Kirsid, kirsid, kirsid

Hetkel oleme kirsside noppimise näppu saanud. Seda otseses mõttes- Timol on näpud siiani villides (mis, tõsi, on küll katki läinud) aga minul on näpud kõrbenud (ilmselgelt oli vaja kuumast pannist kinni krabada just nüüd). Õnneks on minu kirsikorjamise näpud terved ehk siis nimetissõrm ja pöial (kirsse tuleb lahti nö keerata oksa  küljest lahti, et kiiremini varrega kätte saaksid). Ostsime austraalia imegeeli, mis mõlema puhul peaks abiks olema ja arvame et see ka toimib. Niikaua peame seotud sõrmedega askeldama.

Saime ka nö edutuse juba :). Põhjus siis selline, et kuna me oma puud ilusti puhtaks korjasime ja tublid töölised olime (öeldi, et meid ei ole vaja kontrollida ega jälgida), lubati valitud inimesed nö kallimaid (ehk valgeid, poes 18 AUD/kg maksvaid) kirsse korjama minna (100-st umbes 10). Meie saime edutamise esimestena :). Kahjuks aga ei olnud esialgu minu, Marianna, puhul kallimate marjade korjamisest kasu. Kuna ma korjan kiirusega mõlema käega, siis marjade kogumine puudelt polnud üldse mureks. Nüüd olid aga marjad tihedamini kobaras ja kõvemini puu küljes kinni, mistõttu saan vähem käsi kasutada ja seega ka teenisin esialgu umbes sama või isegi vähem. Täna aga saime teada, et nende marjadega peame täpselt poole kogusest kasti korjama (et neid ära ei muljuks) ja teenistus kohe hoobilt suurenes. Timol aga seevastu oli kiiruses asi ja niimoodi saabki härra rohkem pappi nende marjadega päeva lõpus taskusse veeretada juba algusest peale. Töötame seltskonnast kaugemal ja meil on isegi olnud au farmeri endaga kohtuda, kuna need marjad on ilmselgelt farmerile rohkem tulutoovamad. Hetkeseisuga elaksime nädalase palgaga vabalt 2 nädalat ära.

Sellest hoolimata käisime ka tööbüroost uuesti läbi ja kontrollime internetis töökuulutusi- no miks me peaksime leppima madalama palgaga. Esilagu oli okei, aga mida päev edasi seda enam kripeldab tunne, et kuskil mujal teeniksime ju rohkem... . Samas on ka töökohtade vahetamine siin äärmiselt lihtne- järgmisel päeval lihtsalt ei lähe kohale (kui leping muidugi lubab, mida meil üldse pole) ja ongi tehtud. Raha saad vastavat päevade arvule nagunii kätte ja niimoodi saadki  vastavalt südamesoovile ringi reisida ja rännata, kui farmides tööd teha. Esialgseks töökohaks aga sobib/sobis asutus rohkem kui küll (vaid ainuüksi tööseltskond on boonuseks) ja siit ongi vaid minna paremuse poole. Kindlasti me ei kritiseeri, vaid ainult püüdleme paremuse poole.

Ühtlasi on farmer veidi sõge. Ühel päeval tellib ta farmi 100 inimest (nüüd reedeks ja varem ka) ja siis pole tal neile õigeid vahendeidki anda, millega korjata. Teisel päeval, ehk siis homme aga laseb kohale tulla vaid valitutel inimestel ja teistel päeva kodus istuda. Oleme valitute seas, seega ei midagi hullu ja ka puude vahel askeldame oma asjadega omaette, aga farmeri tegumood on küll rohkem kui veider ja kohatu.

Massides korjamine meile ei istunud...

Toit. Esmane ja eluliselt tähtis. Ütleks, et toitude hinnad esmapilgul jahmatasid veidi- nüüd oleme juba harjunud ning ka silm oskab õigeid kaupu tabada. Võileivakultuur on siin aga väga hinnas ja seda näeb ka poelettidelt, kus valmistoit (sooja toidu ja salatite mõttes) on põhimõtteliselt täielikult puudulik. Normaalset ja rääkimata ka normaalse hinnaga vorsti me veel sellest hoolimata leidnud ei ole (küll on igasugu lõunasaia kõrvaseid singipakendeid jne). Mida aga leidsime on „Latvian liverwurst“ – tegemist siis maksapasteediga, mida tõepoolest kõlbab süüa ja isegi pean mainima, et see on maitsev! Niipea kui tekib soolasema ja „õigema“ ehk kodumaisema kraami isu, siis see ajab see asja ära kindlasti. Peame siis sel korral kuuevarbalistele ühe boonuspunkti lennujaama mäsu eest tagasi andma (aga veel tasa ei tee). Leidsime ka heeringapaki, mis Euroopast siiapoole saadetakse, aga proovinud veel ei ole- küll jõuame ka selleni.  Nüüd, kui omal on gaasipõleti olemas, millel toitu valmistada, kukkus ka toidu peale minev summa kohe poole võrra ja samuti tõusis toidu maitse kordi paremuse poole- rohkem meile sobivaks. Populaarsed on muidugi kiirtoidukohad (mida leidub igat karva ja igat nime, mis oskad nimetada). Jooki kulub meil kuni 6 L päevas - vesi on muidugi põhiline ja päike on selle tarbimisele suureks toeks.

Ei naera meie ökopilli üle. Selline on meie tulevane sõidumasin...

Saime kätte ka enda ametlikud pangakaardid ja nüüd peab vaid esimest palka ootama (mille saime üllatuslikult teada, et farmer maksab iga 2 mitte 1 nädala tagant). Siiani valitsevad arvel nullid. Vaikselt hakkab plastikaat rahakotti tagasi kogunema… . Aitäh Gerda veelkord!

PS! Päevituse olen kätele saanud sama, mis terve eesti suvega kokku ja nati veel peale ka. Päikesekaitsekreem on kohustuslik ja tarbin hoolsalt.

Peale maailmalõppu kirjutame jälle... ;)