Nägemiseni, Orange

Mida on Oranges näha? Saanud enda „asendusperelt“ (kuna Timo valis, et Amanda on tema uus ema- Austraalia ema sel korral. PS! Timol juba on Soome ema, päälinna ema, päris ema ja ämmaemand ;) ) infot lähedaste vaatamisväärsuste kohta, otsustasime jõulude puhul neid ka külastada.

Esimene oleks olnud selsamal järvekaldal (kus ujumas oleme käinud) ringi hüppavad kängurud. Seda aga juhtub kella 6-7 vahel hommikul ja mõlemal päeval, kui külaskäigu plaani võtsime, jäi see hommikuse vihma tõttu ära.

Teine aga on järvest edasi sõites asuv matkarada ning selle otsas kulmineeruv küngas. Otsus vastu võetud- minek! Kohale jõudnuna avastasime hoopis midagi muud, kui olime oodanud. Esialgu võttis meid kohe vastu mägisem maastik, mis meie ökopillilt ka viimased varud välja pumpas. Jõudsime matkatee algusesse. Paljulubav silt lubas matka pikkuseks edasi-tagasi 30 min. Reipalt veepudel kaasas asusime kõrgustesse ronima ja oh, neid treppe… neid treppe oli omajagu ning kõrguste poole rühkides andis ka tunda kõrgustesse tõusev pulss ning puuduv hapnikuhulk. Ei andnud alla ja kohal me olime. Sihtpunkt oli väärt seda rännakut! Vaade oli linnale ja linna ümbritsevatele kirsside/viinamarjade/õuntefarmidele. Pilte klõpsisime omajagu.

Millega tegelenud oleme? Viimastel päevadel on elud-olud kiireks muutunud. Nimelt saime kauaoodatud kõne, et Timo saab arbuusifarmi tööga algust teha ja tegime meile koduseks saanud Orangest vehkat.

Viimased lahkumissõnad meie sakslastest telginaabritega ja teekond võis alata.

 Hope you guys had an awesome new years in Sydney and keep us posted of your actions! Let the cherries show the way!

Linn: Meile juba varasemast teadatundtud Griffit. Läbitud vahemaa: Seekord liikusime otse, ehk siis ligikaudu 400 km.

Griffithisse kohale jõudnuna saime kohe üllatuse osaliseks- ka mina, Marianna, olen järgmine päev tööle oodatud aga arbuusifarmi shedi (laohoone moodi varjualune hoone, kus vorbitakse kaste valmis, pakendatakse arbuuse ja saadetakse need ühtlasi kaubana välja).

Igatahes järgmine hommik rivistasime end 4.30 minekuvalmis ja töö võiski alata.

Timo töö siis järgnev: Hommikul läheb shedi ja teeb arbuusikastid valmis (need tehakse euroaluste peale väga tugevast papist). Poistele on see kena äratus, kuna tunni-pooleteise jooksul on kõigil higimull otsaees ja hommikuse võimlemise eest on seda rohkem kui küll. Järgnevalt kohe põllule arbuuse korjama.

Minu tööpäev algas pool tundi hiljem arbuusikastide kaante vorpimisega (samuti papist) ja hiljem pidime nelja tüdrukuga lao puhastama, üle vaatama ning siis päeva põhiline osa- põllult tulevad arbuusikastid üle vaadata, vastavatesse kilodesse kaaludel pakendada ja need väljasaatmiseks valmis panna. Mõlemad tõstame päeva jooksul tuhandeid kilosid arbuuse ümber/peale/maha.

PS! Teisel tööpäeval farmi sõites hüppasid auto eest kängurud läbi: Meie esimesed (!) ja kindlasti mitte viimased! Siin nähtud elus loomad: Kängurud x2, Jänkud x100 pluss teisi sulelisi ja karvaseid

Meie musklid- need aga kasvavad ja kasvavad! Biitsepsid saavad kõvasti rammu juurde. Valu saavad kahjuks randmed ja poistel ka sõrmed. Oleneb muidugi korjajast ja muust tehnikast, aga ka selja ja muud lihased on kasutuses. Õhtul annavad oma olemasolust märku ka jalad, mida on ohtralt päeva jooksul liigutatud ning mis rõõmustavad lamades vere juurdevoolust.

Timo nurgake: Esiteks saadaksin siinkohal tänusõnad Henrile, kes möödunud Eesti suvel oskas mind hoiatada minu tulevaste katsumuste ees. Nimelt hakkan ma mõistma, mida tähendab füüsiline töö! 31 jaanuari hommikul näiteks teatas mulle äratuskell 03:40, et aeg on taas tööle asuda. Esimese päeva lõpus tundsin esimest korda oma kehas seni kasutamata lihaste olemasolu (mõni päris uskumatu koha peal). Nüüdseks peab "kontoritöölise" käenahkadelt otsima tervet pinda, millega üldse tööd kannatab teha, uskuge mind, pole enam just väga palju jäänud. Aga meil on head kreemid, mis aitavad ja ehk nädala-paari jooksul  suudan sellistest asjadest mööda vaadata. Oma esimestel päevadel oleme õnneks "väikest" tempot korjamisel teinud (kolm esmakorjajat ikkagi). Teine eestlaste punt (4 meest vs 6 mehe vastu minu tiimis) samas farmis korjab meist päeva lõpuks tavaliselt kuni kaks korda rohkem arbuuse - üritame samaga peatselt vastata.

Tuletan meelde, et hetkel me veel (no nüüd Timo, kuna minu tööpäevad selles farmis said läbi) ei tööta selles farmis, kuhu esialgsete plaanide järgi pidime maabuma. Edasi siit lõppsihtpunkti ehk Hillstonisse liigume arvatavasti 3-4 jaanuar (100 km to go).

Uut aastat siinpool ka ei ole. Kui uue aasta tähistamise soov on, peab end suurema linna poole sättima. Maakohtades on liiga suur oht põlenguteks ja ilutulestik on keelatud. Ka inimesi oli tänavatel ülivähe ja ainsad väheke valjemad inimesed osutusid ka eestlasteks :P. Meid aga üllatasid väga positiivselt kõige rohkem koduste kõne ja SMS! Aitäh tädi Anna ja õeraas- andsite vähekenegi aimu, et aasta tõepoolest vahetus (Meil jäi siis aasta sel korral 9 tunni võrra lühemaks).

Teile ilusat alanud uut aastat ning et Teie soovid ja unistused täituksid!