Kaptenist korilaseks

Oleme ametlikult avanud oma tööportfoolio! Teab, kas selline asi eksisteerib või kas seda üldse niimoodi nimetada saab, kuid tõepoolest oleme me paljulubatud maal ametlikult esimese tööotsa saanud. Amet: kirsside korjajad. Kes oleks võinud arvata, et kaptenist kirsside noppija saab. Ega vast olekski ning arvestades vesiville härra sõrmedel, siis tõepoolest on meest sõnast härga sarvist- lubas ta ju siinpool erinevaid ameteid proovida ning nii ka on. Minul (Mariannal) see eest on kätel kena rantidega päevitus ja uhkus, et korjasin kahel päeval poole rohkem saaki sama ajaga. Tööpäev kestab 6-7 tundi ja selle aja sees saab korjata kastidesse kirsse. Meil on siis hetkel korjajate mõistes väike palk, aga esimeseks tööotsaks kõlbab rohkem kui küll.  Arvestades, et töökoht on nö küngaste ehk mägise maa vahel, ümber on isetehtud veekogud ja vaatepilt on samuti kohati lummav, siis see on juba boonuseks ise. Süüa võid kirsse samuti niipalju kui tahad , sest öeldi et „It is all you can eat buffet“ ja tegime ka seda tööd usinasti. Kirsid on suured kui kreegid ja korjata on neid küllaltki lihtne (madalamapoolsemad puud ja palju eri harusid). Kahepeale on kahe päeva kirsside korjamise eest tasutud nii nädalane ööbimine kämpingus, toit kui ka kütuseraha! Seega ei saaks öelda, et Austraalias ka lihtsa tööga raha ei teeniks - juba kolmandast päevast saab midagi ka juba väikese(!) palga juures kõrvale panna. Vaatame veel ringi ja ehk leiame ka vahepeal midagi paremat endale- vähemalt on algus tehtud ja samas peamegi me ju vaid hetkel ootama, kuni järgmine töökoht uksed avab, mitte massiivselt uute töökohtade uksi kulutama.

Tööseltskond on värviline, kuid mitte massiivne. On esindatud erinevad rahvused ning ülevaatajatele/farmi töölistele oleme esimesed eestlased. Ühtlasi ka esimene kaptenist korjaja, seega palju esimesi. Võib siis ju arvata, milline melu järjekordselt meie ümber käib (küll kohapealsete töötajate poolt). Esimese päeva lõpetasime nii, et farmi töölised ehk nii-öelda põllupealsed ülevaatajad aitasid samuti meie viimast kasti täis korjata - jäime vast meelde (Timo oma suure lobisemisoskusega kindlasti)! Samuti on ülevaatajal meie nimed meeles ;). Seega on vähemalt seltskond kohati muhe ning nalja ja tögamisi on ka piisavalt, et aeg kiiresti edasi liiguks. Timo leidis ka itaallasest sõbra Pepe, kelle lemmikriik on Soome (allpool pilt)! 5 aastat pole mehe jalg kodumaa pinda puudutanud.

Kämpingunaabriteks on meil noored sakslased, kellega samuti juba sinapeal oleme ja õhtuti juttu puhume (kes juhtumisi samuti korjavad kirsse, aga parema koha peal). Ühel noormehel oli eile sünnipäev ja üleeile toimus neil linnas kräu, mistõttu sünnipäevaks viisime eile poisile tervendava sidruni- oleme head naabrid! Telgis elamine on samuti omamoodi kogemus. Timo lausa naudib seda. Samas on nüüd meile juurde lisandunud ka üks õige tekk ja voodipesu ning  õhkmadratsil magades koos kõige kupatusega ei ole vahet, kas oled siseruumis või mitte. Eriti veel seetõttu, et enamikud rändurid on meie ümber samamoodi ja siinse kliima juures (kui õhtuti ikka temperatuurid normaalseks kui mitte jahedaks langevad, et ilust magada aitab) on see pigem privileeg. Üleeile õhtul kostus linna poolt ka kämpingualasse jõulumuusikat. Imelik on jõululaule kuulda keset õhtut/ööd, ise palavuse tõttu telgis lamades nii, et jalg magamiskoti vahelt väljas. Jõulutunnet peaksid siin tekitama punase nina ja põhjapõdra sarvedega kaunistatud džiibid ja kardadega kaunistaud plafoonidega taksojuhid- no tänan ei! Minul on jõulutundeks vaja ikka lund (või külmapoolsemat ilma) ja õiget meeleolu.  Samas on see hea, kuna pole ka varianti, et igatsus juba peale kipuks. Päike peletab selle viimsegi raasu minema!

 Meie õhtud:

Austraalia muudab inimesi: Minul on läbi loetud tädi kaasa antud raamat „Minu Austraalia“ (reaalselt lugesingi enamiku lennukis, nagu soovitati) ja õe kaasa pakitud raamat on juba poole peal. Mina, Marianna, kes ma raamatuid ei loe! Niisiis siin on aega- inimesed ei kiirusta ja valivad aegsasti mida teevad. Samuti on kõik positiivsed. Harva näeme kedagi mossis näoga või kui abi küsima lähed, siis on samuti enamikel kohe hea meel, et kedagi aidata saavad. Järelikult ei tule ka ise mossitamisest midagi välja ja ega me ei taha ka.

PS! Pistikud on siin ikka veidramatest veidramad ja iga kord, kui neist elektrit soovime välja võluda teevad nad kokkupuutel elektrivõrguga mõnusa särtsu. Samas, mida võis siis oodata ebayst ostetud kahe 3 AUD’i maksma läinud otsikute eest.

Meilid meil veel töötavad täiel mahul ja teie uudiseid kuuleksime samuti: mis on toimunud ja muutunud ja muidu uut? Blogis saab samuti kommentaare lisada, millele alati üritame õiglaseid vastuseid jagada (kiidame neid, kes seda juba teinud on- väga meeldivalt üllatunud!).

Kahju on vaid sellest, et meie ajad ei klapi hetkel üldse. 9 tundi ajavahet annab piisavalt tunda, et mitte Skype’s kokku sattuda, kui meie oma päeval internetti kasutame. Ärge aga veel muretsege ja Skype nurka visake - saime just teada, et raamatukogu igapäevast 2 h tasuta internetti on võimalik ka raamatukogu ees õhtuti kasutada, kui reaalselt on uksed suletud! Seega pange end valmis ...järgmisel nädalavahetusel üritame kõikide küsimuste jaoks teie hommikupoole neti vahendusel platsis olla ja mõtleme ka hiliste ärkajate peale, ehk oleme veel ka teie lõunast et 12st olemas.