kosed on lummavad ning sisse ahmida on rohkem, kui hoogsa aerutamisega kooskõlas jõuad. Kirsiks tordil olid meie parvekaaslased. Juba autosõidul sihtkohta saime tuttavaks ühe Tasmaaniast pärit paariga, kellega meil oli kohe ühine huumorimeel. Kui teised parvedes kas vaikselt istusid või vastupidiselt hingematvalt iga kivikese peale kiljusid, siis meie ei suutnud ühtegi hetke vait olla ja tegime oma veidi nipsakate naljadega huumorit ka teistele instruktoritele. Tögades nad üritasid ka parvemeeskondi vahetada, aga meie olime oma dziggi-dziggi/boom-boom paadis päris rahul. Igati FUN kogemus!

Järgnevaks seikluseks olid omad tagamaad. Külastades Bali loomaaeda sai Timo (ja mis seal salata ka mina) esmakordselt teha lähemat tutvust sumatra elevantidega. Nimelt oli loomaaias lubatud elevante kallistada, sööta ja paitada niipalju kui süda lustib. Sellest hetkest alates olid nad Timo võlunud ja oli vaid loogiline samm osta (reisi kallimad!) piletid elevandisafarile.

Ja teel me olimegi- sihtkohaks Elevandi safaripark Taro vihmametsades. Meie jaoks on täiesti uskumatu, et sa saad astuda elevandile kõrvale ja teda nii palju sügada, paitada ja patsutada kui viitsimist on. Ka suured “pisinäksi“ konteinerid olid täis vahepalu, mida elevantidele pakkuda sai piiramatutes kogustes. Timo lõbutses elevandirea ees rohkem kui mõni pisem laps kommipoes.

Ühtlasi saime teha elevandiga vihmametsas pooletunnise matka. Kui päris aus olla, siis elevandi endaga nö „ratsutamine“ ei ole midagi meeldivat- istud puuplangu peal ja iga suure sammuga rammib seljatugi vaikselt ent järjepidevalt sinu selgroolülide vahele. Meie truu ratsu Niki oli äärmiselt kuum tükk- tema abikaasaks oli safaripargi suurim tõutäkk. 

Antud safaripark ongi tuntud kui väga hea aretusprogrammiga elevandipark. Sumatra elevandid on antud pargis järjepidevalt iga paari aasta järel uue elaniku pargi nimistusse lisanud ning meil oli vaid siiras rõõm selle üle. Ka sellel nagu ikka oli lisapõhjus- saime pargi pisimat elanikku basseinis ka isiklikult lustimas näha- lähen nõmedaks, aga pean lihtsalt ütlema, et see oli NIIII NUMMI!

Lõpetuseks nautisime pargis elevandishowd ja saime hea tujuga ning kogemuse võrra rikkamana  jälle turistimekasse naaseda.

Seiklused jätkuvad...